Kuigi Tartu ülikooli teadlased on teadusraha taotlemisel väga edukad, leiab TÜ teadus- ja arendusosakonna juhataja Indrek Ots, et olemasolevaid võimalusi tuleks veelgi rohkem ära kasutada. 

Vaadates viimast viit aastat, oli teadusrahade n-ö tipphetk 2013. aasta, kui ülikooli laekus üle 66 miljoni euro teadusraha. Selle aasta ennustus on aga 52 miljonit eurot. «Üks põhjus, miks see summa väiksem on, peitub selles, et nüüdseks lõppenud Euroopa Liidu struktuurifondide perioodi laekumisi on vähemaks jäänud,» ütles Ots. Struktuurifondide vähenemine mõjutab omakorda ka ülikooli järgmise aasta eelarvet – see väheneb 5,2%.

Sealsamas on struktuurifondid vaid üks osa teadusrahadest. «Kui vaatame teisi, näiteks riiklikke teadusrahastusskeeme, sealhulgas institutsionaalset uurimis­toetust (IUT) ja personaalset uurimistoetust (PUT), siis on Tartu ülikoolil võrreldes teiste ülikoolidega väga hästi läinud,» rääkis juhataja. 

Võrreldes 2012. aastat ja käesolevat aastat, on ülikooli tuleva teadusraha suurus mõne protsendi võrra kasvanud. «Need on küll mõned protsendid, aga kui mõelda sellele, et kogu süsteemi ei ole praktiliselt raha juurde tulnud, siis see tähendab omakorda seda, et teiste teadusasutuste eelarved on selle võrra vähenenud.» Need paar protsenti tähendavad aga umbes 3,5 miljonit eurot aastas. «See on minu arvates väga tubli tulemus – müts maha meie teadlaste ees, kuna see juurdekasv on tulnud konkurentsipõhistest skeemidest ehk IUT-st ja PUT-st,» ütles Ots.

Erinevused struktuuriüksustes

Välisrahastusest tulnud teadusraha puhul aga nii selgeid suundi välja ei joonistu. «Pigem on jätkuvalt näha, et välisraha on vahend, mida me ei ole piisavalt kasutanud, võiksime aga rohkem kasutada,» sõnas Ots. Struktuuri­üksuste lõikes on ülikoolis ka selliseid üksusi, kus välisrahade taotlemisega väga aktiivselt ei tegeleta. «Need on väiksemad teaduskonnad, näiteks kehakultuuriteaduskond, kus viimase poolteise aasta jooksul on esitatud ainult üksikud taotlused ning praeguse seisuga ei ole ühtegi rahuldatud taotlust,» rääkis juhataja. 

Ülikoolis läheb välisrahade taotlemisel väga hästi näiteks Eesti geenivaramul ja Eesti mereinstituudil. «Kui vaadata erinevaid aastaid, siis on välisrahade osakaal teadustuludes üle 20%, mõnikord on see isegi 30% ligi ja see on märkimisväärne,» sõnas Ots. Juhataja lisab, et struktuuriüksustel ongi erinevad fookused ja kõiki ei saa omavahel võrrelda. «Mõni ongi rohkem keskendunud riiklikule teadusrahale, teised välisrahadele jne. Muret teeb aga see, kui ühes üksuses ei olegi mingit kindlat suunda ja teadusraha kogusumma väheneb,» lausus Ots. 

Juhataja sõnul tekivad struk­tuuriüksuseti erinevused ka sellest, kas fookuses on teadus, õppetöö või hoopis mõlemad. «Struktuuri­üksusi võrreldes tuleks vaadata neid valdkonna­siseselt. Näiteks saab kehakultuuri­teaduskonda võrrelda arstiteaduskonnaga.» Kuigi teaduskonnad on suuruse poolest erinevad, võib teadusraha summa taandada akadeemiliste töötajate peale. 

«Nii joonistuvad mingisugused trendid siiski välja, näiteks kehakultuuriteaduskonnas on sel aastal ühe isiku kohta umbes 8000 eurot teadusraha, arstiteaduskonnas on see summa aga 41 000 eurot.» Otsa sõnul tekib siin põhimõtteline vahe, sest mõlema teaduskonna võimalused on suhteliselt võrdsed.

TÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan Priit Kaasik ütles, et teaduskonnal on olnud nii häid kui ka halvemaid aegu. «On olnud perioode, kus teadus on õppe­tegevust toetanud ja selliseid, kus õpe peab toetama teadust ning praegune aeg on viimase näite poole.» 

Kaasiku arvates on teaduskonna rahataotlemine ja vahendite nägemine olnud liialt ETAG-i-keskne. «Eesti teadusfinantseerimise allikad on olulised, aga ainult neile lootma jäädes on paratamatult edu vähematel.» Dekaan lisas, et rakendusuuringute potentsiaal võib olla valdkond, mida pole päris hästi ära kasutatud.

«Sealsamas pole Eestis kuigi palju neid, kes oleksid valmis ja suutelised maksma õiglast hinda. Näiteks praktilised saavutusspordi uuringud, mille järele on selge vajadus, ja teisalt kompetents, kuid mida ei ole õnnestunud omavahel kokku viia.»

Kaasiku arvates seisneb kehakultuuriteaduskonna ja teiste väiksemate üksuste raskus n-ö tasandusfondi ja alternatiivide puudumises. «Kui mõni suurema kaaluga taotlus jääb rahuldamata, siis võibki juhtuda, et on sisuliselt nullseis. Aga ka suurematel üksustel ei lähe alati iga lask kümnesse, kuid neil on võimalik tegevusi projektide vahel kohandada ja juba algusest peale on kergem tegevusi planeerida.» 

Dekaani arvates peaks peamine eesmärk olema teadus­probleemi püstitus ja selle lahendamine, mitte iga hinna eest rahastuse otsimine. «Seetõttu on mingites piirides püsiva rahastuse olemasolu minu arvates heade ja edasiviivate projektitaotluste alus.»

Tublid ja edukad taotlejad

Indrek Otsa sõnul on heas mõttes omaette nähtus Eesti geenivaramu, kus tegeletakse väga aktiivselt teadusrahade hankimisega. «Samas ei tegeleta seal õppetööga praktiliselt üldse ja nad on keskendunud peamiselt teadustööle, mistõttu on ka teadus­rahade taotlemine aktiivne ja see on kõige suurema teadusrahaga üksus,» selgitas Ots.

Silma paistab ka Eesti mere­instituut, kus keskendutakse samuti eelkõige teadusele. Instituut on olnud edukas nii välisrahastusskeemidest kui ka siseriiklikest allikatest taotlemisel. 

Teadusraha taotlemise edukatest isikutest tõi Ots välja TÜ molekulaarse süsteemibioloogia professor Mart Loogi, kelle eestvedamisel tuli ülikooli sel aastal ERC grant ja ka üks Horisont 2020 grantidest, mis on kokku umbes üle nelja miljoni euro.

Mart Loog ütles, et teadus­rahade taotlemise edukus seisneb millegi erilise väljamõtlemises. «Oma teadustöö suunad tuleb arendada nii, et need oleksid originaalsed ja eraldiseisvad. Kui uurida samasuguste meetoditega umbes samu asju nagu teised, siis on ka huvi väike,» sõnas Loog. Oluline on teemat pidevalt arendada ja uuendada. 

Loog rääkis, et ERC president Jean-Pierre Bourguignon on öelnud, et Ida-Euroopa riigid ei ole ERC grantide taotlemisel vähem edukad mitte niivõrd madalama teadusliku taseme pärast, vaid liigse loiduse tõttu. «Taotlusi ei taheta kirjutada, sest arvatakse, et see on ajaraiskamine. Tegelikult sõltub väga palju kirjutamis­oskusest ning oskusest oma tööd ja ideid esitleda. Suures osas on see kõik õpitav,» rääkis Loog.

Professori arvates suureneb kollektiivne kogemus taotluste kirjutamise arvu võrra, sest nii saab ka üksteise vigadest õppida ja nõu anda. «Holland on Euroopas ERC grantide taotlemisel inimese kohta esimesel kohal. Neil läheb hästi, sest nad on panustanud palju grantide kirjutamise koolitusseminaridesse ja julgustanud kõiki, kel on vähegi ideid. See ei ole ajaraiskamine, sest ebaedu korral saab need taotlused saata rahvuslikesse teadusfondi grandivoorudesse,» selgitas Loog.

Teadus- ja arendusosakonna juhataja Indrek Otsa sõnul ongi teadusrahade taotlemisel peamine müüt see, et välisraha on raske saada. «Selle müüdi tahan küll ümber lükata, sest kui vaatame PUT-ide taotlusvooru tulemusi, siis TÜ taotlustest rahastati umbes 22%,» ütles Ots.

Taotluste edukuse määrad on samad

Horisont 2020 rahastustaotluste puhul on ülikooli keskmine edukuse protsent 19. TÜ teadlaste juhitud individuaalgrantide või konsortsiumite edukuse määr on 22%, ehk Otsa sõnul on see samal tasemel, mis personaalse uurimistoetuse edukuse määr. 

«Puhtalt statistiline tõenäosus, et taotlus rahuldatakse, on Eesti PUT-i ja Horisont 2020 puhul sama suur,» ütles Ots. Ta lisas, et võimalik Horisont 2020-st saadav raha on aga kordades suurem kui PUT-idest saadav. 

Sealsamas ütles Ots, et on ka neid teaduskondi, kes pole välisrahastust praktiliselt üldse taotlenud. «Meie andmetel on näiteks usuteaduskonnast läinud viimase kahe aasta jooksul välja ainult üks välisraha taotlus,» rääkis ta.

TÜ usuteaduskonna dekaan Riho Altnurme nentis, et teaduskonnal ei ole teadusraha taotlemisel läinud kõige paremini ja vaatamata sellele, et taotluste esitamise aktiivsus isiku kohta on ülikooli kõrgeim, ei ole taotlusi edu saatnud. «Viimasel personaalsete uurimistoetuste konkursil esitati viis taotlust, kuid mitte ühtegi ei rahuldatud. Eelmisel aastal esitasime kaks taotlust ja mõlemad rahuldati, seega ei ole nii halvasti ka läinud,» ütles Altnurme.

Usuteaduskonna jaoks on olulised Eesti-sisesed grandid ja neile on ka keskendutud. «Teadusraha moodustas teaduskonna eelmise aasta tuludest 41,7%. Varem oleme saanud toetust ka Euroopa Liidu raamprogrammidest, kuid hiljuti pole neis programmides kuigi suurt edu olnud,» lisas Altnurme. 

Horisont 2020 puhul ei ole usuteaduskonnas sobivate konkursside puudusel tegelike taotlusteni jõutud, kuigi teemasid on võimalike partneritega arutatud. 

«Toetust oleme aga saanud John Templetoni fondilt USA-st teaduse ja religiooni suhete uurimiseks ning kuna teaduskond on väike, siis on ühe sellise taotluse edu väga oluline,» ütles Altnurme. Ta lisas, et tulevikus tuleb rohkem panustada rahvusvahelistele grantidele, kuigi sealsete konkursside eduprotsendid on väiksemad kui riigisisestel konkurssidel. Järgmisel aastal on plaanis saata välja ka üks ERC grandi taotlus.

Altnurme sõnul püütakse kasutada kõiki võimalusi. «Vana testamendi ja semitistika dotsent Urmas Nõmmik on ühes Helsingi ülikooli tippkeskustest ja religioonipedagoogika dotsent Olga Schihalejev on Södertörni ülikooli uurimisrühmas,» tõi dekaan näiteid. Usuteaduskonna teadlased on saanud ka Humboldti ja Marie Curie’ individuaalgrante ning 2008.–2015. aastal osaleti kultuuriteooria tippkeskuse (Centre of Excellence in Cultural Theory) programmides.

Altnurme ütles, et teaduskonnas räägitakse teadusrahade taotlemisest palju, arutatakse konkursi avanemisel, kes võiksid taotlusi esitada, ja julgustatakse töötajaid. «Religioon on viimasel ajal küllaltki menukas teema, rahvusvaheliselt paraku eelkõige terrorismiga seoses, aga ka uurimisraha peaks olema võimalik senisest enam saada,» arvas dekaan.

Optimistlik tulevikuvaade

Tulevikku vaadates on ka teadus- ja arendusosakonna juhataja Indrek Ots lootusrikas, sest eelkõige välisrahastuse võimalusi vaadates on teadlastel valikuid palju. «Kindlasti tuleks vaadata ka ettevõtete ja teiste asutuste poole, sest ka see suund on kasutamata vahend,» arvas ta.  

Ots rõhutas, et ülikoolgi toetab taotluste esitamisel nii nõuga kui ka rahaliselt. «Meie poole võib kindlasti pöörduda, kui tekib küsimusi. Peale selle on olemas välisrahastustaotluse koostamise ja esitamise motivatsioonisüsteem,» sõnas Ots. Motivatsiooni­süsteem tähendab, et taotlejale antakse täiendav toetus taotluse kirjutamisel või mingite kulude katteks. Näiteks kui keegi on oma taotlusega jõudnud lõppvooru, aga jääb rahast viimasel hetkel ilma, siis toetab ülikool taotlejat kuni 20 000 euroga.

Rohkem statistikat TÜ teadusraha taotlemise kohta leiad: https://siseveeb.ut.ee/et/ope-teadus/teadusrahade-taotlemise-aktiivsus