Nii kutsutud Eesti ülikooli esimest rektorit Henrik Koppelit (1863–1944), kelle sünnist möödus 29. detsembril 150 aastat.

Professor Johan Kõpp, Koppeli-aegne prorektor ja tema järel rektoriks valitu, on kirjutanud, et sellel tugeval tammel Eesti avaliku elu metsas oli sitkust ja järeleandmata kindlust, kes raskes tormiski rahulikuks jäänud. Tamm küll, aga miks määras Eesti Vabariigi valitsus 1920. aastal verivärske ülikooli rektoriks ikkagi juba 57-aastase Henrik Koppeli?

Enne rektoriaega

Jaan Tõnisson iseloomustab Koppelit tema 70. sünnipäeva artiklis kui Eesti rahvusliku elu üht silmapaistvaimat tegelast, kes haaranud kõiki avaliku elu alasid. Oma rahva huvide eest väljaastumiseks tuli tollal ise teed rajada. Koppel oli seda teinud nii arstiteaduses kui ka laialdases ühiskondlikus tegevuses.

1890 arstiteaduskonna lõpetanud Henrik Koppel rajas Eestis uue meditsiiniharu: otorinolarüngoloogia. Kõrva-nina- ja kurguhaiguste arstina ülikooli polikliinikus suutis ta alustada tugevas saksa arstide konkurentsis erapraksise ja rajada ülikoolis kateedri. 1917 valiti Koppel sisehaiguste erakorraliseks professoriks. Ta oli esimesi eesti soost arstiteaduskonna professorid.

Henrik Koppeli, Oskar Kallase, Jaan Tõnissoni jmt rahvuslik tegevus tõuseb esile 1890ndail, nn Tartu renessansi aastail. Akadeemilise taustaga isikute tegevus erineb ärkamisaegsest tunderahvuslusest. Oma põhimõtete elluviimisel mõisteti, et kui pole majanduslikku iseseisvust, pole ka rahvuslikku, kultuurilist ega poliitilist iseseisvust. Sihikindel ja tasakaalukas Koppel sattuski just neisse ameteisse, mis nõudsid praktiliste küsimuste lahendamist. Näiteks EÜS-is tõusis ta esimeheks ning oli 25 aastat vilistlaskogu esimees. EÜS-i maja valmis suuresti tänu Koppeli tegevusele.

Koppelist sai mitme seltsi, ühisuse ja organisatsiooni keskne tegelane, kus rahvusluse majandusliku külje edendamiseks tuli ka tulu hankida. Näiteks suudeti tema kaasabil leida inimesed, kes toetasid Tõnissonile Postimehe ostmist. Peetri kiriku koguduse esimehena algatas Koppel eestikeelse algkooli hoone rajamise ja koguduse ümberkujundamise, ta oli laulupeo peakorraldaja jne.

Teda jätkus teadus- ja erialaseltside etteotsa ning mitte lihtsalt esimehe või juhatuse liikmena, vaid ikka millegi algataja ja teokstegijana. Kindlasti tuleks mainida Põhja-Balti arstide seltsi (algatusrühma liige ja esimees, ajakirja Tervis asutaja), Tartu looduseuurijate seltsi, selle ornitoloogiasektsiooni asutamist, eesti õpetatud seltsi, eesti kirjanduse seltsi, Vanemuise seltsi jne. Harukordse töövõime, usaldusväärsuse ja suure õiglustundega Koppelit peeti enne Tõnissoni esilekerkimist koguni Tartu esimeseks meheks.

Koppeli kaasaegsed on arvanud ka, et tema eriline töösse sukeldumine võis osalt tuleneda kolme väikelapse ja raseda abikaasa varase surma tõttu. Abikaasa Sophie Härms oli Jakob Hurda õetütar ning üks esimese sinimustvalge lipukanga õmblejaist. Koppel korraldas ka Jakob Hurda matused ning tegeles tema pärandi jäädvustamisega.

Esimeseks rektoriks

See pikk sirge hallipäiseks muutunud mees hakkas aga rahvusülikooli loomise algul ennast juba «kooparüütlina» tundma. Professor Koppel oli töötanud Esimese maailmasõja eest Voroneži evakueeritud Tartu ülikoolis ja läbinud sealt Rumeenia kaudu ohtliku tagasitee. Mingil määral tekitas temas kõrvalseisja tunde Vabadussõja kogemuse puudumine ning see, et ta polnud otseselt oma riigi eest võidelnud. Samuti see, et tegutsemas olid juba uued tundmatud noored.

Põlvkondade vahetuse murdepunkti aitas ületada ülikooli kuraatori Peeter Põllu soovitus määrata Koppel rektoriks. Eesti ülikooli loomise põhiraskus oli lasunud põhiliselt Põllu õlul.

Sisuliselt rektoriametis olnud Põld leidis, et tal on raske teha korraga arendustööd ja jooksvat asjaajamist. Eeltööde aegu olid moodustatud teaduskonnad, kinnitatud dekaanid ja esimesed õppejõud. Õppetöö oli alanud. Saksa- ja venekeelse ülikooli varemetele oli tarvis uus kindel vundament alla panna. Selleks peeti igati sobivaks tuntud mainega professorit, kes oli arstiteaduse arendamise kõrval suutnud ühiskondlikes organisatsioonides tasakaalukalt ja oskuslikult majandusprobleeme lahendada. Juhtuski nii, et kui Koppel saabus 1920. aasta 23. jaanuaril Venemaalt, määrati ta juba 13. veebruaril rektoriks.

Vundamendi rajamine

Esmalt oli vaja ülikool täita eestimeelsete ja -keelsete õppejõududega, püüda kõiges eesti keelega hakkama saada. Peale õppe- ja teadustöö oli tarvis välja kujundada administratiivne pool ja majandustegevus.

Uute struktuuride ning õppejõudude ja üliõpilaste arvu kasvu tõttu vajati uusi ruume ja hooneid. Arstiteaduskonnas võttis näiteks aega kliinikute üleandmine linnalt ja sõjaväelt ning nende sisseseadmine. Enne sõda valminud Aia tänava (Vanemuise 46) hoones oli asunud hospidal ning alles nüüd oli võimalik sinna muuseumid üle viia. Põllumajandusteaduskonnale saadi Raadi mõis, Kastre-Peravallast õppemetskond, bioloogiajaamaks Saaremaal Kuusnõmme mõis. Juba esimestel aastatel loodi ühiskondlikke ja riiklikke ülesandeid täitvad bakterioloogia kabinet, seerumilabor ja õlikivide labor. 1924 osteti, remonditi ja anti üliõpilaskonna kasutusse praegu vana kohviku nime all tuntud maja.

Need on vaid üksikud näited Eesti ülikooli esimestest aastatest, kus äsja oli lõppenud sõda ning kus samal ajal käis uue riigi ülesehitamine. Kogu ülikooli tegevus vajas selget ja kaugelenägevat pilku. Rektori allkirjaga dokumendid kajastasid ühiselt vastuvõetud otsuseid ning Koppeli enda seisukohad ei paista neist välja. Oma arvamust väljendas ta arvukates ajakirjandusartiklites nii meditsiini, hariduse kui ka muudel teemadel.

Koppeli kaasaegsed on pidanud teda meeskonnatöö tegijaks, kuid näiteks arstiteaduskonna professori Aadu Lüüsi meenutuste järgi suutnud rektor ülikooli valitsuses peaaegu kõik enda tahtmise järgi korraldada. Teda on peetud vaikseks, kuid põhjalikuks töömeheks. Esimestel aastatel olnud rektori üks lähedasemaid abilisi arstiteaduskonna dekaan professor Konstantin Konik.

1925 vastuvõetud ülikooliseaduse järgi sai teoks ka esimest korda rektori valimine. Kolmeks aastaks valiti rektoriks Henrik Koppel, prorektoriteks Peeter Põld (kuraatori ametikoht kaotati) ja Johan Kõpp.

Koos ülikooli ülesehitamisega kerkisid esile uued probleemid. Igal aastal astus alma mater`i seinte vahelt välja üha rohkem haritlasi ning riigis tekkis küsimus, kas pole mitte tegu haritlaste üleproduktsiooniga. Rektor selgitas oma artiklis, et ülikool ei õpeta ametit, vaid annab oma õpilastele teadusliku aluse.

Koppel kandideeris rektoriks ka kolme aasta pärast 1928 veidi enne 65-aastaseks saamist. Kaheksast kandidaadist kolm teise vooru jäänud olid ikka samad mehed – Kõpp, Põld ja Koppel, kellest enim hääli sai Kõpp. Niiviisi vahetasid Kõpp ja Koppel oma kohad, sest Koppel määrati üliõpilasasjade prorektoriks. Mitmetes mälestusraamatutes on arvatud, et võib-olla ei valitud Koppelit rektoriks tagasi seetõttu, et ta oli majandusasjades liiga kokkuhoidlik. Täpsustatakse aga, et mitte tarvilikes asjades, vaid ta hoidunud lisa- ja liigkulutuste eest.

K-tähega järglased

Võiks arvata, et kuna Koppeli ajal ehitati ülikool kindlale vundamendile, kuhu oli oma kivid ladunud ka 1922. aastast prorektor olnud Kõpp, oli temal kergem alma mater`it juhtida. Paraku nii see polnud. Kõpp jätkas küll rahvusülikooli arendamise samu suundi, pidades oluliseks autonoomia ja terviklikkuse põhimõtet, kuid riigis kerkisid esile aina uued probleemid.

Juba eelmise kümnendi lõpus tuli majanduslikel põhjustel üliõpilaste arvu vähendada. Tõsteti õppemaksu, kallinesid kliinikumitasud. Ülikooli tegevust ei jätnud mõjutamata majanduskriis ning muud riigi tehtud kitsendused. Eriti kannatas rahapuuduse all teadustegevus. Nii tuli Kõpul oma eelkäijaga võrreldes hoopis enam ülikooli ja riigi pingelistes suhetes ülikooli eest seista. Teda on peetud seejuures rahulikuks ja tasakaalukaks selgitajaks ning ta suutnud ka 1934. aasta riigipöörde tingimustes ülikooli ühtsena hoida.

Johan Kõpp valiti rektoriks kolm korda järjest (1928–1937). 1937 võeti jälle vastu uus ülikooliseadus, mis oluliselt kärpis ülikooli autonoomiat. Rektorit ei valinud enam ülikooli valimiskogu, vaid selle määras riigipea. Nii nimetati 1938. aastal uueks rektoriks taimefüsioloogia professor Hugo Kaho, kes suutis ülikooli arengut keeruliseks kujunenud Teise maailmasõja eelõhtul jätkata. Kuigi just rektoriks nimetamine politiseeris mõneti tema isiku. Kaho rektoriks oleku ajal siiski majanduslik olukord paranes ning edenes ka teadustöö. Teda on kaasaegsed iseloomustanud kui pühendunud teadlast, kuid samas ka keerulise ja vastuolulisena.

Nii juhtisid kolm K-tähega rektorit Tartu ülikooli, kuni nende ülesehitatut hakkas 1940. aastal lammutama nõukogude okupatsioon.

Henrik Koppel emeriteerus 1933 ning suri 1944. Johan Kõpust (1874–1970) sai 1939 Eesti evangeeliumi luteri usu kiriku piiskop, 1944 Rootsi põgenemise järel oli ta kaua aastaid piiskop eksiilis. Hugo Kaho (1885–1964) vabastas uus võim ametist 1940. aastal, 1944 põgenes ta Saksamaale ning jätkas teadustööd sealsetes ülikoolides ja teadusasutustes.

Tartu ülikooli käekäik käis kõrvuti lammutamise, ülesehitamise ja kooshoidmisega. Iga rektor jättis sellesse oma jälje – kes meeskonna, kes väljapaistva isiksusena.

Rektorite rida, milles ikka veel troonib esimesest tammest – rektor Koppelist alguse saanud K-täht, on järgmine: Heinrich Riikoja (1940), Edgar Kant (1941–1944), Hans Kruus (1940–1941 ja 1944), Alfred Koort (1944–1951), Feodor Klement (1951–1970), Arnold Koop (1970–1988), Jüri Kärner (1988–1993), Peeter Tulviste (1993–1998), Jaak Aaviksoo (1998–2006), Tõnu Lehtsaar (kohusetäitja, 2006–2007), Alar Karis (2007–2012), Volli Kalm.

Selles reas on kaks rektorit, kes hakkasid uue riigi tingimustes üles ehitama Eesti ülikooli. Need on Henrik Koppel ja Jüri Kärner. Professor Kärner, kes oli Arnold Koobi ajal õppeprorektor ning asendas sageli rektorit, nägi, missugune peab ja ei pea ülikool olema. Ta oli esimene valitud rektor rohkem kui poole sajandi järel, aga ka rektor, kes lammutas veneaegse ja rajas praeguse ülikooli vundamendi, nagu esimene tamm professor Koppelgi.

Kasutatud kirjandus

• «Tartu Ülikooli ajalugu 1918–1982». Tallinn, Eesti Raamat 1982.
• «Universitas Tartuensis 1632–2007». TÜ Kirjastus, Tartu 2007.
• Ken Kalling «Rektor Henrik Koppel». Aasta Raamat OÜ 2007.
• Johan Kõpp «Mälestuste radadel 2» Tallinn. Eesti Raamat 1991.
• Priit Rohtmets «Rektor Johan Kõpp». Aasta Raamat OÜ 2007.
• Ken Kalling «Rektor Hugo Kaho». Aasta Raamat OÜ 2009.
• Peeter Põld «Tartu Ülikool 1918–1929: ülevaade Eesti ülikooli kujunemisest tema esimesel aastakümnel». Tartu 1929.
• Aadu Lüüs «Tartus ja Rootsis». Eesti Kirjastus EMP Stockholm 1959.
• «Tartu ülikooli kliinikum 200». Tartu 2004.
• «Universitas Tartuensis». Koostanud Bernard Kangro. Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lund 1970.
• Jaan Tõnisson «Heinrich Koppeli 70. sünnipäeva puhul». – Postimees 29. 12.1933.
• Arved Jents «Henrik Koppel, Artikleid. Järelsõna». – Akadeemia nr 5, 1991.