Detsembris esitles Riigikogu kõrghariduse toetusrühm raportit „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“. Kõrgkoolide, kõrghariduse juhtide, üliõpilaskonna, sotsiaalteadlaste, tööandjate ja järelevalve tegijate hinnang on ühene: edasiviiv lahendus kõrghariduse rahastamise küsimuses peab tulema lähitulevikus.

AKTUAALNE raport.png

Kõrghariduse toetusrühm Riigikogus

Riigikogu kõrghariduse toetusrühma kuuluvad Margit Sutrop (esimees), Jaak Valge (aseesimees), Yoko Alender, Riho Breivel, Peeter Ernits, Helle-Moonika Helme, Heiki Hepner, Toomas Järveoja, Uno Kaskpeit, Signe Kivi, Aivar Kokk, Erik-Niiles Kross, Tarmo Kruusimäe, Helmen Kütt, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Jürgen Ligi, Oudekki Loone, Lauri Läänemets, Kristen Michal, Eduard Odinets, Jevgeni Ossinovski, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Andrus Seeme, Priit Sibul, Mihhail Stalnuhhin, Timo Suslov, Marko Šorin, Vilja Toomast ja Marko Torm.

Toetusrühma esimees, Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor Margit Sutrop, kelle eestvedamisel raport sündis, kirjutab eessõnas, et viimased kümme aastat on kõrghariduse tegevustoetus suhtena SKT-sse vähenenud, olles praegu madalam kui 2009. aastal. Kui kehtiva riigieelarve strateegia kohane rahastamine jätkub, langeb tegevustoetus 0,53%-ni SKT-st, aga soovitav on 1,5%.

„Kohati jäävad kõrgkoolide õppejõudude (see tähendab, meie õpetajate õpetajate) palgad alla isegi üldhariduskoolide õpetajate palkadele. Praegune rahastamismudel sunnib ülikoole üle minema ingliskeelsele õppele, seades ohtu eesti keele ja kultuuri tuleviku. Üha vähem astub doktorantuuri eesti üliõpilasi, mistõttu kõrgkooli õppejõudude järelkasv ei ole enam tagatud. Kõrgharidusega spetsialistide puudus elutähtsates ametites (õpetajad, meditsiiniõed, insenerid, IKT spetsialistid jpt) võib halvata Eesti riigi toimimisvõime,“ kirjutab Sutrop.

Ka üliõpilaste olukord pole kiita, sest praegune õppelaenude ja -toetuste süsteem ei taga isegi tasuta õppel toimetulekut, märgib ta. „Üliõpilaste toetussummad on püsinud kaheksa aastat samad. Vajaduspõhiste õppetoetuste kehtestamisel lähtuti töötasu alammäärast, mis oli 2012. aastal 290 eurot. 2021. aastal on töötasu alammäär 584 eurot, toetused pole aga tõusnud. Nii on tudengite sotsiaalne taust tasuta kõrghariduse reformi järel samaks jäänud ja üliõpilased töötavad õpingute ajal isegi rohkem kui enne reformi. Seetõttu kannatab ka tudengite vaimne tervis.“

Rektorite hääl

Kõiki Eesti kõrgkoolide juhte teeb murelikuks kõrghariduse alarahastatus. Kuidas selles olukorras tegelda nii üliõpilaste igakülgse harimise kui ka Eesti kultuuripärandi, emakeelse teaduse, oskustööjõu, õppejõudude järelkasvu ja riigi julgeoleku eest hoolitsemisega? Allpool on väljavõtted raportist.

Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia rektor, Rektorite Nõukogu esimees: „Kui 2009. a jätkas vahetult peale gümnaasiumi lõpetamist õpinguid Eesti kõrgkoolis 67% lõpetajatest, siis 2019. a vaid 40%. [...] Selleks, et noor näeks oma perspektiivi Eestis, peavad meil olema atraktiivsed ülikoolid. Tänu Euroopa rahale on ülikoolid saanud uue kuue selga ja tänu oma uskumatult tublile tööle tõusnud rahvusvahelistes edetabelites kõrgetele kohtadele. Tartu Ülikooli püsimine QS-i maailma ülikoolide edetabeli 300. koha ümber olukorras, kus vana maailma ülikoolidel tuleb rinda pista rikkalikult rahastatud Aasia ülikoolide võimsa tõusuga, on üks uue Eesti kõige suuremaid saavutusi üldse. Erialastes edetabelites figureerivad kõik avalik-õiguslikud ülikoolid, Eesti Kunstiakadeemia pääses 200 maailma parima kunsti- ja disainikooli hulka juba 2017. Ometi ei suuda Eesti ülikoolid võistelda maailma tulede ja viledega ning on ise rahulolematud. Ületöötanud ja alamakstud õppejõud ei ole hea reklaamnägu Eestile.“

Toomas Asser, Tartu Ülikooli rektor: „Õppetöö ülikoolides on rahastatud peamiselt riiklikust kõrghariduse tegevustoetusest. Õpetamisega tegeleb ülikoolides küll enamik akadeemilisi töötajaid, kuid nende töötasust rääkides tuleb vaadata, kui suur on tööülesannetes õppe-, kui suur teadustöö osakaal. Näiteks Tartu Ülikoolis on peamiselt õppetööga tegelevatest töötajatest tervelt 26 protsendil üldhariduskooli õpetaja keskmisest töötasust väiksem palk. Need on enamjaolt doktorikraadiga töötajad.

Kuid lisaks sellele, et kõrghariduse tegevustoetusest makstakse palka õppejõududele, rahastatakse sellest ka tegevusi, mis ei ole otseselt seotud õppetööga. [...] Muu hulgas tähendab see, et ülikool peab olema hea peremees Euroopa kultuuripärandi hulka arvatud ajaloolisele hoonestule. Siia kuuluvad lisaks ülikooli peahoonele ka näiteks toomkirik, tähetorn, vana ja uus anatoomikum, mitmed ajaloolised õppehooned, aga ka botaanikaaed – kõik need objektid on osa Eesti rahvuslikust mälust, ühiskondlik vara, mille säilitamiseks peab ülikool leidma ise rahalise võimaluse. [...]  Kui üksikud projektipõhised toetused välja jätta, siis võtab Tartu Ülikool Eesti kultuuripärandi hoidmiseks vajaliku raha peamiselt teaduse ja õppetöö rahastamiseks mõeldud eelarveridadelt. Seega on kõrghariduse alarahastuse temaatikal Tartu Ülikooli jaoks teinegi tahk – lisaks õppetööle ulatub kroonilise rahapuuduse mõju ka Eesti kultuuripärandini.“

Ivari Ilja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor: „Loomulikult võib ja peab arutama, mida ja kui palju peaksime oma kõrgkoolides õpetama. Kui kunagi ammustel aegadel oli kõigist olulisem töölisklass, siis nüüd kuuleme tihti, et ülikoolid õpetavad mittevajalikke erialasid olukorras, kus tööturg vajab insenere ja IT-eriala lõpetajaid. Kindlasti on see nii, kuid ülikoolidel lasub vastutus ka eesti keele ja kultuuri arengu eest, emakeelse teaduse, kõrgkultuuri ning omakeelse mõtteruumi ja erialaterminoloogia oleviku ja tuleviku eest. Kuidas seda kõike rahastada? Need on poliitiliste otsuste ja riiklike prioriteetide rõhuasetuste valikud. Kui arenenud riikides on kõrghariduse rahastuse maht keskmiselt 1,5% SKT-st, siis miks ei võiks see nii olla ka Eestis?“

Mait Klaassen, Eesti Maaülikooli rektor: „Selge on see, et kõrghariduse rahastamine on alla igasuguse arvestuse ja selle protsessi jätkudes kaovad eelkõige need erialad, mida on kallim õpetada ja ka raskem õppida. Kui meil aga tulevikus süveneb teatud vajalike inimeste arv alla kriitilise, siis pole see oht mitte ainult emakeelsele haridusele, vaid tegemist on konkreetse ja ilmselt realiseeruva julgeolekuohuga riigile tervikuna.“

Tiit Land, Tallinna Tehnikaülikooli rektor: „Eesti riigi ees seisvate suurte väljakutsete ning eesmärkide, nagu tööstuse digitaliseerimine või rohepööre, saavutamiseks tuleb lisaks teadus- ja arendustegevusele suurendada panust ka kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide ettevalmistamisse. OSKA tööjõuvajaduse prognooside kohaselt ei koolitata praegu piisavalt erialase ettevalmistusega tööjõudu masina- ja metallitööstuses, metsanduses ja puidutööstuses, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate valdkonnas, energeetika ja kaevandamise valdkonnas, keemia- ja plastitööstuses, põllumajanduses ja toiduainetetööstuses, ehituse ning vee- ja jäätmemajanduse valdkondades. Kiiresti oleks tarvis avada Inseneriakadeemia rahastusmeede.“

Tõnu Viik, Tallinna Ülikooli rektor: „On teada, et inflatsiooni ja teiste sektorite palgatõusuga arvestades on ülikoolide reaalne rahastamine langustrendis. See ei puuduta kõiki ülikooli tegevusvaldkondi, vaid ühte kõige olulisemat osa Eesti ülikoolide ülesandest: tasuta eestikeelset õpet. Teadustöös ja tasulises ingliskeelses õppes saavad ülikoolid ise oma tegevusega enda positsioone parandada. Eestikeelse õppe osas ülikoolid ise oma olukorda parandada ei saa, sest selle kinnimaksmise kohustuse on enda peale võtnud maksumaksja. Tasuta õppele üleminekul 2013. aastal andis toonane valitsus Eesti üliõpilastele ja avalikkusele lubaduse, mida järgmiste valitsuste poolt ei ole täidetud. 2022 tõotab tulla Eesti tasuta kõrghariduse lühikese ajaloo kõige kehvem aasta.“

Loe toetusrühma täispikkuses raportit Riigikogu veebilehel.