UT toimetuses kohtusid professorid ja teadusjuhid: Halliki Harro-Loit, Mait Metspalu, Mari Moora ja Anu Noorma. Elavas arutelus teadusrahastuse üle tõdeti, et kuigi asjad on paremaks läinud, teevad muret ennustamatus ja järelkasvu vähesus.

DISKUSSIOON teadusrahastus_tutvustused.png

Sügise hakul kohtusid Universitas Tartuensise vestlusringis Eesti Teadusagentuuri (ETAG) juhatuse esimees Anu Noorma ning Tartu Ülikooli teadusprorektor ja koosluse ökoloogia professor Mari Moora, ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit ja evolutsioonilise genoomika professor Mait Metspalu. Vestlus teadusrahastuse korralduse üle võttis kohati üpris kirglikke toone ja juttu jätkus pikalt.

Mitmelt poolt on kuulda olnud, et teadusrahastuse suurim probleem teadlase vaates on stabiilsuse puudumine. Näiteks kui kahe grandiperioodi vaheline aeg liiga pikaks venib, on oht, et töörühm jookseb laiali, sest pole, millest töötasu maksta. Grandi saamist on nimetatud ka loteriiks ja täheldatud, et tippteadlanegi võib rahastusest ilma jääda. Kuidas kommenteerite?

Mait Metspalu: See probleem on sisse kodeeritud igasse konkurentsipõhisesse süsteemi, kus taotlejaid on rohkem kui raha saajaid – eriti kui see, mille alusel raha jagatakse, ei ole lihtsasti mõõdetav.

Olukord on läinud palju paremaks. Veel viis aastat tagasi võis juhtuda, et sisuliselt ühe ja sama taotlusega olid ühel aastal teisel kohal, järgmisel aga tagantpoolt teine.

Endiselt on aga nii, et kui teadlased loevad oma taotluste hinnanguid, leiavad nad sealt asju, mille peale haaravad kahe käega peast kinni. Mõneti on see paratamatus, sest väga spetsiifilistel aladel on hindajaid keeruline leida.

Jah, tipptasemel teadlane võib jääda grandist ilma. Aga kõiki mune ei tohi panna ühte korvi. Ei tohiks keskenduda vaid ETAG-i grantidele.

Veel kord: probleem on süsteemi sisse kodeeritud ja tuleb pidevalt mõelda, mida paremini teha.

Halliki Harro-Loit: Eestis on granditaotluste edukuse määr liialt väike, eriti mõnes valdkonnas. Kui positiivse vastuse saab 10–12% esitatud taotlustest, nagu sotsiaalteadustes ja humanitaarias, siis räägime ebatõhusast grandisüsteemist: taotluste kirjutamise peale kulub liiga palju aega ja energiat.

Teiseks, võrreldes oma kogemusega sotsiaalvaldkonna hindamiskomisjonis Belgias, tundub mulle ETAG-i süsteem läbipaistmatum. Belgias on teise astme hindamisel kõik hindajad esindatud oma nime ja näoga. Kõik, kes taotluse esitavad, tulevad komisjoni ette intervjuule, ja need intervjuud on tihedas konkurentsis järjestuse loomiseks informatiivsed. Pärast seda saab rühm tagasisidet ja hindajad vastutavad tagasiside kvaliteedi eest oma nimega.

Minu kolmas mure on: kuidas saab näiteks juurateemaline taotlus objektiivselt konkureerida sotsiaalteaduste või psühholoogia valdkonna omadega? 

Teadlane võib pühendada suure hulga ressurssi, esitada taotluse, mis saab väga hea hinnangu, aga mõne teise valdkonna teemad on parasjagu olulisemad ja populaarsemad. Kui eriti rahvus- ja sotsiaalteadustes sõltub uurimine nii vähestest rahastusallikatest, siis kes otsustab, kas mõni uurimissuund on väärt, et hoida alal kolme või viit spetsialisti, või on see suund määratud väljasuremisele?

Neljandaks, me ei tea, kuidas kulutatakse suurem osa ministeeriumide käsutusse minevast teadusrahast. Hangete ja ka tulemuste kvaliteet on seinast seina. Kriitika on olnud terav, aga midagi ei muutu.

Metspalu: Minu arust on suurem mure see, et teaduse baasfinantseeringust läheb suur osa halduskulude katmiseks. ETAG-i grandid on kokku ligi 60 miljonit eurot, sama palju läheb baasfinantseerimisele, ent see raha ei jõua sinna, kuhu peaks: uute suundade arendamisse ja sildamisgrantide süsteemi, mis aitab sel puhul, kui grantide vahele jääb auk. Elekter, küte jm üldkulu peaksid tulema teiselt eelarverealt, et see baasraha ära ei sööks.

Anu Noorma: Mure konkurentsi pärast ja suur tsüklilisus teaduse rahastamisel näeb riigi tasandilt välja teisiti kui võib-olla üksiku teadlase seisukohalt. Ma olen ise olnud pikka aega tegevteadlane; teadusagentuuri juhina näen seda teise pilguga.

Viimasel viiel aastal on uurimistoetuste taotlusvoorude edukuse määr olnud tervikuna vahemikus 18–24%, mida pole sugugi vähe. Rahastuse tsüklilisus on aga oluliselt vähenenud. Samas on valdkondade vahel suured erinevused ja humanitaarias on edukus olnud tõesti väikseim, 10–15%. Kuid just humanitaaria valdkonnas on Kultuuriministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium avanud eraldi taotlusvoorud.

Teadusagentuur on proovinud hindamise kvaliteeti paremaks teha. Meie ülesanne on tagada, et Eesti teadus oleks mitmekesine, ent on praktiliselt võimatu leida siit kitsa valdkonna teadlast, kes ei ole mingit-pidi huvide konfliktis hinnatavate töörühmadega. Seetõttu läksime kaks aastat tagasi üle hindamisele rahvusvahelistes eksperdikomisjonides.

Kuidas te välishindajaid leiate?

Noorma: Väliseksperte otsime ühiselt koos hindamisnõukogu liikmetega, kes on ka osa Eesti teadlaskonnast. Välishindajate valikul toetab nõukogu teadusagentuuri tehniline personal.

Võib-olla osa teadlasi pole rahul just rahvusvaheliste kolleegidega. Me võiksime mõelda: kui mina olen mõne riigi, näiteks Rumeenia eksperdikomisjoni liige, kui kohusetundlikult ma seda ülesannet võtan?

Endiselt ei pea ma õigeks avalikustada, kes teie taotlusi hindab. Ja mitte ainult selle pärast, et tekiks võimalus hindajat mõjutada, vaid on ka näiteid, kus Eesti teadlane ründab väga isiklikult isegi ETAG-i töötajat. On oluline, et me üksteist vastastikku ei mõjutaks – see on laiemalt ka teaduskultuuri teema.

Mari Moora: Mina olen sama meelt. Eelmise aasta eksperdikomisjonide nimekirjad, ka ETAG-i puhul, on avalikud. Täpselt samamoodi toimub see Euroopa Teadusnõukogus, samamoodi Flaami Teadusagentuuris. Jah, taotlusvooru intervjuu ajal sa ei näe, kes taotlust hindama hakkab, aga lõpuks saad ikkagi teada, kes tõenäoliselt sinu granti hindas.

Noorma: Igal aastal vahetub eksperdikomisjonides umbes kolmandik hindajaid. Me alles käivitasime selle süsteemi, praegu tuleb kolmas aasta. Hindamise kvaliteedi parandamisega peab pidevalt tegelema.

Hindamise kvaliteet, läbipaistvus, õiglus, võrdne kohtlemine, mitmekesisus – need on ka meile olulised. Aga peame vaatama, millist teadussüsteemi jaksame riigina üleval pidada. Kui tahaksime teha kas või paarsada intervjuuvooru, läheks see Eesti teadlastele väga kalliks maksma.

Alates 2019. aastast on baasfinantseerimine mitu korda kasvanud. Samal ajal on seoses 1% kokkuleppega (teaduslepe, mille kohaselt tagatakse teadus- ja arendustegevuse rahastamine vähemalt 1% ulatuses SKT-st – toim.) alates 2021. aastast kiiresti kasvanud ministeeriumide korraldatava teadustegevuse eelarve. Konkurentsipõhine uurimistoetuste eelarve on ka kasvanud, aga vähem.

Leian, et riigil maksumaksja raha ümberjagajana on õigus öelda, mis on tähtis. Praeguse seisuga ei puuduta eelarvekärped uurimistoetusi ega baasfinantseerimist, ja see on teadlastele hea sõnum.

Moora: Tahaksin öelda mitte niivõrd teadusprorektori kui teadlase ja eksperdina, et kõik hindamisprotsessid on subjektiivsed. Agentuuri kui hindamise korraldaja eesmärk on muuta need nii objektiivseks kui vähegi võimalik. Saab vaidlustada seda, kui ei täideta hindamise reegleid, aga ei saa vaidlustada hindamise sisu. Põhimõtteliselt on tänapäeva tippteadus rahvusvaheline ja saab püsida siis, kui on konkurents. Muidugi peaks olema ka väike stabiilsuselement – ma väga loodan, et suudame selle tasapisi luua. Aga kui baasfinantseerimine on ainult 17% Tartu Ülikooli eelarvest, siis ei ole see hetkel võimalik.

Metspalu: 90-ndatel läbis Eesti teadus traumaatilise aja. Toodi sisse karm konkurentsipõhine süsteem, mida meie lõunanaabrid juurutasid palju vähem. Kui vaatame numbreid, on Eesti teadus palju paremas kohas.

Harro-Loit: Aga hüperkonkurents hävitab ükskõik millise süsteemi. 1990-ndatel oli Eesti Teadusfondist võimalik taotleda ja saada ka väiksemaid grante, mis pakkusid noortele stabiilsust. Arvates, et väikeste toetustega pudistatakse teadusraha laiali, hakati looma vähem ja suuremaid grante. Aga sellega lõigati ära laiem kasvupind ja ka võimalus kasvada, et kvalifitseeruda rahvusvahelises konkurentsis.

Meil puudub debatt selle üle, mida avalikkus teadusraha eest saab. Näiteks Euroopa Liidus eristuvad Ida-Euroopast n-ö rikkamad riigid, kus ühiskonna dünaamikat vaadatakse longituud-uuringute abil ja teadmine ühiskonnast pole nii auklik kui meil.

Margit Sutropi korraldatud teaduse rahastamise seminaridel Riigikogu Reformierakonna fraktsioonis tegime järelduse, et poliitikud ei tea otsuseid tehes isegi seda, kas asjassepuutuva probleemi kohta on seni uuringuid tehtud. Me ei tea, millist teadmust saab riik selle raha eest, mida ministeeriumid otsustavad teadlastelt tellida.

Moora: Ma olen nõus: me ei tea, mida riik saab selle raha eest, mis läheb valdkondlike ministeeriumide teadmusmeetmeteks.

Suur probleem on, et ministeeriumide teadusnõunikud ei ole teadlased. Me oleme Tartu Ülikoolis võtnud missiooni kutsuda ministeeriumide teadusnõunikud ülikooli, et tutvustada neile, kuidas käib teadusrahastuse tellimine, millised võiksid olla lepingu tingimused ja mõistlik teostus.

Aga ma rõhutan, et ETAG-i teadusraha eest saab ühiskond kvaliteetset uut teadmist. Loomulikult, alati tuleb püüda paremini, ja seda ka tehakse.

Metspalu: Nõus! Euroopa Liidus on temaatilised struktuurifondid: piltlikult öeldes antakse raha selleks, et tõsta kapp punktist A punkti B. Ja siis on Euroopa Teadusnõukogu rahastus, kus öeldakse, et tõsta kapp punktist A punkti B või tee ükskõik mida, aga peaasi, et sa teed seda hästi.

ETAG-is on Euroopa Teadusnõukogu süsteem. Probleem on, et baasrahast jõuab liiga vähe otse teadusse.

Teid kuulates tundub, et kõik on siiski pigem hästi.

Metspalu: Ei saa öelda, et kõik on hästi, kui mõnes valdkonnas on granditaotluste edukuse määr 10–15%. Sel juhul läheb hindamine, mis on paratamatult subjektiivne, veelgi subjektiivsemaks. Selle probleemi lahendusi on ainult kaks: kas vähendame teadlaste arvu või proovime suurendada raha hulka.

Ma olen väga nõus, et ministeeriumidele eraldatav raha läheb nagu musta auku ja teadlased ihuvad selle peale hammast. Ütlen otse välja: minu kui teadlase arvates võiks see raha minna kõik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu grandi- ja baasfinantseerimismeetmetesse.

Teiseks aga peame mõtlema, kuidas seda potti ikkagi suuremaks ajada: kuidas eraraha ligi meelitada ja Eestisse teadusmahukat suurettevõtlust tuua? Kui vaatame, milline osa teadus- ja arendustegevuse rahast läheb meil alusuuringutesse erasektoris, siis on seda väga vähe, umbes 5%!

280 miljonist läks 2022. aastal 9,5 miljonit alusuuringutesse, 20–30 miljonit rakendusuuringutesse ja ülejäänu tootearendusse; enamiku sellest moodustasid IT-sektori palgad.

Mis meelitaks siia teadusmahukat suurettevõtlust? See pole mitte maksusüsteem, vaid koolitatud inimesed, kes suudaksid uurimistööd teha ja lisaväärtust luua. Peame panustama alusteadusesse ja -haridusse ehk looma ressurssi, mille peale suurettevõtlus tuleb.

Noorma: Toetan väga eelkõnelejat – meie mure on teadlaste järelkasv, ja see ei ole ainult raha küsimus. Eriti just nooremal põlvkonnal on ootused tööle ja keskkonnale hoopis teistsugused. Riigi ja teadussüsteemina ei ole me seni suutnud neile väga hästi vastata.

Kiiresti peavad kasvama nii teadmussiire kui ka koostöö ettevõtetega. Ma ei näe, et me saavutaks ainult maksumaksja rahaga mingi suure läbimurde. Peame leppima, et teaduse rahastajate ja tegijate hulka tulevad ka valdkondlikud ministeeriumid ja eraettevõtted. Aga kust tulevad sinna pädevad inimesed?

Moora: Raha on oluline, aga ilma inimesteta ei tee midagi. Just arutasime ühel koosolekul, et keemiadoktorandid kaitsevad väitekirja ära küll, aga ei jää enam ülikooli. Nad ostetakse eraettevõtlusse üle. See on just see, millest räägib Mait. Aga probleem on selles, et meil ei ole enam endal järelkasvu.

Tuleme veel ühe teema juurde: osa teadusraha kulutatakse õpetamise eest tasustamiseks. Kuidas olukorda lahendada, kui üks grant on lõppenud ja teist veel pole?

Moora: See on juhtimisalane otsustamine või otsustamatus. Ma olen teist aastat teadusprorektor ja saan esimest korda elus ülikoolilt palka. Olen kogu oma elu teinud teadusprojekte ning projektirahaga saanud makstud selle eest, et ma õpetan ja tudengeid juhendan. Igal Tartu Ülikooli akadeemilisel töötajal on kohustus õpetada, see on tööjuhendis kirjas. Vahetul töö korraldajal on kohustus seda juhtida – ei saa olla nii, et sul on ainult üks grant ja kui see otsa saab, lähed ülikoolist ära ja tudengid jäävad õpetamata. Kui nii, siis on töö väga halvasti korraldatud.

Metspalu: See probleem kindlasti on, et teadusrahaga makstakse kinni kõrghariduse jõhkrat alarahastatust.

Noorma: Meil Eestis on tõesti teadus ja kõrgharidus väga tihedalt omavahel seotud ja tihti on raske vahet teha, kes millise raha eest töötab. Teaduse ja kõrghariduse rahastust peame ülikoolidega põhjalikumalt arutama.

Metspalu: On tõsi, et akadeemilisel töötajal on lepingus kirjas, et mingis ulatuses tuleb teha õppetööd. Küsimus on, kas õpperaha jagub kõikide tundide jaoks. Meie instituudis on õppetööd väga vähe.

Moora: Tuleb meeles pidada, et teadus ja kõrgharidus käivad käsikäes. Üks osa teadusagentuuri eesmärkidest on rahastuse puhul kindlasti täidetud, sest me teeme teadusõpet – meil on magistrandid, doktorandid.

Ma usun, et otsused, mis 90-ndate alguses tehti, olid õiged: teadus ja kõrgharidus peavad olema koos. See oli raske, sest seni ainult teadusele pühendunud inimestele tuli korraga juurde kohustus õpetada. Aga see on väikese riigi jaoks ellujäämise küsimus: kui me ühendaksime praegu teaduse kõrgharidussüsteemist lahti, ei suudaks me mõlemat hästi üleval pidada. Me peame Eesti jaoks välja töötama mudeli, kuidas teadus kõrgharidussüsteemi integreerida, ja teadlastena aru saama, et igaühel tuleb sellesse panustada.

Harro-Loit: Olen ka veendunud, et ülikoolis õpetab teadus. Sotsiaalteaduste bakalaureusetudeng peab juba õppe ajal rahvusvahelistes teadusprojektides osalema. Ent liiga palju õppetöö koormust pannakse nendele ametikohtadele, kus töötavad akadeemilist karjääri alles alustavad inimesed. See on üks näide, et olukord ei toeta päriselt teadlaste järelkasvu. Projektipõhine akadeemiline karjäär sisaldab nii palju ebakindlust ja läbipõlemisriske, et mina julgen seda soovitada vaid neile, kes tunnevad, et teadustööta nad elada ei saa.

On see süsteemne viga või käib asja juurde, et teadlase elus valitseb ebakindlus? Mida saaks paremini teha?

Metspalu: Konkurentsi on vaja, sest see tagab arengu ja kvaliteedi. Ma arvan, et kogu mätast teistpidi keerata ei ole mõistlik, aga näiteks võiks uurida, mis toimub selle 20%-ga teadusrahast, mis läheb ministeeriumidesse. Ja veel mõned väikesed asjad: näiteks baasfinantseeringu arvutamisel saab ülikool lisapunkte, kui teeb koostööd erasektoriga; ka erasektor võiks saada punkte koostöö eest ülikooliga.

Harro-Loit: Mul lõppes märtsis suur „Horisondi“ projekt ja ma tegelen ikka veel (augusti lõpus – toim.) aruande lõpetamisega. Kui projekt juba käis, kirjutasin teise taotluse ja saime ka sellele toetuse. Nii et olen juba kuus aastat järjest olnud väga intensiivselt projektide rattas, ja üsna väsinud. 

Sotsiaal- ja vist ka humanitaarvaldkonnas tuleb taotleda väga palju. Võib juhtuda, et vahel ei saa midagi ja siis tuleb kolm-neli projekti korraga. Ja siis mõtled, et kust saada need projektitäitjad, kes vahepeal on ära koondatud.

Minu küsimus on, missugust teadust, teadmist ja ekspertiisi on Eestile vaja. Millise kvalifikatsiooniga inimesi me vajame ja mis on see rahastussüsteem, mis tagab pika väljaõppega inimestele vajalikkuse tunde ja rahvusvahelise konkurentsivõime jätkumise? Konkurents peab olema, aga selle mõistlikul tasemel hoidmine nõuab osapoolte koostööd.

Moora: Igal inimesel, kes millelegi tõeliselt pühendub – olgu see teadus, kunst, mis iganes – on oht läbi põleda. Aga mure on noorte ja järelkasvuga. Asi pole mitte selles, et nad ei taha tulla ebakindlasse süsteemi, vaid nende vaade elule ja karjäärile on teistsugune. Minu eesmärk teadusprorektorina on luua turvaline keskkond kõigi oma sotsiaalsete elementide ja varjunditega.

Noorma: Minu nägemuses on iga teadlane justkui intellektuaalne eriüksuslane: oleme eesseisvateks muutusteks ja raskusteks oluliselt paremini varustatud kui n-ö tavaline inimene. Mina julgustan oma tudengeid ja pereliikmeid: iga päev, mille panete haridusse ja õppimisse, on kasulik ja annab täiendavaid võimalusi.

Vaadates suurt pilti, näen, kui palju meil on teadussüsteem paremaks läinud. Mida võiks veel muuta? Laiapõhjalised arutelud eri osapooltega on vajalikud, et me üksteisest aru saaksime. Teadusagentuuris toetume kokkulepitud kontseptsioonile, korraldame arutelusid ja kord aastas ka teadlaste foorumi. Me kuulame kriitikat ja proovime teha paremini.

Moora: Lõpetuseks, ma väga palun oma põlvkonnakaaslasi: ärgem demoniseerigem teadlasekarjääri. Sedasi me ei saagi endale noori kolleege – inimesi saab sõnumitega mõjutada. Jah, vahel on teadlastel raske, aga kus on kerge?