Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja Euroopa Parlamendi Eesti büroo eelmise aasta lõpus korraldatud veebiseminaril rääkisid uurijad Maia Klaassen ja Andreas Ventsel, poliitik Urmas Paet ning ajakirjanik Martin Laine infohäiretest ja küberkuritegevusest.

Infokorratus ehk valeuudiste levik ja infodeemia ehk liigse teabe esitamine probleemi kohta, muutes selle esmavajaliku lahendamise tunduvalt keerukamaks, on saanud nüüdisaegse infoühiskonna murettekitavaks osaks. Valeuudised ja liigne teave tekitavad infohäireid, mille tõttu ühiskonna lõhestumine ja demokraatliku korra lagunemine on avalikus arutelus küll tähelepanu saanud, ent lahendustest räägitakse vähem.

Probleemide ring on lai, alates finantspettustest üksikisikute vastu ja lõpetades ulatuslike hübriidrünnakutega riikide vastu. Mida saab olukorra parandamiseks teha igaüks meist ning milline roll on selles valitsustel ja Euroopa Liidul? Kes lõpuks vastutab?

Infohäirete uurija, ühiskonnateaduste instituudi arendusspetsialist Maia Klaassen ütles veebiseminaril, et seadmete ja võrkude turvalisuse kõrval tuleks inimestele rohkem rääkida kriitilisest mõtlemisest. „Peame analüüsima, millised on meie infotarbimise mustrid, et ühiskonna vastupanuvõime valede otsuste tagajärjel halvatud ei saaks. Peame olema kursis, milliseid vaenulikke narratiive Eesti ja Euroopa Liidu kohta levitatakse,“ sõnas ta.

Samuti on vaja analüüsida, kelle huve meie inforuumis levitatavad vaatenurgad võivad kanda, ja osata reageerida, kui keegi jagab sotsiaalmeedias küsitava väärtusega materjali.

Tarvis on koolitusi kõigile vanuserühmadele

Tähelepanu tuleb pöörata ka inimeste motivatsioonile kriitiliselt mõelda. Kuna sotsiaalmeediat kasutatakse üha nooremast peast, peaks infopädevuse arendamine algama juba koolieelikueas.

Infomõjutustegevuse uurija, TÜ semiootika kaasprofessor Andreas Ventsel selgitas, et meil on vaja kasvatada süvitsiminekust huvitatud tähelepanelikke meediatarbijaid. „Noori peaks innustama oma teadmisi ka vanematele põlvkondadele jagama,“ lisas ta.

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimehe Urmas Paeti sõnul on tõepoolest tarvis adekvaatset ja varajast meediaharidust, kuid puudu on õpetajatest, kes oleksid selle kiiresti muutuva valdkonnaga kursis. Seega tuleb keskenduda ka õpetajate koolitamisele. „Iga kõrghariduse saanud inimene peaks oskama info- ja meediaruumis orienteeruda. Neile, kes parasjagu ei õpi, peaks täiendusõpet pakkuma töökohal,“ lausus Paet.

Lisaks meedia- ja infopädevusele on oluline, et mõistetaks demokraatia väärtusi. Eesti Ekspressi uuriv ajakirjanik Martin Laine pani kuulajatele südamele, et demokraatliku riigikorra õõnestamist tuleb osata ära tunda. Selleks on tema meelest vaja arendada kodanikuühiskonda ja toetada grandipõhist süvitsi minevat ajakirjandust. See tähendaks, et riik toetaks grantidega kvaliteetseid ajakirjandusväljaandeid, mis saaksid lugejatele pakkuda tasuta faktipõhist ja kontrollitud sisu vastukaaluks sotsiaalmeedias vabalt levivale kahtlase päritoluga teabele.

Andreas Ventseli ja Maia Klaasseni sõnul peaks riigiametnikele ja spetsialistidele, kes võivad infomõjutustegevuse suhtes haavatavad olla, tegema info- ja meediapädevuse baaskursusi. Klaasseni hinnangul oleme praegu hübriidrünnakute korraldajatest mitu sammu maha jäänud. Seega peab vastupanu infosõjas hõlmama lisaks haridusele teisigi valdkondi, olema interdistsiplinaarne ja esmatähtsal kohal ka poliitikute töölaual.

Palju kasu oleks üleriigilistest meedia- ja infopädevuse suurendamise projektidest, mis oleksid kõigile kättesaadavad ning mõeldud eri vanuserühmadele. Kuigi juba praegu on MTÜ-de, ülikoolide ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel välja arenenud viljakas koostöö, võiks riigil olla strateegiline pikaajaline plaan, mis ei sõltu valimistsüklitest.

Riigi ja veebiplatvormide roll on tähtis, kuid segane

Kõige eelneva taustal vajab avalikku läbiarutamist see, kui palju riik üldse võiks kodanike igapäevastesse asjadesse sekkuda, leiab Urmas Paet. Liigne sekkumine võib omakorda tekitada ühiskonnas kahtlusi ja paranoiat: miks riik mulle ütleb, mis on õige või vale? Paeti arvates on oluline roll ülikoolidel, teadlastel ja kvaliteetajakirjandusel.

Üksikisiku vastutus piirdub sellega, et ta peab olema ohtudest ja probleemidest teadlik, lisas Klaassen. Kuna aga väga suur osa infomõjutustegevusest toimub sotsiaalmeedias, kannavad vastutust ka suured platvormid. 

Facebook on kriitilistel hetkedel eelistanud üldistele huvidele kasumit, nentis Martin Laine. „Kuidas panna Facebooki, maailma üht võimsamat ettevõtet, vastutama mõjutustegevuse ja valede leviku eest?“ küsis ta ja pakkus ise vastuseid: „Üks võimalus on teatud tegevusi reguleerimisega keelata, teine võimalus panna Facebooki avaliku sotsiaalse surve abil oma tegevust läbipaistvamaks muutma.“

Paet arvas, et sotsiaalne surve ei ole Facebooki puhul kuigi tõhus, sest see on rahvusvaheliselt monopoolses seisundis ja tal on tohutu mõju. Ainus võimalus oleks selle tegevust riiklike eeskirjadega mõjutada, kuid demokraatlikes ühiskondades eeldaks see laialdast koostööd. Taas tõstatuks diskussioon, kas ja kui palju peaksid riigid sisu levikusse ja sõnavabadusse sekkuma.

Paeti sõnul on probleem suuresti selles, et õiguslikult on küberkaitse kui üldise kaitsepoliitika osa vaid liikmesriikide pädevuses. „Hoolimata sellest on Euroopa Liidul õnnestunud teha küberkaitse valdkonnas poliitilisi otsuseid: on kasvanud teadlikkus, et küberkaitse on rahvusvaheline valdkond ja vajab ühiseid eelarvekulutusi,“ rääkis Paet. Tema meelest peaks see saama Euroopa Liidu ühiseks pädevusalaks, et info haldamine, selle analüüsimine ja võimalikeks rünnakuteks valmistumine oleksid tõhusamad.

Maia Klaassen täiendas, et investeeringud teadlikkuse suurendamisse on küll kasvanud, kuid tegevuse mõju ei ole piisavalt mõõdetud ja hinnatud. Praegu peaks Euroopa tasandil hindama, kas raha läheb õigesse kohta ja kuidas mõju mõõdetakse, ning selle põhjal tegema järgmisi otsuseid, kuidas infokeskkonda tasakaalustada ja inimeste teadlikkust kasvatada.

Usalduse kasv eeldab ühtset suhtumist

„Suurim küberkaitsevaldkonna probleem Euroopa Liidus on liikmesriikide ühtsuse puudumine,“ nentis Martin Laine. Liikmesriigid on eeskirjade jõustamisel eriarvamusel. Seda mõjutab ka demokraatia- ja usalduskriis, mida autoritaarsed riigid püüavad omakorda ära kasutada.

Ka Andreas Ventseli sõnul on sisuliseks koostööks tarvis liikmesriikide suuremat ühtsust. Usalduse suurendamine nii Eesti, Euroopa Liidu kui ka NATO struktuuride vastu vajab tema sõnul kompleksset lähenemist. Probleemi nähakse ka ühiste terminite ja definitsioonide puudumises rahvusvahelisel tasandil.

Enne otsuste langetamist ja eeskirjade koostamist tuleb ühiselt kokku leppida, millest me küberkaitse nime all üldse räägime. Probleemi rõhuasetus on samuti erinev. Üks vaade on geo- ja välispoliitiline, teine aga seostub elanikkonna puuduliku info- ja meediapädevusega.

Igaüks meist saab juurde õppida, et osata meediasisusse kriitiliselt suhtuda ja infomõjutustegevust ära tunda. Küberturvalisuse eest peavad aga vastutama nii riik, sotsiaalmeediaplatvormid kui ka rahvusvahelised institutsioonid.