Üks kunstiteooria igihaljaid küsimusi on läbi aegade olnud see, kas kunstiteos kannab väärtust puhtalt iseendana, oma esteetiliste omaduste kaudu, või peegeldab see alati midagi oma kaasajast. Selle küsimusega on seotud ka Pallase kunstitudengite ja ülikooli sotsiaalteadlaste ühine ettevõtmine.

Kas kunstiteost tuleks analüüsida ja hinnata üksnes värvide, vormi ja kompositsiooni kaudu või tasub otsida ka selles peituvat ühiskondlikku sõnumit? Neid kaht lähenemisviisi võib laias laastus määratleda kui formalistlikku ja sotsiaal-poliitilist.

Konflikt formalismi ja sotsiaal-poliitilise kunsti vahel tuleneb vastandlikest arusaamadest kunsti olemusest ja eesmärgist. Formalistid rõhutavad kunsti iseseisvust ja apoliitilisust ning on seisukohal, et kunst peaks keskenduma puhtalt esteetilisele kogemusele. Selle vaatenurga tuntumad esindajad on Mark Rothko ja Adolph Gottlieb, kes märkisid 1943. aastal oma kirjas ajalehele The New York Times: „Meie jaoks on kunst seiklus tundmatusse maailma“. Kunst on niisiis midagi, mis asub kõrgemal argisest ega tegele päevapoliitikaga.

Sotsiaal-poliitilise kunsti pooldajad seevastu usuvad, et kunst ei saa ega tohi olla apoliitiline. Nad väidavad, et ühiskond mõjutab inimeste kunstivaatamise ja -tajumise viise otseselt ja seega on loogiline järeldada, et ka kunst ise on võimeline kujundama teda ümbritsevaid sotsiaalseid süsteeme.

Ei saa väita, et üks lähenemisviis on õigem või parem. Pigem on küsimus vaataja maitses ja kunstniku taotlustes.

Tõsi aga on, et sotsiaal-poliitiline lähenemine loob ühiskondlikel teemadel diskussiooni algatamiseks ideaalse platvormi ning sellele näib toetuvat ka Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna ja Kõrgema Kunstikooli Pallas ühine ettevõtmine. Idee eesmärk on kutsuda asjaosalised sama teema üle mõtisklema: sotsiaalteaduste valdkonna nooremteadurid töötavad koos maalitudengitega ja detsembriks valmib doktoritööde ainetel kümme maali. 

Maalitudengid said valida teadustöö teema, mis neid kõige rohkem kõnetas, teadmata esialgu, kes konkreetse uurimistöö taga peitub.

Nii näiteks valis kunstitudeng Patrick Tall teemaks de facto tunnustatud riikide ja mikroriikide suhted oma patroonidega, lähtudes politoloogia nooremteaduri Izzet Yalin Youkseli valmivast doktoritööst „Navigating dependent statehood: international patron-client relationships of de facto and micro states“.

„Doktoritöö kokkuvõtet lugedes tekkis mitu äratundmishetke: väikestes riikides, kes soovivad endast suurt jälge maha jätta, kattuvad raskused, ohud ning väljakutsed päris mitmel moel. Mõtted ja nendega seonduvad lahendused tekkisid põhjusega ning edasi ei jäänudki muud üle, kui oma valik kinnitada,“ kommenteeris Tall.

„Kuna mõlemad pooled on motiveeritud sellisest avastamata maast, siis tekib sümbioos, mida avastades voolavad mõtted ludinal, lendab pintsel hoogsalt ning sujub ka vestlus kahe poole vahel. Ma ei jõua ära oodata hetke, mil kõik maalid ripuvad samas ruumis ja kogemused omavahel kohtuvad!“

Niisiis ei ole valmivad maalid lihtsalt teadustöö illustratsioonid, vaid kahe osapoole, kunstniku ja teadlase võrdses dialoogis sündinud teosed. Näitus avatakse detsembris Lossi 36 õppehoones.