Ühes riigiga voolisid Eesti võimud 1990. aastatel arusaama rahvusest – paljuski läbi poliitika, mis kohati eelistas etnilisi eestlasi, räägib ajaloolane Reigo Lokk.
Teie doktoritöö tuum on nn rahvustamine, milles etniliselt kirev riik tajub end ohustatud rahvusriigina. Mida see kaasa toob?
Reigo Loki enam kui 450-leheküljeline doktoriväitekiri «Sepistades natsiooni: taasiseseisvunud Eesti etnopoliitilised konfliktid» on esimene terviklikum käsitlus taasiseseisvumisjärgsest Eesti rahvuslusest.
Eesti NSV ajakirjandus kui Nõukogude propagandaaparaadi üks osa oli keerulisem totaalsest ajupesumasinast, millele sageli viitavad läänes tehtud üldistused, leiab hiljuti meedia ja kommunikatsiooni alal doktoritööd kaitsnud ajaloolane Marek Miil.
Vaatlesite oma töö ühe osana kommunistliku partei katseid tõkestada Soome TV levikut Eestisse, aga ka parteiorganisatsiooni mõju ETV tegevusele. Ent alustuseks, milles seisnes nõukogude propagandaaparaadi jaoks Eesti eripära?
Eesti Tšernobõli veteranide vähihaigestumus ja üldsuremus ei erine oluliselt riigi meesrahvastiku näitajatest. Küll on neil keskmisest suurem enesetapurisk.
Tervise arengu instituudi epidemioloog Kaja Rahu on Tšernobõli veterane uurinud üle 20 aasta. Alustuseks ütleb ta kindlalt, et pooldab tuumajaama ehitamist ka Eestisse.
«See tundub õige valik,» mõtiskleb ta. «Õnnetusi tuleb muidugi karta ja ennetada. Aga radiatsioonihirmud on see uurimistöö minul maha võtnud.»
Senised katsed mõtestada lõunaeesti kirjandust kui tervikut on jäänud liiga ühe kultuuri keskseteks, leiab kirjandusteadlane Mart Velsker. Ühtlasi tasuks uutes katsetustes tema arvates eelistada narratiivset-jutustavat, mitte entsüklopeedilist laadi.
Äsja kaitstud doktoritöös «Lõunaeesti kirjandusloo kirjutamise võimalusi» viitate Marek Tammele, kes on rääkinud ajaloo «monumentaalseks» tõlgendamisest: minevikumälu puhuti kallutatud ehitamisest teatud sündmuste ümber. Kuivõrd sobib seda ideed kirjanduslukku üle kanda?
1990. aastate Eesti nn võitjate põlvkonda kuuluja edu mõjutas pigem tema ema kui isa ametipositsioon, avastas sotsioloog Ave Roots.
Kesk-Euroopa sotsialismimaadega võrreldes muutus Eesti ühiskond Nõukogude Liidu lagunedes äkilisemalt. Tööturule tähendas see mõnevõrra suuremat hulka noori juhte, praegustele sotsioloogidele aga andis tõdemuse, et 1990. aastate hakul «õiges kohas» olnutel oli tõepoolest ka kümmekond aastat hiljem teistest kõrgem sissetulek ja ametipositsioon.
Eesti murretes esinevate verbiühendite põhjal eristuvad murdepiirkonnad pigem ida ja lääne kui põhja ja lõuna suunal, leidis arvutilingvist Kristel Uiboaed.
«Eks murrete jaotamine on ükskõik mis tasandil mõnevõrra meelevaldne,» mõtiskleb keeleteadlane Kristel Uiboaed.
«Keel ei ole ju piiratud mingite kitsaste aladega, kus räägitakse väga omamoodi. Just lausetasandil tuleb väga hästi esile, et pigem on palju selliseid üleminekualasid. Ka teiste keelte uurimine on seda näidanud.»
Etnoloog Ester Bardone sõitis (peamiselt jalgrattal) läbi paarkümmend Eesti turismitalu, et uurida sealsete maaeluteenuste etenduslikke aspekte.
Maaelu hübriidistub.
Euroopa Liit vajab poliitikat, millega toetada mittepõllumajanduslikku ettevõtlust maal. Maaülikooli (ülikool? maale? milleks?) teadlased vajavad uusi piire mõistetele «maapiirkond», «maainimene» ja «maaelu» – ja peavad paari aasta taguses aruandes ikkagi lõpuks viitama võimalikule «modernsete maauuringute kaotatud lahingule» kõigis sedasorti katsetustes.
