TRÜ kunstiajaloo professor kirjutas nõukogude ideoloogia survel koguni kolm doktoritöö käsikirja, avastas kunstiloolane Mari Nõmmela.

Voldemar Vaga 1930. aastate lõpus kirjutatud «Üldine kunstiajalugu» anti 2006. aastal välja kolmandat korda. Okupatsiooniaja hakul oli raamatu selgroog, nn stiiliajalooline kirjutusmeetod, siinse kunsti täpne ja kirjeldav vaatlemine euroopalike kunstivoolude osana, aga raske «juhtum» marksistidele.

Vagale tähendas see doktoritöö kaitsmist 1946. aasta asemel 1964. aastal ning orienteerumist baltisaksa (eesti) kunsti uurimiselt keskaja arhitektuurile.

Doktorikraadi saamiseks tuli Liivimaa gootikast kirjutada marksistlikus võtmes.

«See oli omaette kangelastegu,» ütleb varemgi Vagast põhjaliku monograafia avaldanud Mari Nõmmela. «Aga ta jäi ikkagi kirjutama eesti, mitte nõukogude kunstiajalugu.»

See on ka teie doktoritöö põhitees: Vaga kohandus marksismiga, aga täitis ikkagi lünki eesti kunstiajaloos. Suutis stiiliajaloolise lähenemise alal hoida.

Jäärapäiselt, jah. Tema kirjutust võib isegi nimetada põgenemiseks stiiliajaloo taha või varju – ja mulle tundub, et ta taandus sellele tasandile teadlikult, kuna võib-olla nii sai ajaloolasena jääda iseenda suhtes ausaks. Ma ei kujuta ette ajaloolast, kes kirjutab ajalugu ja läheb vastuollu iseenda minaga.

Oletan, et teised professorid mõjutasid teda väga tugevalt. Olen ka mõelnud, et 20. sajandi teisel poolel oleks ta pidanud töötama teises kohas.

Minema välismaale?

Või Tallinnasse. Teadustöö ja kultuurielu koondati sel ajal sinna. Oli vabariiklik restaureerimisvalitsus, kus tegeleti otseselt ajalooliste objektidega, loodi uurimiskollektiive ja juhtivuurijana töötas Villem Raam (15 aastat Siberit kogenud kunstiloolane – toim).

Mida Vaga Tartusse jäädes teie meelest kaotas?

Tal toimus teatud seiskumine, mõtteliselt jäi ta 20. sajandi keskpaika. Ka professorina jäi ta eitama 19. sajandi II poole arhitektuuri, mida ta pidas Eestis leiduvate hoonete põhjal eklektikaks.

Arhitektuuri uurides ei käinud ta enam välitöödel, tulemusi sai oma õpilastelt. See oli põhiline, mida Villem Raam talle ette heitis. Vaga ei olnud enam praktiseeriv arhitektuuriajaloolane.

Samas suutis ta säilitada NSVL ajaloo kateedris poole kohaga töötades kunstiajaloo kabineti varad ja õpetada välja mitukümmend kunstiajaloolast. Ilmselt on see ka põhjus, miks ta esines palju 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate ajakirjanduses. Palju kirjutasid temast tema õpilased – mõtlesin sageli, et isegi liiga aupaklikult (Mari Nõmmela ise õppis TÜs ajal, kui Vaga oli juba pensionil, küll olid nad hiljem kolleegid – toim).

Vaga keskaja-teemaline doktoritöö tuli uuesti vormistada, kui stiiliajalooline lähenemine läbi ei läinud. Kuidas ta neid marksistlikke tekste kirjutas? Esmalt sisu ja siis süsteemselt stalinistlikud täiendid?

Arvan küll. Aga tema sirgjoonelisus tegi kompileerimise raskeks: 1930. aastate lõpus nimetas ta peredvižnikute (vene realistide liikumine tsaariaja lõpul – toim) kunsti «anekdootlikuks» ja avaldas «targutused elulähedase kunsti teemadel» (marksistist pallaslase Andrus Johani pihta – toim). Ja «Üldises kunstiajaloos» kirjutas ta, et Repin on kunstiküsimustes «hämmastavalt naiivne». Mul tekkinuks tahtmine öelda, et kuule mees, kas sa mõtled ka. See raamat jääb aastakümneteks!

Sellise natuuri juures oligi tal hiljem lihtsam kõigele ei öelda: loobus esimesest doktoritööst, aga ka kunstikriitikast ajalehtedes. Näitustel ei suhelnud. Keeras selja.

Mis masti intellektuaal ta teie meelest oli?

Väga kitsas kunstiajaloolane. Isiksusena küllaltki akadeemiline. Aga võimalik, et ta oli ka ettevaatlik.

Miks ta pagulusse ei läinud, nagu üks tema vanematest vendadest, Alfred?

Kirjavahetus näitab, et neil jäi Armin Tuulsega (TÜ ja hilisem Stockholmi ülikooli professor – toim) kokkulepe: kui üks lahkub, peab teine jääma Tartu kogusid hoidma. Aga ta oli ka Tartu pommitamisel ühe silma kaotanud. Ei tundnud end täisväärtuslikuna. Ja ta leidis siin uue naise.

Peale selle oli ellujäänud professoreid vähe, aga loodav teaduslik struktuur vajas neid. Ja 1947 oligi ta juba professor.

Aga ta oli ja jäi neis asjus väga kinniseks, 1990. aastate üheksakümnendate algul avas ennast, aga ainult lemmikteemal esimese vabariigi aegadest.

Kirjutate ka, et Vagal oli «mentaalne kriis».

Jah, ta oli ülikoolist kahel korral pikemalt ära – haiguslehel kaks kuud ja hiljem kauemgi.

1970.–1980. aastatel hinnati Vaga Nõukogude Liidus vist üsna kõrgelt.

Pärast doktoritöö kaitsmist jah, kuna keskaeg oli siin veel täiesti võõras teema. Vaga töö põhjal loodeti täita üks lünk keskaja arhitektuuriajaloos, aga ei kujutatud ette, et Liivimaa arhitektuur võib olla teistsugune kui Novgorodis või Pihkvamaal. Teiseks olid keskaega juba käsitlenud «kodanlikud ajaloolased», näiteks Armin Tuulse. Ja kolmandaks: Vagale vajalikud arheoloogilised tööd olid riiklikus plaanipoliitikas viimase järgu küsimused – seega oli raske jõuda «lõplike» tulemusteni, mida marksistlik ajalugu nõudis.

Retsensendid kirjutasid, et Vaga töö on «klassivõitluse seisukohalt problemaatiline». Keskaeg klassivõitluse seisukohalt!

Praegu vaadatakse kunsti pigem sotsiaalses või psühhofüüsilises kontekstis kui lineaarse stiililoona. Kui kasutatav Vaga «Üldine kunstiajalugu» nüüdses ajas on?

Käsiraamatuna igati soovitatav. On ja ilmselt jääb populaarseks.

Vaga jäi seisukohale, et esmatähtis on anda informatsiooni. Kõigepealt luua baas ja täita sajandite lõikes kõik lüngad Eesti kunstiajalookirjutuses ja alles siis minna süvauurimustesse.

Marksistlikku ülevaadet Nõukogude Eesti kunsti arenguteest püüti anda alles 1970. aastatel, sügavatel stagnatsiooniaastatel ilmunud «Eesti kunsti ajaloo» esimese köitega. Seega 30 aastat olidki ainsad algupärased üldkäsitlused Vagalt, ajast enne sõda ja kirjutatud 20. sajandi keskpaiga euroopalikult positsioonilt.

Mainite doktoritöös, et Vaga keskaja-uurimustele on uues, Krista Kodrese toimetatud Eesti kunstiajaloo sarjas vaid üksikuid viiteid.

Nõukogude aja kunstiajalookirjutus on juba 1990. aastatest teadliku kriitika all. Aga ka stiiliajalugu, kuna näiteks siinsete valgustusaja kunstinähtuste selgitamisel jääb see tõepoolest kitsaks.

Nõukogude aeg on samas tundlik ja valuline teema. Õige mitmed uue sarja autorid kirjutasid ka 1970. aastate «Eesti kunsti ajaloo» kahes köites – see on huvitav, kuigi erilist vastandumist ma ei näe.

Mida venestamisaegse ajalookirjandusega praegu üldse peale hakata?

Need on eredad märksüsteemid. Ajalugu.

Seega ikkagi rohkem ise uurimisobjekt kui ajaloolise tõe allikas? See seitsmekümnendate kaheköiteline käsitlus seisab teil pigem lihtsalt riiulis?

Üldse mitte. Kui osata marksistlikke sissejuhatusi vältida, on tegu väga hea käsitlusega, andmebaasiga stiilidest ja ajastutest. Registrite ja korraliku toimetamisega, mida praegu sageli ei leia.

Kuigi ühest vastust küsimustele kunsti olemusest nooremad inimesed sealt võib-olla küll ei saa.

On viidatud, et meie ajalookirjutuses ongi läbiva joonena tegeletud vaid algupärase kultuuriloo uurimisega.

Jah, aga see on ajalooteaduse arengu üks tase. Seda ei saa kiiresti kapates ja konspektiivselt läbi teha.

Mõneti see ka rikastas pilti, et 20. sajandi esimene pool oli lineaarse stiiliajaloo periood ja üksikud süvauurimused tulid alles 1930. aastate lõpus. Ka marksistlikul perioodil laienes pilt pidevalt nii üld- kui ka süvauurimustega, kuigi ideoloogiaga vangerdades jäädi põhiliselt ikkagi stiiliajalooliseks. Teeniti ka sotsiaalset eesmärki, aga praegusest vaatepunktist aitas see anda kunstiajalookirjutusele ka mitmekihilise põhja, kust edasiminek on nüüd juba uus tase.

Pole nii, et juba peaks tulema nõukajärgne põlvkond ja kunstiloo puhtalt lehelt uuesti kirjutama?

Ajalugu käib kunsti järel. Juba praegune kunst näitab, et mõne aja pärast tuleb Eestis täiesti uus kunstiajalookirjutus. Aga arvan, et sellise kannapöördega läheb veel aega.
Ajalookirjutus on väga tähtis igal ajal. Nõukogude ajal tekkisid need küsimused meie rahvusliku kultuuri katkedes, ja taandusid minu arvates mitte ainult poliitikale, vaid pigem eetilisele pinnale – kuidas ja miks keegi teatud moel käitus. Omamoodi on see meie rahvuse enesepuhastus, asjad, millest tuleb kirjutada ja rääkida.

Kuivõrd on Vaga-uuringud teile vahend, millega okupatsiooniajast aru saada, lihtsalt isiklikult, iseenda jaoks?

Viiekümnendatel olin alles laps. Aga õppisin nõukogude ajal TÜ-s üldajalugu spetsialiseerumisega kunstiajaloole, sealt tekkis huvi ajalookirjutuse vastu: kuidas inimesed muudavad hinnanguid ja rõhuasetusi.

Põnev on, et Vaga kritiseerijaks ja tõlgendajaks polnud mitte nõukogude võim, vaid meie enda Eesti ajaloolased ja loomulikult ka TÜ tolleaegne juhtkond. Põhimõttelised otsused tehti ikkagi kohapeal ja saadeti siis ettepanekutena Moskvasse, kust need vene keelde sõnastatuna tagasi tulid.

1930. aastate teine ja 1950. aastate esimene pool on väga huvitav periood. Ja kui arhiiviallikaid üha enam avanema hakkab, siis tuleb sealt veel üht-teist välja.