Keeruline on leida lähiajaloost teist sündmust, mis oleks mõjutanud maailma nii kõikehõlmavalt nagu ikka veel kestev koroonapandeemia. Ka Tartu Ülikool on pidanud oma tegevust ja õppetööd ümber korraldama. Kuidas meil läinud on ja mida tulevikuks kõrva taha panna?

Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE) tegi kaks uuringut, milles vaadeldakse pandeemia mõju 2020/2021. õppeaastale. Kvalitatiivses uuringus „Õpetamise väljakutsed distantsõppes. Õppejõudude tagasiside“ osales 563 eesti- ja ingliskeelset vastajat, kes hindasid ülikooli toimetulekut valdavalt heaks või väga heaks.

Uuringus osalenud õppejõud pidasid väärtuslikuks digioskuste arengut ja võimalust korraldada lõputööde kaitsmist veebis. Tõhusaimaks hinnati kasutatud vahendeid: veebiseminare, -loenguid ja -eksameid. Vastajad plaanisid edaspidigi õpet paindlikumaks muuta ning väljatöötatud meetodeid ja vahendeid kasutada.

Distantsilt anti ka kursusi, mida seni ei osatud ettegi kujutada. Näiteks korraldas ühiskonnateaduste instituut suhtlemis- ja koostööoskuste aine raames veebitreeningu. Kui suhtlemisoskuste treeningu korraldamist veebis oleks pakutud varem, keeldunuks treeneri rollis olnud õppejõud Dagmar Narusson kindlasti. „Vastus olnuks raudselt, et seda ei saa nii teha. Inimest tuleb pealaest jalatallani näha, tema kõrval seista,“ sõnab ta.

Selgus aga, et kui eesmärgid ja tehnilised lahendused koos õppedisaineriga läbi mõelda, on see siiski võimalik. „Suhtlemine suundus veebi ja ka seal oli vaja teha koostööd,“ tõdeb Narusson ning jagab kiidusõnu õppejõudude ideid IT-inimestele vahendanud õppedisainerile Diana Lõvile, kes siis lahendusi otsisid.

Üliõpilane Indrek Sarapuu, kes osales õppijana ka ise, aitas situatsioone filmida ja liikus veebis digiruumide vahel ringi. Sarapuu sõnul oli üllatus, et psühhodraama ja teatri elemente saab kasutada ka ühes füüsilises ruumis olemata ja ilma kehalise kontaktita.

Mida sellest kõigest õppida?

Tehniliste viperusteta veebitreening siiski ei möödunud. Ka uuringule vastanud õppejõude häirisid kaugõppel nii enda kui ka üliõpilaste tehnilised probleemid, lisaks vähene kontakt üliõpilastega ja veebipõhise hindamise usaldusväärsuse küsimused. Õppejõudude tagasiside uuringus nimetati probleemina muutuvat töökorraldust, mis takistas pikemat planeerimist ja kasvatas töökoormust.

Õppeprorektor Aune Valgu sõnul on alates eelmisest kevadest õppevormi üle otsustanud instituudid, sest kõigil on oma eripärad. Näiteks arstiteaduskonna üliõpilased töötasid haiglates ja neid vaktsineeriti esimeste seas. Loodus- ja täppisteaduste valdkonnas oli tingimata vaja teha praktikume silmast silma. Paljude õppekavade puhul on aga kaugõpet korraldada küllaltki lihtne.

„Kui riiklikku sundi enam polnud, ei tahtnud me lüüa ühe lauaga,“ sõnab õppeprorektor. Johan Skytte, ühiskonnateaduste ja haridusteaduste instituudi üliõpilased soovisid eelmise aasta lõpus ise kaugõpet või tuli seda kasutada haigestunute suurema hulga tõttu. Haridusteaduste instituudis mängis oma osa ka hirm, et üliõpilasest õpetaja võib haigestudes viiruse kooli viia. Samuti oli sessioonõppe tudengeid mõistlik õpetada veebis.

„Arvan, et parem veidi segadust õppetöös kui täisdistants,“ ütleb Valk. Tema meelest minnakse kaugõppele üle ehk liigagi kergekäeliselt. „Nende paari aastaga tekkinud harjumus on nii suur, et näiteks loodus- ja täppisteaduste valdkond pidas uues arengukavas vajalikuks määrata kaugõppe osakaaluks mitte enam kui 50%,“ märgib õppeprorektor. 

Uuringu tulemused üllatasid

Teisalt väärtustatakse lähiõpet nüüd enam: üliõpilasi tuleb auditooriumisse kohale varasemast rohkem. Sadakond kursust igas valdkonnas sai e-õppe kvaliteedi parandamiseks ka rahalist tuge. Valgu sõnul on sellisel toetusel ka laiem mõju: õppejõul tekib ühe aine korrastamise järel huvi teisigi muuta ja lisaks õpivad kolleegid üksteiselt. „Tagantjärele vaadates on häid aspekte rohkem, kui kaugõppe alguses tundus,“ võtab õppeprorektor teema kokku.

Teine RAKE uuring, „Üliõpilaste toimetulek koroona-aastal: kogemus Tartu Ülikoolis“, tugines õppeinfosüsteemi kvantitatiivsetele andmetele. Võrreldi üliõpilaste õppeedukust (nt hindeid, akadeemilise puhkuse võtmist või õpingute katkestamist) ning tagasisidet pandeemia mõjuväljas ja varasemal ajal. Arvestades kaugõppe üldist kehva mainet ühiskonnas, olid uuringu tulemused mõneti üllatuslikud.

Eestikeelsete üliõpilaste seas vähenes õpingute katkestamine, hinded paranesid märkimisväärselt ja suurenes ka lõpetajate osakaal üliõpilaste koguarvus. Valgu sõnul on üks selgitus see, et ülikooli jõuavad ennast paremini juhtivad õppijad, kes kannatasid gümnaasiumis kaugõppe tõttu vähem. „Tublim osa õpilastest, kes ülikooli tulevad, on harjunud töötama iseseisvamalt, võrreldes varasemate lõpetajatega,“ sõnab õppeprorektor. Loomulikult pole kõik roosiline – keerukam oli kaugõppega hakkama saada osal esmakursuslastel ja välisüliõpilastel.

Teeme seda, milles oleme parimad: eestikeelset interaktiivset õpet

Aune Valk, TÜ õppeprorektor

Missuguse ülikoolis kasutusel oleva hindega võiks hinnata kaugõpet?

Kevadel 2020 esmakordselt kaugõppele üle minnes ei olnud kõik õppejõud selleks valmis. Aasta hiljem oli aga näha, et kaugõpe toimib: paranesid õppejõudude oskused, lisandus tugiisikuid ja tehnilisi lahendusi. Kuigi ikka esineb lati alt läbi minemisi, oleme laias laastus heas seisus. Tagantjärele hinnates võiks 2020. aasta kevadise kaugõppe hindeks panna C, aasta hiljem juba B.

Kaugõppes nähakse häid võimalusi. Kas ülikool jätkab sellega?

Õpe ülikoolis tähendab enamat kui loengutes osalemist ja päriselt ülikool kaugõppele ei jää. Küll aga tõi see välja üliõpilaste erinevad soovid. Küsiti nii seda, miks juba ei tulda tagasi lähiõppesse, kui ka seda, miks kaugõppele üle ei minda. Võib-olla tulebki mõned töötavatele inimestele mõeldud õppekavad viia kaugõppesse ja võib-olla lisandub selleks sobivaid õppekavasid. Samas näiteks strateegilise juhtimise tudengid – hõivatud juhid – väärtustavad suhtlemist ja keskendumist nädalavahetustel ning palusid kokkusaamiseks erandit, kui muu sessioonõpe oli distantsil. Siin peegeldub ka filosoofiline küsimus: kas õppimine on päriselu või on päriselu kuskil mujal ja õppimine toimub päriselu kõrvalt?

Missuguse vastuse oleksite näiteks 10 või 15 aasta eest andnud ettepanekule viia ülikool osaliselt või täielikult eemaltõppele?

Oleme selleks valmistunud üle 20 aasta, mil tööle asus esimene haridustehnoloog ja saime esimese veebipõhise õpikeskkonna. Nüüdseks toetab iga valdkonda ka õppedisainer ning tööl on e-õppe tugiisikud. Veebikeskkonnas saab kuulata loenguid ja teha eksameid, meil on olemas oskusteave, koolitused ja aastatepikkuse e-õppe kogemusega õppejõud. Kümne aasta eest olime kindlustundeni umbes poolel teel. Piltlikult öeldes oli e-õppe valmidus 2000. aastal käpuli, 2010-ndal põlvili ja 2020-ndal läksime kaugõppele poolpüsti. Vajasime tõuget. Samm-sammult oleksime ka muidu tasapisi jätkanud, nüüd aga saime kännu tagant lahti.

Loodetavasti naaseme ühel päeval varasema elukorralduse juurde. Missugusena näete ülikooli näiteks viie aasta pärast just õppevormi mõistes?

Katsetame veebipõhise õppeplatvormi Courseraga, st püüame lõimida kellegi teise poolt toodetud kvaliteetset sisu oma õppesse. Peame ise tegema seda, milles meie oleme parimad – eestikeelset interaktiivset õpet –, ning võtma mujalt seda, mis on seal tipptasemel. Teiseks kasvab tõenäoliselt surve ja valmisolek teha suuremas mahus veebiõpet töötavatele inimestele, olgu mikrokraadiprogrammide või täisõppekavadena. Kolmandaks oleme teiste Eesti ülikoolidega juba aastaid arutanud ingliskeelsete veebipõhiste õppekavade pakkumist ühise kaubamärgi alt valdkondades, millega oleme maailmas tuntud, nt IT või haridus, aga ka mujal. Ja neljandaks hakkab virtuaalne õpiränne toetama üliõpilaste füüsilist liikuvust, eriti lähedast koostööd tegevate ülikoolide vahel – meie puhul Enlighti võrgustikus, kus toimetame koos kaheksa ülikooliga.