Kõige vaieldamatult positiivse kõrval iseloomustab Eesti teadusrahastust liigne ennustamatus.

Kujutlegem mõnekümne töötajaga realistlikku allüksust, mis sõltub suuremalt jaolt Eesti Teadusagentuuri (ETAG) grantidest. On igati tõenäoline, et ühel aastal jääb napilt rahastamata kaks sellise allüksuse granditaotlust, s.t töörühmad ei saa lõppevate grantide asemele uusi. Kui nii, jääb palgata umbes kaheksa inimest, korraga ja lühikese etteteatamisega; mõistagi ei suuda mainitud realistlik allüksus juhtunut mingite „sisemiste reservide“ abil kompenseerida.

Oleme olukorras, kus ühe inimese (nt granditaotluse retsensendi) hooletu arvamus võib kaasa tuua teadussuundade kadumise, kellegi elutöö katkemise ja kaose allüksuse muude funktsioonide täitmises, sh õppetöös. Nii ei tohiks olla.

Mis siis valesti on?

Oluline probleem on deklareeritud põhimõttes, et ETAG-i grandid ei olegi mõeldud teadussüsteemi stabiilsust ja teadussuundade mitmekesisust tagama.

Sisuliselt see muidugi nii ei ole, Eesti teaduse stabiilsus ja mitmekesisus püsib paljudel aladel suuresti just ETAG-i najal. Kolleegid on siinsamas ajakirjanumbris baasfinantseerimise asjaomase võimetuse hästi lahti seletanud ja muud rahastusalternatiivid on veel ebakindlamad (ent need tohivadki seda olla).

Mainitud põhimõtte oluline väljendus on selles, et ETAG hindab eelkõige projekte (tegevusplaane), mitte töörühmi. Töörühma kvaliteet on taotlusvoorudes vaid üks viiest hinnatavast aspektist ja sedagi hinnet kaalutakse veel alla, korrutades koefitsiendiga 0,6. Teisisõnu, lubadusi midagi teha hinnatakse miskipärast palju kõrgemalt kui tõendatud võimekust millegagi hakkama saada.

Aiman, et sellise süsteemi siht on eelkõige suurendada „suure avastuse“ sündimise tõenäosust. Kui küsida, kas Eestile on olulisem selle tõenäosuse maksimeerimine või teadusvälja võimalikult ühtlane kaetus tublide töörühmadega, siis minu valik langeks kindlasti viimase kasuks. Lisaks on rõhu asetamine (paratamatult subjektiivsele) ideede hindamisele just see, mis toob kaasa ennustamatuse, taotlejate teaduspotentsiaal on palju objektiivsemalt hinnatav.

Ehk on probleem selles, et Eestis on ebakriitiliselt üle võetud suuremate riikide rahastusideoloogiaid: Euroopa suurriik saab endale ehk lubada sinilinnu püüdmisele orienteeritust, sest sellega lõivsuhtes olev valdkondade kaetus on tänu riigi suurusele peaaegu iseenesest tagatud. Suurel maal ei tähenda ühe granditaotluse ebaõnnestumine teadussuuna lõppu kogu riigis, meil paraku võib see vägagi nii olla.

Eesti süsteemi ja mulle tuntud muu maailma vahel on siiski ka oluline erinevus, ning seegi pole meie kasuks. Mujal maailmas taotleb projektiraha enamasti püsipalgal olev professor ja enamasti selleks, et palgata umbes üks järeldoktor ja kaks doktoranti, kes sageli polegi veel nimeliselt teada. Taotluse ebaõnnestumine pole katastroof, kedagi vallandama ei pea.

Meil on teisiti. ETAG-i süsteem eeldab otsesõnu, et granti taotleva rühma moodustavad kogenud teadlased, kes peaaegu et ei tohigi mujal tööl olla ega teistes sama programmi taotlustes osaleda. Miks ometi!? Rühma- ja persoonitaseme katastroofid on sellise süsteemi paratamatu tulem.

Mida teha?

Arvestades ETAG-i kaalukust Eesti alusteaduse rahastamisel, on minu hinnangul vastutustundetu, kui agentuur distantseerib ennast ülesandest aidata kaasa stabiilsuse ja teadusvaldkondade kaetuse tagamisele. Nii ei tohi. Ehk tohiks, kui stabiilsuse tagamiseks leitaks muud toimivad lahendused, aga praegu neid piisaval määral ei ole.

Lihtne viis asja muuta oleks tõsta rühma kvaliteedi hinde osakaalu praeguselt 13%-lt umbes 60%-le. Seni tehtu (või uue tulija potentsiaali) suuremal väärtustamisel oleks lisaks stabiilsuse ja ennustatavuse kasvule ka psühholoogiline mõju: kui teame, et just tublid tulemused tagavad edaspidise rahastuse, motiveerib see teadlasi head tööd tegema. (1990. aastatel oligi see palju rohkem nii, mis kindlasti aitas kaasa Eesti teaduse kiirele arengule.) Loteriipõhisus ja raha jagamine ilusate lubaduste eest seda paraku ei tee.

Teise muutusena peaks tagasi tooma hindamiskriteeriumi „olulisus Eestile“, millest mõne aasta eest loobuti. See võimaldaks eelistada riigis unikaalse kompetentsi toetamist.

Kolmandaks peaksin mõistlikuks, kui eraldatud grandi summa sõltuks tugevalt taotluse asendist pingereas, näiteks vahemikus 50 000–500 000 eurot. Nii saaks välja anda rohkem väikesi grante ja vähendada ilmajääjate arvu.

Lõpetuseks soovitus taotluste hindamise kohta. Taotlusi hinnatakse n-ö horisontaalselt, s.t hindaja vaatab korraga üht taotlust ja annab punkte erinevate aspektide eest. Selline protsess otseselt ei sisaldagi taotluste võrdlemist ning sündiv pingerida on tegelikult komisjoni töö kõrvalprodukt, millele otse ei pruugita mõeldagi. See on põhimõtteline probleem ja oluline vigade allikas.

Ideaalis näeksin n-ö vertikaalset hindamist, kus taotlused järjestatakse iga kriteeriumi alusel eraldi ja üldpingerida sünnib selliste kriteeriumipõhiste pingeridade liitmisel. Mõistan, et selline hindamine võib osutuda ebapraktiliselt töömahukaks, kuid igal juhul peab komisjon lõpptulemuse vertikaalselt üle vaatama ja olema valmis põhjendama pingerida eri hindamiskriteeriumide osas eraldi.