Arhiivinduse professor Aigi Rahi-Tamm sai ajaloolase diplomi Tartu Ülikoolist 1990. aastal, ajal, mil pärast pikka vaikivat ajastut hakati kõnelema okupatsiooniga kaasnenud kuritegudest ja kannatustest.

Ta on uurinud repressiivpoliitikat ning teinud oma teadlase- ja õppejõutöö kõrvalt koostööd Eesti, Läti ja Moldova okupatsioonide ning kommunismi uurimise riiklike komisjonidega. Oma doktoritöö teise maailmasõja järgsetest repressioonidest Eestis kaitses ta 2004. aastal, juhendajaks Aadu Must; alates 2014. aastast on ta arhiivinduse osakonna juhataja. 2021. aastal valiti Aigi Rahi-Tamm Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse professoriks.

Tänapäevane arhiivindus ei tähenda enam vaid ajalooliste ürikutega tegelemist nende algsel, praeguseks ehk hapralgi kujul. Rahvusarhiivis on kasutusel kõige moodsam digitehnoloogia, mis teeb huvitatutele materjalid hõlpsamini kättesaadavaks.

„See ei asenda siiski tunnet, mis tekib lugemissaalis uue, seni kasutamata säiliku avamisel,“ ütleb Aigi Rahi-Tamm. „Ma püüan meeles hoida oma õpetaja, professor Sulev Vahtre esimeses allikaõpetuse loengus öeldut: sine ira et studio. Allikatega töötades ei küsi ma mitte ainult seda, millest need räägivad, vaid ka seda, millest vaikivad.“

UT palus uuel professoril täita ankeedi, et saada teada, kellega on tegu.

Uurimistöö sisu mõne lausega

Minu uuritav ajavahemik on 1860–1990. Arhiivinduse kui teadusharu eripära tõttu on kesksel kohal olnud Eesti aja­loo allikate tõlgendamine. Rõhuasetus on olnud riigi või võimu ja indiviidi vahelistel suhetel ning tegutsemisstrateegiatel, eriti poliitilisest vägivallast, repressioonidest, sõdadest jmt tingitud oludes.

Teadustöö side igapäevaeluga

Inimene on kahtlemata üks keerulisemaid uurimisobjekte. Seistes silmitsi põimuvate poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, kiputakse tihti ära unustama inimlikke mikrotasandi tegureid või toimuva ajaloolisi dimensioone. Kõik uus on hästi unustatud vana ning mineviku õppetunde ei tohiks tulevikku kavandades alahinnata – ajaloolisest perspektiivist paistab hästi, kui keerukas on vanadelt normidelt uutele üle minna.

Erialane kogemus ja eeskujud

Ühte suurt eeskuju pole mul kunagi olnud; olen ikka proovinud kinni püüda parimat, elulist või innustavat. Tuletan tihti meelde professor Sulev Vahtre esimeses allikaõpetuse loengus öeldut: sine ira et studio. Nagu ka seda, et loetud, kuuldud või nähtud allikas ei ole sama mis ajalooline tegelikkus. Allikatega töötades ei küsi ma mitte ainult seda, millest need räägivad, vaid ka seda, millest vaikivad. Emotsionaalselt laetud sündmusi analüüsides on erapooletu ning erinevate ajendite tajumine reaalsuse tunnetamiseks ülivajalik oskus. Austan pühendumusega töötavaid inimesi väga ning imetlen neid, kes oskavad leida tasakaalu vaimse ja füüsilise poole vahel ning teha vahet mõistlikul ja ebaolulisel. Mul on neilt veel palju õppida.

Parim osa teadus- ja õppetööst

On suurepärane tunne panna käsikirjale punkt või rõõmustada juhendatava edukalt kaitstud uurimistöö üle. Need on aga siiski vaid lõpp-punktid. Nendeni jõudmiseks on vaja elutervet uudishimu, loomingulist õhinat ja hoogu. Kummaline on tunnistada, et võimalus veeta üks päev nädalas arhiivi lugemissaalis on lõputus tormlemises muutunud millekski unistusesarnaseks, ja ometi peaks see olema ajaloolase rutiin. Kui mõelda saksa arhiivinduse suurkuju Leopold von Ranke (1795–1886) tõdemusele, et ajaloolane, kes ei tööta aastas 300 päeva arhiivis, diskvalifitseerub, peaksin professionaalsuse minetanud olema. Tänapäevased olud lubavad arhiivis käia ja dokumentidega töötada küll ka kodust lahkumata, kuid see ei asenda minu jaoks tunnet, mis tekib lugemissaalis uue, seni kasutamata säiliku avamisel, mil segunevad ootused, paras ports teadmatust ja rõõm, kui peas keerelnud küsimused ühtäkki vastuse saavad. Ja säilikuid, mida keegi veel avanud ei ole, jagub meie arhiivides ohtralt. Head meelt teevad ka põnevad arutelud ja võimalused aines selgemaks mõelda, et kildudest korrapärane muster laduda.

Kõige olulisem avastus

Ajalugu on elu õpetaja – seda mõttetera on tihti korratud. Paraku on inimene üllatavalt kehv mineviku kogemustest õppija. Kiirustavas maailmas ei jää piisavalt aega mõtlemiseks, tegevuse mõtestamiseks või kogemustest õppimiseks. Mineviku kogemused meenuvad enamasti alles siis, kui olevik need taas esile kutsub. Eestlased kinnitavad endile, et meil on raskustes elamisega pikaajalised kogemused. Käimasolev kriis peegeldab aga erioludega toimetuleku võimekust ühiskonna kõigil tasanditel ning paneb meid proovile nii uute normidega kohanemisel kui ka üksmeele leidmisel. Võime endalt küsida, kas võitluses tundmatuga oleme lähtunud sisemisest arukusest, sisse kodeeritud kogemusest, pealesunnitud nõudmisest või millestki muust.

Kõige põnevamad uurimisteemad

Arhiivindus on üks kiiremini arenevaid valdkondi, mis on kantud hoogsast digitehnoloogia arengust, mõjutades omakorda ajalookultuuri ning meie suhteid minevikuga. Üks Eesti arhiivinduse eduloo alustala on digitaalsete kujutiste keskkond Saaga ja arhiivinimistute elektrooniline kataloog AIS, mis tegi 2005. aastal võimalikuks arhiiviallikate kasutamise koduarvutist. Tänu sellele hakkas arhiivikülastuste arv hüppeliselt kasvama. Digitaalne juurdepääs ajaloolistele filmidele, helidele, fotodele, maakaartidele jm materjalidele on kasvatanud Rahvusarhiivi külastusi – nende koguarv küündis 2020. aastal 1,7 miljonini. Digiainese massiline lisandumine paberarhivaalide kõrvale on kiiresti kasvatanud Rahvusarhiivi kogusid ja pannud proovile info haldamise võimekuse. Kasutades riigiarhivaar Priit Pirsko sõnu: arhiivinduse olukorrast võib teha järeldusi riigi kui terviku kohta. Kehvalt hallatud riigis ei saa eeskujulikku arhiivindust eksisteerida, nii nagu suurepärane ühiskond ei saa endale lubada laokil mälu.

Lisaks digiteerimisele tuleb tegelda ka arhiiviallikate „kõnelema“ saamisega ja see on minu jaoks kindlasti kõige põnevam. Rahvusarhiivi ühisloomeprojektid on pakkunud suurepärast võimalust kaasata arhiivikasutajaid andmekogude täiendamisse ja nende kasutatavamaks muutmisse. Selle töö tulemused rõõmustavad eri huvidega kasutajaskonda, alates kodukoha ajaloo ja perekonnaloo huvilistest kuni eri valdkondade akadeemiliste uurijateni. Nendest huvidest lähtudes algatasime 2019. aastal Tartu Ülikooli ajaloolaste ja keeleteadlaste ning Rahvusarhiivi koostööprojekti, mille raames hakati ühisloome korras vallakohtute käsikirjalisi protokolle sõna-sõnalt ja võimalikult originaalitruult ümber kirjutama. Vallakohtuprotokollid kirjeldavad 19. sajandi talurahva eluolu, probleeme talude, maade ja varaga, kõikvõimalikke üleastumisi ja elukorralduse häireid, nagu ka perekonna- ja moraaliprobleeme ning üldist mentaliteeti tollases külaühiskonnas. Samuti on kohtuprotokollid põnev keeleajaloo uurimisobjekt, milles avaldub eesti kirjakeele kujunemise protsess. Keeletehnoloogid katsetavad nende tekstide peal automaatse keelelise analüüsi meetodeid. Uute analüüsivõimaluste otsimine, tehisintellekti kasutamine, sh ajalooliste käsikirjaliste tekstide automaatse analüüsini jõudmine on kahtlemata suur väljakutse nii arhiivinduses kui ka digihumanitaarias tervikuna. Selles tuhinas ei tohi aga ära unustada klassikalist allikatele lähenemist, kriitilist mõtlemist ja toimunu mõtestamise mitmekihilisust.

Ootamatud väärarvamused arhiivinduse kohta

Kõige üllatavam on olnud arvamus, nagu oleksid Eesti arhiivid endiselt suletud. Juurdepääsupiirangud teatud materjalidele küll on, aga see on arhiivide tavapärane praktika, mis arvestab isiku põhiõiguste ja -vabaduste kaitsega. Ka on juurdepääsu piiramise põhjused avalikud.

Hobid ja vaba aeg

Ajaloolased olla õnnelikud inimesed, sest nad saavad töö ja hobi ühitada. Mõneti on see tõesti nii. Silmitsedes oma kirjandus-, kunsti- või kultuurikülastuste valikuid, tuleb tunnistada, et olen impulsse saanud teemadest, millega otseselt või kaudselt tegelen. Meie endi saatuse lood saavad selgemaks võrdluste, suure ja väikese maailma kokkupõrgete, erisuste ja sarnasuste pinnalt. Mõne riigi või paiga külastamisel õpin seda tundma ilukirjanduse, kunsti, söögi-joogi kaudu. Proovin alati ära käia raamatupoes, turul, surnuaial, mõnes kirikus ja koolis – see aitab ehedamalt rahvuslikke eripärasid tunnetada.

2004. aastal esimest korda Kreekas käies jahmusin, kui nägin laupäeva õhtul Náfplios noorte punalipulist rongkäiku. Kommunistlik liikumine Kreekas ei saanud mulle üllatuseks olla, ent II maailmasõja järgse kodusõja tähendus jõudis mu teadvusse palju selgemini alles John Fowlesi romaani „Maag“ lugedes. On põnev tajuda, kuidas uued kohad hakkavad tähendusi looma, kui asetada end teiste jalajälgedesse. Nautisin väga Janika Kronbergi raamatut „Rännud kuue teejuhiga“, kus tema kaaslasteks olid kirjanikud ja kultuuritegelased.

Parim viis, kuidas puhata

UUS PROFESSOR Aigi Rahi-Tamm Stanford_2019a (Erakogu).jpeg

FOTO: erakogu

Liikumine, loodus, näpud mullas, perega koosolemine. Pärast oma rännuaastat 2019 Jenas ja Stanfordis, kus igapäevane pikk kõndimine sai harjumuseks, olen Tartus suuresti transpordi kasutamisest loobunud, kõnnin meelsasti kodust kesklinna tööle ja tagasi. See aitab tuulduda ja mõtetel settida. Samasuguse mõjuga on saun – minu pühapäevaõhtune saunatamine kestab tunde. Omaette väljakutse on eestlaslikult okkaline suhe oma maatükiga (iseasi, kuivõrd seda puhkuseks pidada, või siiski?). Põlispaik Kütiorus meelitab ja heidutab ühtaegu, paneb mind teisiti proovile. Tähenduse andmine sellele jääb, nagu ikka, järgmistele põlvkondadele.

Lugemine või kirjutamine?

Ikka mõlemad, nii vaheldumisi kui ka kõrvuti.

Üksi või koos töötamine?

Sõltub töö iseloomust.

Teadus või õppetöö?

Mõlemad, ja kombineeritult.

Öökull või lõoke?

Hommikusi töötunde ma öiste vastu ei vahetaks. Linna ja looduse ärkamine hommikutundidel on kaasakiskuv, ilmete ja kõnnakute mosaiik peegeldab olekuid, millega päevale vastu astutakse. Hommikune kohv tänavakohvikus, kus saab teiste igapäevasele askeldamisele kaasa elada, on omal moel inspireeriv.

Uus või vana?

Ikka mõlemad.

Mida peaks teadma arhiivinduse kohta?

Arhiiv on see osa riigist, mis kogub ja säilitab Eesti ajalugu, kultuuri, riiklust ja ühiskondlikke olusid dokumenteerivat teavet ning tagab selle kasutamise. Arhiiv pakub teavet ning tõendab fakte asutuse või isiku tegevuse kohta. Eesti arhiivindus, mis sai 2020. aastal saja-aastaseks (ja mille kestel on oldud ka võõrvõimu tööriist), seisab kõigis oma töövaldkondades kõrgel tasemel ja kaitseb meie rahvuslikku kultuuripärandit parimal moel. 2019. aastal korraldatud arhiivikasutajate rahulolu-uuringu tulemused näitasid, et ligi 90% vastanuist ehk u 900 isikut 22 riigist olid meie arhiivi e-teenuste, kasutuskeskkondade ja klienditeenindusega väga rahul. Soovitan soojalt külastada arhiivielamuse saamiseks Rahvusarhiivi kodulehte (www.ra.ee), kus avanevad paljud põnevad algatused (näitused, loengud, arhiivikino jms), ning lüüa kaasa ühisloomeprojektides, millest on saanud osaluskultuuri tavapärane ilming. Ajalooliste dokumentide kõnetamine ja kättesaadavaks tegemine lubab tunnetada minevikku isiklikumalt. Kasutatava materjali suhe kodu, piirkonna või perekonnaga puudutab nii eneseteadvust kui ka ajaloomälu ja kasvatab soovi anda ühisesse ettevõtmisse oma panus.

Soovitus loengusse tulevatele üliõpilastele

Tööd ei tohi karta, uudishimul uuritava ainese vastu ei tohi lasta kaduma minna.

Uued professorid peavad pärast ametisse asumist avaliku inauguratsiooniloengu, kus nad tutvustavad oma teadusteemat. Teavet loengute kohta leiab ülikooli veebilehelt ut.ee/inauguratsiooniloengud.