1990. aastate Eesti nn võitjate põlvkonda kuuluja edu mõjutas pigem tema ema kui isa ametipositsioon, avastas sotsioloog Ave Roots.

Kesk-Euroopa sotsialismimaadega võrreldes muutus Eesti ühiskond Nõukogude Liidu lagunedes äkilisemalt. Tööturule tähendas see mõnevõrra suuremat hulka noori juhte, praegustele sotsioloogidele aga andis tõdemuse, et 1990. aastate hakul «õiges kohas» olnutel oli tõepoolest ka kümmekond aastat hiljem teistest kõrgem sissetulek ja ametipositsioon.

Siirdeaja kahe perioodi (1991–1997 ja 1997–2004) sotsiaalset mobiilsust uurinud Ave Roots märkas aga, et lisaks isiklikule agarusele aitas tol ajal «võitjate» rongile pääseda ka valgekraeline ehk juhist, tippspetsialistist  või teenindustöötajast ema.

Värskendav leid mobiilsuse-uuringutes, kus on harjumuspäraselt uuritud-eeldatud pigem isaliini olulisust.

1990. aastate algul see eelis toimis, hiljem aga kadus. Miks?

Ma ei tea. Nõukogude ajal olid näiteks kaubandustöötajad väga mõjukad, omasid kontrolli, kes mida saab. Teenindajatest emadel võis olla sidemeid, millega poegi esimesel perioodil aidata. Hiljem selliste sidemete mõju kadus. Aga see on spekulatsioon.

Ka näiteks Venemaal ja Ungaris muutus kogu põlvkondadevaheline side teisel siirdeperioodil tugevamaks: inimesed hakkasid sotsiaalse positsiooni poolest rohkem sarnanema oma vanematega. See trend, mis tähendab ju ühiskonna vähem avatuks muutumist, on ajaloos täiesti pretsedenditu, seda ei leia ei Lääne-Euroopa riikide uuringutest ega sotsiaalse mobiilsuse teooriatest.

Kas vanematega sarnastumine tähendab ka, et 1990. aastate algul kõrgemasse kihti tõusnud inimene võis kümnendi lõpul ikkagi vajuda tagasi sinna, kus olid tema ema ja isa?

Seda ma otseselt ei uurinud. Aga näiteks Venemaa puhul on küll leitud, et nõukogude aja lõpul, 1989–1991 karjääri teinud inimesed olid kümnendi lõpuks need saavutatud positsioonid kaotanud. Samas need, kes kogesid nõukogude ajal vanematega võrreldes alanevat mobiilsust, tõusid siirdeajal kõrgemale. Ehk mõlemal juhul näeme, kuidas päritolu mõjutab. Lõpuks muututakse oma vanematega sarnaseks.

On selgitatud, et kui olukord tööturul kitsamaks muutub, hakkavad inimesed rohkem kasutama perekondlikke võrgustikke. Aga teisest küljest on kõigis ühiskondades valdav protsess järjepidevus: ühiskonna struktuur võib muutuda, aga paljud valdkonnad jäävad ikkagi samaks – ja samaks jääb ka inimese taust.

Näiteks hariduse väärtust võidakse ümber hinnata, aga haridussüsteemis jääb palju endiseks. Venemaaga sarnane haridussüsteemi ja tööturu seotus mõjutab ilmselt veel väga pikalt Eesti inimeste karjääri.

Kas siingi võiks suuremas plaanis peituda ka emade mõjukuse põhjus? Ka näiteks õpetajad ja meditsiiniõed olid nõukogude süsteemis enamasti naised.

Aga traditsiooniliselt olid ju näiteks õpetajad mehed.

II maailmasõda muutis Euroopas soorollide osas palju, Ida-Euroopa nõukogude süsteemis oli naiste tööhõive igal pool kõrge. Ma ei ole Nõukogude Liidu uurija, aga tundub, et ideoloogiline meeste ja naiste võrdsus tööturul oli muu hulgas ka lihtsalt kasulik, kuna mehed olid sõjas surma saanud.

Teisest küljest on praegugi leitud, et näiteks Venemaal tunnevad naised end vastutavana leibkonna ellujäämise eest. Aitavad leida töökohti leibkonna meesliikmetele. Julgustavad mehi omi kontakte kasutama või võtavad ise ühendust, et «kas saad mu pojale selle töö» – ja intuitiivselt tundub ka Eesti selles osas sarnasena. Tugevate naiste ühiskond. Naistel on siin suur vastutus ja tugev roll.

Kõikides Ida-Euroopa riikides kipub ikkagi ema sotsiaalne positsioon, eriti haridus sotsiaalses mobiilsuses, olulist rolli mängima.

Viitasid doktoritöös teooriale, et tööalaselt ebaõnnestunud meestele antakse üldiselt rohkem «teisi võimalusi» kui naistele. Lõpuks tundub, et ühiskondlik ootus meestele on ikka kuidagi suurem.

1990. aastatel pidid ja ka praegu peavad mehed ja naised Eestis juhiks või tippspetsialistiks saamiseks tegema eri asju: naised omandama hariduse ja läbima täiendkoolitusi, mehed olema aktiivsed ja ambitsioonikad isiksused.

Samas on Eesti tööturg vähemalt viimastel aastatel olnud Euroopa suurima soolise segregeeritusega, mis tähendab, et mehed ja naised töötavad väga erinevates turusegmentides. Just lõpetasin sel teemal artikli, mis selgitab, et segregatsioonitunnuse (kui suur on naiste osakaal teie töökohas?) lisamine 2010. aasta töömobiilsuse andmetele kaotab meeste puhul isikuomaduste mõju tippspetsialistiks saamisele, naiste puhul aga muudab selle just oluliseks. Segregatsioonitunnus muutis mehed ja naised selles mõttes ühesuguseks.

Teisisõnu, väidaksin, et olukord ei ole staatuse-, vaid segmendipõhine, eelkõige tööturu ülesehitusest tulenev.

1990. aastaid ümbritsev müüt joonistatakse enamasti üsna resoluutselt: kes ei olnud «võitja», see oli «kaotaja». Tegelikkuses oli ikkagi kõige rohkem neid, kelle elu ka siirdeajal suuremat ei muutunud?

Üldiselt ühiskonnad liiguvad kas stabiilsuse või siis suurema avatuse suunas. Skandinaavias näiteks on põlvkondlik seotus üsna nõrk: sotsiaalpoliitika on tugev, inimesed saavad olenemata perekondlikust taustast tööturul edasi liikuda. Inglismaa jälle näitab täielikku stabiilsust, mis tähendab, et kogu ülenev mobiilsus tuleneb ühiskonna struktuuri muutusest, mitte kasvanud avatusest.

Poolakad on muide võrrelnud üleminekut nõukogude korrale ja hiljem sellelt postsotsialismi ja leidnud, et kõige rohkem mobiilsust oli nõukogude korrale üle minnes. Võimuvahetuse tingimustes vahetasid väga paljud inimesed sotsiaalset kihti. Ka üleminekul nõukogude korralt postsotsialismi oli muutus suur, aga mitte enam nii suur.

Millises olukorras on praegused 20–30aastased 1990. aastate alguse samaealistega võrreldes?

Jelena Helemäe leidis paar aastat tagasi Eesti inimarengu aruandes küll, et «võitjatest» hilisemate põlvkondade mobiilsus on madalam, nad liiguvad vähe karjääris ülespoole. Neil ei ole enam selliseid võimalusi.

Samas tundub, et Eestis pole märki ka «Peeter Paanide» põlvkonnast (peamiselt mehed, kes elavad kuni hiliste 30ndateni koos vanematega ja pigem ei võta vastutust – M.Z.). Meie 20–39aastased  töötavad hõivatuse põhjal ikkagi rohkem kui teised vanusegrupid, ka lapsi on neil teistest rohkem.

Kuigi majanduskriis tõi küll selgelt juurde täiskasvanuid, kes elavad vanematega koos ja toovad väiksema osa leibkonna sissetulekust.

On arvatud, et praegused tööturule sisenejaid võiks valmistuda iga 10–15 aasta tagant ametit vahetama. Kas hiljutistel siirdeühiskondadel on selles olukorras mingi eelis või eripära – lihtsalt sellepärast, et seal ei olda stabiilsuse ja turvalisusega veel nii harjunud?

Arvan, et muutustega kohanemist mõjutab ennekõike see, millisesse kihti inimene kuulub.

John Goldthorpe'i (Oxfordi ülikooli sotsioloog – M.Z.) haridusvalikute teooria järgi on inimeste eesmärk jääda püsima sellesse kihti, kus on nende vanemad või siis sealt kõrgemale tõusta. Võib-olla kogeda ülenevat, aga mitte alanevat mobiilsust. Juhtide-professionaalide ja tööliste eesmärgid on samad, aga rahalised võimalused ja seega ka strateegiad erinevad. Teiseks, kui juhtide ja tippspetsialistide laste haridustee ebaõnnestub, siis perekonnal on tavaliselt sidemeid, mille kaudu ikkagi ühiskonnas kõrge positsioon saavutada. Töölistel neid ei ole.

Igasugustes ühiskondades on määravad eelkõige ikkagi ressursid ja võrgustikud. Kõrgemate valgekraede ja nende perekondade turvalisuse-puhver on suurem kui oskustöölistel.

Seega sinikraelisus tähendab hoolimata Euroopa Liidu abist endiselt selgelt ebakindlamat seljatagust?

Mul on raske elada praeguse retoorikaga, et kõik peaksid minema kutseharidust omandama. Kui ma vaatan kutseharidusega inimeste olukorda Eestis, siis ma ei soovitaks seda mitte kellelegi!

Marge Unt on analüüsinud kutsehariduse devalveerumist 1990. aastatel. Enne seda olid kutseharidusega inimesed paremas seisus kui üldkesk- või põhiharitud. Praegu on kutseharidusega inimesed töötuse osas sama haavatavad nagu põhiharidusega inimesed. Statistikaameti andmed näitavad, et majanduskriisi ajal oli selgelt kõige kõrgem töötus kõige kõrgemini haritud oskustööliste seas, kuhu kuuluvad ka näiteks ehitajad.

Kes tahab minna Saksamaale või Soome, palun. Aga Eesti tööturu ülesehitus, kõik need alltöövõtja alltöövõtjad, tähendab oskustöölisele väga suurt ebastabiilsust. Oskustöölised on Eesti tööturul sama haavatavad kui kuni põhiharidusega inimesed. See keskkond vajaks muutusi.

Muidugi, meie poliitikud ei tee neid muutusi iialgi, kuna väidetavalt muudaks töötaja kaitse suurendamine ettevõtluskeskkonda kehvemaks.

Unikaalne andmebaas

Ave Rootsi doktoritöö tugines Mikk Titma juhitud longituuduurimusel «Ühe põlvkonna elutee»: 1983. aasta keskkoolilõpetajaid intervjueeriti toona ning ka 1987., 1992., 1997. ja 2004. aastal. Vahemikke 1991–1997 ja 1997–2004 analüüsides leidis Roots muu hulgas, et:

• 2004. aastal juhina töötanud inimestest oli peaaegu kolmandik olnud 1991. aastal professionaalid. Läbi kogu kümnendi püsis juhtidena aga napp neljandik.
• Meestel, kes tegid 1990. aastate algul põhitöö kõrvalt lisatöid, oli teistest kõrgem sissetulek ka 2004. aastal.
• Esimesel perioodil erialaseid täiendkoolitusi läbinud naised kogesid karjääriedu mõlemal perioodil. Teisel perioodil täiendamise ja ametipositsiooni vahel seost ei olnud. Meeste puhul määrasid karjääriedu rohkem esimese perioodi aktiivsus ja (mõneti üllatuslikult läbi kogu kümnendi) isiksuseomadused.
• Naiste mobiilsus oli üldiselt kõrgem teisel perioodil, ent ilmselt on see seotud lapsepuhkuse järel tööturule jõudmisega. Samas oli sage töökohtade vahetamine naiste puhul alati negatiivse mõjuga; esimesel perioodil töökohti vahetanud mehed seevastu olid suure tõenäosusega teise perioodi lõpuks juhid.
• Keskkooli ajal «erakorralisi ühiskondlikke ülesandeid» võtnud mehed olid teise perioodi lõpuks tõenäoliselt juhid või professionaalid. Roots pakub, et eriülesanded kooli ajal näitasid seega mõneti meeste usaldusväärsust ja vastutusvõimet. Naiste karjääriedu sama näitaja ei ennustanud.

15 NSVL liitvabariigiga alanud uurimuse viimases faasis 2004. aastal leiti raha ainult Eesti jaoks. «Kahju, et muud andmed edasi ei lähe,» mõtiskleb Roots. «Sakslastel on kaks longituuduuringut, mis algasid 1989, kui riik oli sisuliselt juba ühinenud. Titma alustas peaaegu kümme aastat enne NSVL lagunemist, ajal, kui n-ö midagi ei toimunud. Rahvusvaheline võrdlus ka, keskkoolihinnetest tervisliku seisundini – need andmed on täiesti ainulaadsed, selliseid ei ole mitte kusagil Ida-Euroopas olemas! Praegu on samad inimesed pensionieelses eas. Selle uurimuse jätkamine annaks ainuüksi Eestile väga palju.»