Mõne nädala eest sattus meie organisatsioon kummalisse olukorda. Käimas oli pikaajaline ja mahukas projekt, mille käigus pidime muuhulgas tellima erinevat tehnikat.

Võtsimegi ühendust ühe ettevõttega, mis vahendas sobivat tehnikat ja tegime hinnapäringu endale vajalike vahendite tarvis. Seepeale vastas aga ettevõtte esindaja – kes oli muide ka juhatuse liige –, et nad ei ole nõus meile hinnapakkumist tegema. Sest oleme tudengid ja meil ei ole nagunii raha, et seda tehnikat osta.

Ärilises plaanis ma muidugi mõistan, mis olid selle vastuse kaalutlused. Üliõpilased on tõesti piiratud rahaliste vahenditega sihtgrupp ja tehnika on vaieldamatult kallis. Küllap on neil ka varasemaid ebameeldivaid kogemusi olnud või ehk saadavad tudengid neile hinnapäringuid niisama, näiteks kodutööde tarvis. Kuid sellegipoolest, mis põhjusel saab vastus ometi olla nii rabav?

Kes on tõsiselt võetav tudeng?

Mulle endale tundub, et põhjus on üsna lihtne: me ei ole jätnud endast piisavalt tõsiseltvõetavat muljet. Tudengi stereotüüp on tihti seotud kõvade pidude, kampsunivenitamise ja muidu Pirogovi pargi murul istumisega. Kindlasti ei ole need põhjendamatud kinnisarusaamad – aga mitte ka päris tõesed.

4. novembril kogunesid enam kui kolmekümne üliõpilasorganisatsiooni juhid Tartu tudengiorganisatsioonide aastakohtumisele koos Indrek Tarandiga arutlema, kuidas tudengite hääl ühiskonnas kuuldavamaks muuta. Alles hiljuti ei teadnud ilmselt paljud, et nii palju organisatsioone Tartus üldse tegutsebki – ja tegelikult on neid veel.

Nende ühenduste juhid on noored, kes üheskoos mõjutavad tuhandete üliõpilaste kooliväliseid tegevusi. Nad edendavad oma erialasid, korraldavad arendavaid üritusi ja võimaldavad oma liikmetele märgatavalt suuremat sotsiaalset kapitali, kui niisama ülikoolis õppides võiks omandada.

Aga vaatamata sellele, et nad panevad iga päev tunde oma elust selle alla, et midagi paremaks muuta, kohtleb ühiskond neid nagu siiberdajaid, kelle tegevus ei loe päriselt midagi. Ja põhjusega – me ise ei ole end piisavalt nähtavaks ja kuuldavaks teinud.

Mida me ühiskonna jaoks ära teeme?

Hea uudis on see, et saame oma olukorda ise parandada. Me ei ole ühiskonnas nõrgem osapool, kes vajaks eesseismist ja esindamist. Just tudengiorganisatsioonid on need, kes oma teadmiste ja oskustega saavad olla eestvedajad, et üliõpilaste häält arvestataks erialades, riiklikul tasandil, meedias – või ka lihtsalt omaenda ülikoolis või tudengkonnas.

See ei ole kerge ülesanne – tegus tudeng kõlab tihti natuke võõristavalt, justnagu oleks see väike hulk üleliia innukaid üliõpilasi, kes tegelevad ülemäära utoopiliste ettevõtmistega. Päriselt on need lihtsalt inimesed, kes teevad natuke rohkem. On rohkem.

Organisatsioonid jätkavad omavahel kohtumist ümarlaudade vormis: et tudengihääl saaks valjemaks ja et tudeng oleks ühiskonnas päriselt oluline – mitte ainult tulevase tööjõu ja maksumaksjana.