Novembris külastas haridusteaduste instituudi kutsel Tartu ülikooli Auburni ülikooli kõrghariduse haldamise professor James Groccia, kes andis meie õppejõududele ja doktorantidele viie nädala pikkuse kursuse õppimisest ja õpetamisest kõrghariduses.

Professor on Tartu ülikooli külastanud varem seitse korda. Neli aastat tagasi õpetas ta siin Fulbrighti õpetajagrandi toel terve semestri jagu, samuti on ta käinud mitmetel TÜ konverentsidel ning korduvalt kõrghariduse osas nõu andmas.

Professor Groccia, mis oli seekord teie külastuse eesmärk?

Õpetasin kursust «Õppimine ja õpetamine kõrghariduses», millest võtsid osa akadeemilised töötajad, õppejõud, doktorandid. Enne siiatulekut töötasime mitu nädalat koos veebi vahendusel ja nüüd sain oma õpilastega teist korda näost näkku kokku.

Kursus oli mõeldud eelkõige rahvusvahelistele doktorantidele, aga 29 osalejast olid umbes pooled ka eestlased. Keskendusime sellele, kuidas olla ülikooli tasemel hea õppejõud.

Maailmas on tavaline see, et doktorante koolitatakse olema head teadlased ja uurijad, aga õpetamisoskustele ei pöörata eriti tähelepanu. Näiteks USA-s veedavad ülikoolide akadeemilised töötajad enamiku oma ajast õpetades, nii et ettevalmistuse puudumine on siinkohal suur puudujääk.

Mõnes mõttes on mul väga hea meel, et olen vana professor, mitte aga noor õppejõud. Nõudmised neile on palju suuremad kui 30 aastat tagasi: kindel arv teadusartikleid, uurimistöid, ülikooli toodud teadusgrante... Statistika järgi töötab keskmine teadur USA-s nädalas 50–55 tundi. Pole ime, et nad ei jõua end õpetamises täiendada.

Mis on põhilised probleemid, mis puudutavad ülikoolides õpetamist?

Päris palju arvatakse siiani, et mis see õpetamine ikka ära ei ole. Lihtsalt tunne oma teemat ja kui üliõpilased tahavad, siis nad õpivad ise juurde. Viimased 10–15 aastat olen kokku puutunud ka arvamusega, et kui inimene on kunagi ise üliõpilane olnud, siis ta teab, kuidas õpetama peaks.

Suurem osa loengupidajaid ei ole tavaliselt uuenduslike õppemeetoditega kokku puutunud. Loengupidamist nähakse väga lihtsalt: õppejõud annab üliõpilastele oma teadmisi edasi ja üliõpilaste asi on see teave kuidagi vastu võtta. See võib toimida õpetajaid või doktorante õpetades: nad mõtlevad palju, on iseseisvad ja motiveeritud. Aga nooremate üliõpilaste puhul ei tööta selline lähenemine enam ammu.

Üliõpilased tahavad olla kaasatud, leida viise, mis nende õppimist toetaksid. Kasutada tehnoloogiat, palju suhelda, mitte ainult õppejõu juttu kuulata. Kõrgharidus liigub kogu maailmas selles suunas, et kasutada rohkem rühmatööd, teha praktilisi projekte, kasutada tehnoloogiat. Olen sel teemal mitmeid raamatuid kirjutanud ja toimetanud.

Mis selle muutuse on põhjustanud?

Praegused õppejõud ja doktorandid õppisid koolis hoopis teistmoodi kui nüüdisaegsed lapsed. Nad on harjunud eri lähenemisega. Lisaks on kõrgharidus üha rohkematele inimestele kättesaadav ja ülikooli jõuab palju mitmekülgsem hulk õppureid kui 15–20 aastat tagasi.

See tähendab, et üliõpilastel võib olla väga erinev taust, õpiharjumus, motivatsioon. Praegused õppejõud peavad olema valmis kasutama erilaadseid tehnikaid, kuidas seda mitmekesist seltskonda õpetada. Lihtsalt headest teadmistest oma erialal enam ei piisa.

Milline on siis hea õppejõud?

Hea õppejõud hoolib oma õpilastest ja oma ainest. Ta oskab hästi suhelda, räägib ja ka kuulab hästi. Ei pea eeldama, et hea õpetaja oleks hea psühholoog, ta peab lihtsalt paremini mõistma, keda ta õpetab ja ka seda, kes ta ise on. Mida head saab tema õpetajana ära kasutada.

Praeguses maailmas on paratamatu, et õppejõud peab end kursis hoidma sellega, kui suurt rolli mängib noorte elus tehnoloogia. Hea oleks mingil moel seda oma õpetamises ära kasutada. Õppimine ei toimu ainult loenguruumis, see on protsess, mis toimub kogu aeg. See, kuidas õpilased ja üliõpilased oskavad mobiiltelefone ja arvuteid ära kasutada, on hämmastav. Tuleb ainult ära tabada, millal selline tehnika õpetamisele kaasa aitab ja millal seda takistab.

Kui tehnika on noorte jaoks nii tavaline, siis kas on üldse vahet koolis ja ülikoolis õpetamisel?

Jah ja ei. Kui vaadata, mida näitavad tõhusa õpetamise uuringute tulemused, siis tundub, et vanusel pole mingit tähtsust. Kui õpetad hästi, õpetad hästi nii 6-, 16- kui ka 60-aastast. Aga kindlasti tuleb siin mõelda, milliseid tehnikaid ja motiveerimissüsteemi kasutada. Eri vanuses suhtume õppimisse erinevalt.

Ma usun, et vahe on ka selles, mida õpetada. Kui keegi õpetab väga hästi matemaatikat, ei tähenda see kohe, et samamoodi saaks väga hästi õpetada ka inglise keelt. Sellist «sobib kõigile» meetodit ei ole. Aga kindlasti saab teadmist sellest, kuidas keegi oma ainet õpetab, enda jaoks ära kasutada.

Auburni ülikoolis ongi teie töö sisuliselt õpetamist ja õppimist uurida.

Just nii. Ma keskendun kõrgharidusele – mitte niivõrd selle haldamisele kui selle kasutamisele õppes. Ma loen kursusi nii doktorantidele kui ka magistrantidele. Olen muuhulgas uurinud ka kultuuridevahelisi teemasid õppimises ja õpetamises. Ning seda, kuidas on võimalik kõrghariduse taset tõsta oludes, kus rahastus on sama või väheneb.

See on samuti üks praeguse aja suuri muresid. Haridusuuendused, uute teadmiste ja tehnoloogiate kasutamine nõuab üha rohkem raha. Aga kuidas me saame kindlad olla, et ostetud kallist tehnikat ka õigesti kasutatakse ja see tõepoolest õppekvaliteeti tõstab?

Kuidas te ennast kõige selle toimuvaga kursis suudate hoida?

Mu õpilased hoiavad mind asjadega kursis. Juhendan praegu seitset doktoranti, kes on seotud eri uurimisrühmadega hariduse vallas. Saan nendega korrapäraselt kokku ning pean seega pidevalt lugema ja uurima, et teada, millest nendega räägin ja kuidas neile nõu anda.

Mul on ka vedanud selles, et olen saanud palju reisida. Olen käinud konverentsidel üle terve maailma ja saanud vestelda oma akadeemiliste kolleegidega. Alati on põnev teada saada, millega nad tegelevad ja mida uut on leidnud. Hariduse alal töötades on enda muutustega kursis hoidmine ühtlasi kohustus ja ka auhind.

Mis teid hariduse juures nii väga paelub?

Minu jaoks on terve elu õppimine. On üks Bob Dylani laul, mis on mind innustanud. Selle sõnad käivad umbes nii: «See, kes parasjagu ei sünni, sureb» (he not busy being born is busy dying – toim.). Minu jaoks annab see märku, et elu on mõeldud õppimiseks, uue teadmise saamine on justkui uuestisünd. Ja kui sa enam ei õpi, hakkad sa vaikselt surema.

Kõrghariduses õppejõuna töötamine on minu jaoks parim võimalik maailm. Ma töötan energiliste, tarkade ja motiveeritud noortega. Mu kolleegid otsivad alati uusi viise, kuidas oleks parem õpetada või teadust teha. Ja me kõik teeme seda üldise heaolu nimel.

Ma usun, et tuleviku maailm on teadmuspõhine. Riigid, mis praegu kõige kiiremini arenevad, on samad, kes arendavad teadust ja teevad oma rahvale kõrghariduse kättesaadavaks. Elu on hoopis teistsugune kui 20–30 aastat tagasi. Majandus muutub, ühiskond muutub, ülikoolide roll maailmas muutub.

Kas asjad muutuvad järjest kiiremini?

Ma arvan, et meile tundub, et muutus on üha kiirem. Tehnoloogia areneb ja me saame lihtsalt üha kiiremini muutustest teada. Thomas Friedman kirjutas umbes kümme aastat tagasi raamatus «Maailm on lapik», et meie maailm ei ole enam ümmargune kera, kus elades me ei näe, mis teisel pool toimub. Kujundlikus mõttes on see muutunud lapikuks lauaks, kus saame kiirelt kiigates kohe näha, kes või mis on teisel pool. Ühe klahvivajutusega saame midagi uut teada või enda teadmise maailma laiali saata.

Üks teine autor, Ben Wildavsky, kirjutas raamatus «Suur ajurass», kuidas üleilmsed ülikoolid maailma muudavad. Kui keegi ühes ülikoolis midagi avastab või välja töötab, siis ei tähenda see, et teised sellest midagi kaotaksid. Teadmine hoopis mitmekordistub ja kasu saavad kõik.

Olen ise samuti eri ülikoole külastades arutanud, kuidas me saame kõrgharidust paremaks muuta. Minu jaoks ei ole see võistluslik teema, vaid koostöö. Ma ei mõista rahvusvahelisi eduedetabeleid, kus üks ülikool oleks allpool olevatest justkui millegi poolest parem. See saadab maailmale vale sõnumi. Kõrgharidus on meie kõigi asi.

Me ei võistle omavahel, vaid osaleme ülikoolide võrgustikus. Tähtis pole see, kui palju on kellelgi raamatuid, doktorikraadiga töötajaid või kui palju teadusartikleid keegi avaldab. Kõik see on osa meie ühisest teadmisest ja kogemusest.

Mis siis oluline on?

Oluline on hoopis see, mis saab ülikooli lõpetajatest. Kas nende teadmised ja oskused muudavad elu kuidagi paremaks. Kas me oleme neid hästi õpetanud, et neist saaks head inimesed.

1980. aastatel kirjutasid Arthur Chickering ja Zelda Gamson raamatu «Seitse hea õpetamise põhimõtet kõrghariduses». Selle jaoks tegid uurimistööd haridusteadlased, psühholoogid, sotsioloogid, antropoloogid. Nad püüdsid leida põhimõtteid, mis kehtiksid hea õpetamise kohta erialaüleselt, ja leidsid seitse, mis tundusid kõigi jaoks olulised.

Õpetamine on hea ja toimib, kui see julgustab üliõpilaste ja õppejõudude suhtlemist, kui see arendab üliõpilaste koostööd, hea õpetamine on aktiivne ja annab kiiret tagasisidet, see väärtustab õppimiseks kuluvat aega. Hea õpetamine tähendab kõrgeid nõudeid ja see austab seda, et on erinevaid õppijaid ja erinevaid õppimisviise.

Üks mu kolleeg arendas oma õpilastega välja küsimustiku, millega head õpetamist peegeldada. Nad küsitlesid nii õppejõude kui ka üliõpilasi ja leidsid, et väga headele õppejõududele vastavad 28 tunnusjoont. Küsitluses on seega 28 väidet, mille kohta saad viiepallisüsteemis arvamust avaldada. Kui olulised on need sinu kui õppejõu või kui üliõpilase jaoks.

Üks suurimaid erinevusi on see, et kui õppejõud keskenduvad teadmise edasiandmisele, siis üliõpilaste jaoks on väga oluline ka suhtlemisprotsess ise – õppejõu võimekus olla arusaadav ja üliõpilastega avatult suhelda. Aga üldiselt on need kaks osapoolt üsna ühel nõul umbes kümmekonnas kõige tähtsamas hea õppejõu omaduses.

Mida me selle teadmisega peale saame hakata?

Oletame, et meil on kümme hea õpetamise põhimõtet, millest kõik ülikoolis ühtmoodi aru saavad. Ülikool aga ei saa lihtsalt eeldada, et nüüd hakkavad kõik õppejõud neile nõuetele vastama. Kui oleme kindlaks teinud, milliseid õppejõude me tahame, tuleb neile võimaldada ka sellealased koolitused.

Lisaks tuleb teha kindlaks, et tudengid saavad aru, mida me tahame, kui palume neil õppejõudude headust määrata. Kui loodame, et meie õppejõududel on mingisugused omadused, siis tuleb just nende kohta ka küsida.

Paljud ülikoolid lasevad semestri lõpus üliõpilastel mingisugusele tagasisideküsitlusele vastata. Kui meil on olemas n-ö hea õpetamise põhimõtted, mida õppejõud peavad järgima, siis tuleb üliõpilastelt küsida, kas nad näevad seda.

Milliseid hea õpetamise põhimõtteid te ise järgite?

Teate ju ütlust, et kui ravim on kibe, siis see toimib? Ma ei usu, et õppimisega on sama lugu. Õppimine ei tohiks olla valulik kogemus, emotsionaalne pool on väga oluline. Aju ei ole mingi elund, mis muu kehaga üldse kokku ei puutu. Kui õpilane tunneb ennast turvaliselt, suudab ta õppimisele palju paremini keskenduda.

Ma püüan oma loengutes luua kaasatud õpikeskkonna, kus tudengid saavad omavahel arutleda ja neil oleks mugav olla. Näiteks eksimisel on õppimises väga tähtis osa. Kui kardetakse eksida, ei julgeta midagi pakkuda ega arvata. Aga ühe inimese vale vastus võib tekitada arutelu, mis viib kellegi teise õige vastuseni.

Töötasin kunagi 15 aastat psühhoterapeudina. Nii psühhoteraapia kui ka õpetamine on mõnes mõttes mõlemad käitumise muutmised. Kui saad aru, kuidas inimestele jäävad külge halvad kombed ja tundmused, siis oskad paremini neid headeks muuta. Õpetada nad n-ö ümber heaks. Õpetajana on minu ülesanne arendada tervet inimest, mitte ainult tema aju.

---

ÜKS KÜSIMUS: Helsingi ülikoolil on olemas hea õpetamise tava dokument. Mida see ülikoolile annab ja kuidas seda kasutate?

Nii-öelda hea õpetamise põhimõtted olid pikalt kirjas Helsingi ülikooli arengukavas, mida uuendame iga nelja aasta tagant. Kuna arengukava kirjutamise ja koostamise laad muutus, otsustasime hea õpetamise põhimõtted eraldi kirja panna. Nägime, et Helsingi ülikoolil võiks olla dokument, mis suunaks teaduspõhist õpetamist terves ülikoolis.

Kui seda koostama hakkasime, kaasasime huvitatud inimesi töötubades, mõttekodades, veebifoorumites jm. Pärast ideede kokkukogumist rääkisime täiendavalt läbi õppe- ja haridusasjatundjate, teadlaste ja pedagoogidega. Nemad kogusid kokku ka teiste ülikooli töötajate märkused ja koos õppeprorektoriga kirjutasimegi selle kõige põhjal kokku õpetamise hea tava dokumendi. Minu meelest oli see protsess väga viljakas ja nii võiks ka Tartu ülikoolis nende põhimõtete koostamise protsess olla võimalikult avatud kõigi huviliste jaoks.

See dokument selgitab väärtusi, ideid ja põhimõtteid, mis on meie ülikooli jaoks õpetamise ja õppimise puhul olulised. See on väga tähtis dokument, mis aitab ülikoolis tööd paremini kooskõlastada ja annab võimaluse oma praktikaid paremini hinnata. Õpetamise hea tava kasutavad oma igapäevatöös ja akadeemilises elus nii meie teaduskonnad, instituudid, õppejõud kui ka üliõpilased, aga ka administratiivtöötajad.

Auli Toom
Helsingi ülikooli haridusprofessor