Arhiivinduse professor Aigi Rahi-Tamm sai ajaloolase diplomi Tartu Ülikoolist 1990. aastal, ajal, mil pärast pikka vaikivat ajastut hakati kõnelema okupatsiooniga kaasnenud kuritegudest ja kannatustest.
Tartu ülikooli professorid olid Eesti kolmekümnendate teisel poolel juba nii jõukad, et võisid endale tolle aja mõistes moodsaid elukohti lubada. Seetõttu on ka arusaadav, et nad hakkasid Tähtverre koonduma. UT vestles kohaliku elaniku, teadusloolase Erki Tammiksaarega linnaosast ning seal elanud akadeemikutest.
Usuteaduskonna võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar on ajaloo vastu alati huvi tundnud ning eriti on teda paelunud inimese psüühika eri ajastutel ja kultuurides.
Ajaloohuvi tekkis professoril juba siis, kui ta oli viienda-kuuenda klassi poiss ja seda põhjusel, et tema tolleaegne õpetaja oskas ajalugu väga kaasahaaravalt edasi anda. «Ta oskas ajaloo, eriti vana aja ajaloo niivõrd põnevaks teha, näiteks lavastas ta tunnis rollimänge. Äärmiselt põnev oli läbi mängida, kuidas Caesarit senatis oodati ja mõrvati,» räägib Kulmar õhinaga.
Lähiajaloo professor Tõnu-Andrus Tannberg peab 19. septembril kell 16.15 TÜ ajaloo muuseumi valges saalis inauguratsiooniloengu teemal «Kuidas Eesti ajaloost sai Eesti NSV ajalugu: ääremärkusi esimese nõukoguliku Eesti ajaloo üldkäsitluse koostamisele aastatel 1945–1952».
Eesti NSV ajakirjandus kui Nõukogude propagandaaparaadi üks osa oli keerulisem totaalsest ajupesumasinast, millele sageli viitavad läänes tehtud üldistused, leiab hiljuti meedia ja kommunikatsiooni alal doktoritööd kaitsnud ajaloolane Marek Miil.
Vaatlesite oma töö ühe osana kommunistliku partei katseid tõkestada Soome TV levikut Eestisse, aga ka parteiorganisatsiooni mõju ETV tegevusele. Ent alustuseks, milles seisnes nõukogude propagandaaparaadi jaoks Eesti eripära?
Need kolm aastaarvu märgivad esimesi, taasalustatud ja tänavusi SELL-i mänge.
Kui 1923. aastal peeti Tartus I Balti riikide üliõpilaste olümpiaad, kus Eesti, Poola ja Läti tudengid võistlesid kergejõustikus, tennises ja sobiva väljaku puudumise tõttu Tallinnas jalgpallis, ei võinud keegi ette näha, et okupatsiooniajal katkenud suurüritus aastal 2014 Hiina müüri taha ulatub.
Nii kutsutud Eesti ülikooli esimest rektorit Henrik Koppelit (1863–1944), kelle sünnist möödus 29. detsembril 150 aastat.
Professor Johan Kõpp, Koppeli-aegne prorektor ja tema järel rektoriks valitu, on kirjutanud, et sellel tugeval tammel Eesti avaliku elu metsas oli sitkust ja järeleandmata kindlust, kes raskes tormiski rahulikuks jäänud. Tamm küll, aga miks määras Eesti Vabariigi valitsus 1920. aastal verivärske ülikooli rektoriks ikkagi juba 57-aastase Henrik Koppeli?
TRÜ kunstiajaloo professor kirjutas nõukogude ideoloogia survel koguni kolm doktoritöö käsikirja, avastas kunstiloolane Mari Nõmmela.
Voldemar Vaga 1930. aastate lõpus kirjutatud «Üldine kunstiajalugu» anti 2006. aastal välja kolmandat korda. Okupatsiooniaja hakul oli raamatu selgroog, nn stiiliajalooline kirjutusmeetod, siinse kunsti täpne ja kirjeldav vaatlemine euroopalike kunstivoolude osana, aga raske «juhtum» marksistidele.
Tavalugejale võib tõenäoliselt tulla üllatusena, et Süüria uuringud ja Tartu ülikool on maailmas pikka aega olnud üksteisega lähedalt seotud. Seda nii ajaloos kui ka tänapäeval.
Kui sõnaga Süüria seostub praegu eelkõige verine kodusõda, nälg ja põgenikud, siis võib-olla paljud ei oska Süüriat seostada seal piirkonnas paralleelselt sumerlastega loodud maailma esimeste kirjandusteoste, riigivõimustruktuuride ja ka teaduse kõrge arengutasemega.
Jah, mis maja see on? Vaid 80 aastat vanast anatoomikumist noorem, ehitatud arstiteaduskonna tarbeks ja täitnud seda ülesannet kuni 1999. aastani. 5. septembril taasavatud renoveeritud hoone on nüüd sotsiaal- ja haridusteaduskonna psühholoogia instituudi ja haridusteaduste instituudi eripedagoogika osakonna kasutuses. Kas sisu muutudes võib muutuda ka maja ajalooline nimi?
