Läinud kevadel võttis senat vastu uuendatud õppekorralduseeskirja. Selle kohaselt on üliõpilastel nüüd õigus küsida hariduslike eri- või lisavajaduste korral õppetöös kohandusi.

Olgu siinkohal märgitud, et lisavajadus on hariduslike erivajadustega inimeste endi eelistatud termin nende kohta, kes vajavad elus optimaalseks toimetamiseks kohandusi. Kohandused võivad osutuda vajalikuks väga mitmesugustel juhtudel.

Tartu Ülikooli doktorant Sven Anderson, kellel on samuti erivajadus, ütleb, et kõige enam aitab tegelikult see, kui õppeained on juba algusest peale kujundatud erisuguste üliõpilaste vajadustele mõeldes. Teda on palju aidanud ka tihe koostöö õppejõudude ja juhendajatega.

„Minu õpiraskuseks on düsgraafia-düsleksia kergem vorm, mis mõjutab mu igapäevast õppetööd,“ selgitab Sven Anderson. „See on hariduslik erivajadus, mis ei kao täiskasvanuna ega muutu ka keeleti.“

Düsleksiaga üliõpilastel on keeruline teksti lugeda ja mõnikord ka sellest aru saada: nad võivad lugedes näiteks sõnades häälikuid ümber paigutada või lugeda tagurpidi. Seetõttu võib düsleksiaga tudeng vajada suurema ja selgema kirjaga eksamiküsimusi või võimalust teha eksam sülearvutis, kuhu on paigaldatud kõnesünteesitarkvara, mis teeb tekstist kõne ja aitab seega küsimusi paremini mõista.

Kroonilisest haigusest tuleneva lisavajaduse tõttu võib üliõpilasel olla keeruline pidevalt loengutes osaleda. Tervise ajutine halvenemine või sümptomite ägenemine on tihtilugu ettearvamatu, mistõttu võib olla vaja paindlikkust auditoorses õppetöös.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega tudengil võib häire olemuse tõttu olla raskusi tähtaegade järgimisega. Sel juhul on abiks õppejõu paindlikkus ja mõnikord ka võimalus esitada töö pikema aja jooksul. Ka eksamitel võib kohandusi vaja olla. 

Hariduslikest erivajadustest rääkides mõtleme õpiraskustele

 „Õpiraskused on rahvusvaheline mõiste, mida kasutatakse erinevatest hariduslikest erivajadusest rääkides,“ sõnab Anderson. „See on kasutusel näiteks CAE inglise keele testimisel. CAE testi on võimalik teha väga erinevate erivajadustest tingitud õpiraskustega.“

Anderson ütleb, et tema jaoks pole probleem mitte niivõrd psüühiline erivajadus ja düsgraafia-düsleksia, kuivõrd võimalike lahenduste leidmine koostöös õppejõududega. Ta on kogenud, et alati ei lähtuta õppetöös uuemast õpikäsitusest. Samas on Andersoni sõnul ka üliõpilasel oluline mõista, et iga õppeaine eeldab varasemaid üldoskusi, millega ülikoolis peab vajaduse korral lisaks tavapärasele õppetööle tegelema.

Läbimõeldud õppetöös arvestatakse inimese bioloogiliste erinevustega näiteks nägemisel, kuulmisel, kõndimisel jne. „Küsimus pole mitte niivõrd kohandustes, vaid õpiraskustega toimetulekus,“ ütleb Sven Anderson. „Pedagoogiliselt on hariduslike erivajadustega väga raske arvestada: eeldatakse, et õppijad tulevad toime, ning unustatakse ära kvaliteet. Ka andekus on hariduslik erivajadus, mis võib õppetöös avalduda hoopis destruktiivselt. Teisisõnu, õpiraskused võivad, aga ei pruugi olla seotud konkreetse käitumise, bioloogilise erinevuse või diagnoosiga.“

Anderson räägib, et tal on olnud palju abi ajapikendusest kirjalikel eksamitel, initsiatiivist õppimisel ja juhendajatega koostöö tegemisel, samuti soovitustest läbida enne semestritöid esinemis- ja kirjutamiskoolitusi. „Doktorandina aitab mind tugev koostöö toimetajaga,“ ütleb ta. „Õppejõudude teadmised, kuidas õpiraskuste teemal vastu tulla, on väga erinevad. Minu lahendus on olnud esmalt rääkimine oma vajadustest ja võimalikust lahendustest, pidades silmas enamat kui ühe õppeaine läbimist.“

Üliõpilasesindus seisab tudengite eest

2020/2021. õppeaastal võimaldati kohandusi õppetöös 19 üliõpilasele. Vestlustes TÜ nõustamiskeskuse erivajadustega üliõpilaste nõustajatega on mõnigi kord selgunud, et kõik lisavajadustega tudengid ei soovigi kohandusi. See tähendab, et oluline on läheneda juhtumipõhiselt.

Lisavajadustega üliõpilaste sõnul teeb muret õppejõudude skeptilisus: nimelt kardetakse, et üliõpilasele tehakse kohandustega aine läbimine lihtsamaks kui kaasõppuritele, kes neid ei vaja. Üliõpilasesindajate arvates aitaks kaasa, kui õppejõud, kes on pakkunud tudengitele kohandusi ja näinud seejärel häid tulemusi, jagaksid oma kogemusi nii nõustamiskeskuse kui ka teiste ülikooli töötajatega.

Mõistagi ei piisa lisavajadusega üliõpilasele haridustee lõpetamiseks ainult ülikooli toest. Selleta oleks kõrgharidust omandada aga veelgi keerulisem. Üliõpilasesindus seisab ka tulevikus ligipääsetavama õppesüsteemi ning lisavajadustega tudengite õiguste ja vajaduste eest. TÜÜE seisukoht on, et kohandusi peaksid saama kõik, kes neid vajavad – isegi kui mõnel puhul tullakse eksikombel vastu üliõpilastele, kes seda ilmtingimata ei vaja.