2032. aasta Eesti põlisasukad peavad oskama kohaneda Aafrika ja Aasia sisserändajatega.

Jämedas joones on siin 100 000 elanikku vähem kui praegu, iga viies neist 65-aastane või vanem. Mida sellised muutused kaasa toovad? Kas neid annaks vältida ja kas me tahame neid vältida?

Ka praegu pole meie vanuseline jaotus sellest kaugel. Ent aastal 2018 hakkab Eesti rahvastikustruktuur tasakaalust välja minema, ütleb sotsioloog ja rahvastikuteadlane Mare Ainsaar. Vananeva ühiskonnani jõuab tööjõupuudus, mis tähendab inimeste tugevamat töö juures hoidmist – aga ka suuremat avatust sisserändajatele.

«Eestis on vana tõde, et arukam on omasid kinni hoida ja tagasi meelitada, mitte uusi inimesi siia kutsuda. Aga arvan, et selleks ajaks tööandjate surve suureneb,» räägib Ainsaar. «Puhast tööjõudu on vaja, lihtsalt töötegijaid.»

Sisserändajate peavool saab ilmselt pärinema Aafrikast ja Aasiast. Väikeriigis võib järsult suurenev immigratsioon juba olemuslikult tekitada keerulisema olukorra kui suurtes – ent praegust iivet arvestades on see ainus areng, mille mõjul siinne rahvaarv lähitulevikus kasvada võiks, ütleb Ainsaar.

Meil on lihtsalt väga pikka aega olnud rahulik ja kena elu, ilma sedatüüpi probleemideta. Viimased 20 aastat on olnud väga monokultuurne: vaid ida poolt tuli siia suhteliselt väike ja hästi haritud rühm, kes maailma mastaabis on meiega siiski suhteliselt sarnased. – Mare Ainsaar

Siiski, sisuliselt jõuab Eesti 20 aasta jooksul lihtsalt samasse olukorda, kus teised arenenud Euroopa riigid praegu on.

«Ma ei arva, et see lihtne saab olema. Aga see ei ole midagi erilist,» leiab Ainsaar. On lihtsalt väga pikka aega olnud rahulik ja kena elu, ilma seda tüüpi probleemideta.

Viimased 20 aastat on olnud väga monokultuurne: vaid ida poolt tuli siia suhteliselt väike ja maailma mastaabis meiega siiski suhteliselt sarnane rühm inimesi.

Tõsist tööjõupuudust ei ole samuti olnud. Praegu on väga hea aeg. Aga 20 aasta pärast on kõik need asjad korraga ja kiirelt keeruliseks muutunud.

Omadel hea, võõrastel hea

Immigratsioonivoogu mitte arvestades võiks lähikümnendite Eesti äärmuslikult negatiivse stsenaariumi puhul haritumast tööjõust ja teaduspõhisemast tööstusest tühjaks joosta ning kujuneda väikeseks maksuprobleemidega allhankemaaks, mudeldab noor tööturu-uurija Ave Roots.

Positiivsem siht oleks «olla nagu Holland»: Euroopa lühima töönädala, aga ühe kõrgema produktiivsusega riik, kus toodetakse palju kõrge väärtusega lõpptoodangut.

20 aasta tõde, iseäranis sisserännet arvestades, on ilmselt nende kahe stsenaariumi vahel. Nii või teisiti näevad kõik siin usutletud teadlased nii majandusliku kui sotsiaalse arengu võtmetegurina ühiskonna avatust ja tolerantsi.

Ave Roots meenutab silti, mida ühes välisülikoolis olla näinud TÜ sotsiaalpoliitika dotsent Judit Strömpl: kus hoolitsetakse omade eest, sinna tahavad ka võõrad tulla.

«Väga tabav,» mõtiskleb Roots. «Skandinaaviasse tahavad immigrandid tulla, sest seal on hea elada ka siis, kui nad ise nii head tööd ei tee. Eesti elukeskkond, kus ka omade eest väga ei hoolitseta, praegu inimesi siia ei tõmba.»

Ta viitab Strömpli uuringutele, mille järgi eestikeelsed koolid ei kipu praegu vastu võtma asüülitaotlejate ja ka teiste välismaalaste lapsi, kelle emakeel ei ole eesti keel – küll aga teevad seda heal meelel siinsed vene koolid.

«Ehk Eestisse tulles on kergem õppida vene, mitte eesti keelt,» mõtiskleb Roots. «Meie retoorika on kõva, aga keskkond ei ole eriti integratsioonimeelne ja positiivselt eesti kultuuri sisseelamist soodustav.»

Siinsete lõimumisküsimuste senine kese – eestlaste ja venelaste suhted – on 2032. aastaks aga usutavasti taandunud, arvab Mare Ainsaar. Nii selle aja noored kui ka 50–60aastased on ilmselt juba üksjagu maailmas ringi käinud. Suletumas Eestis elanuid ei ole enam palju.

«Venelaste integratsioon on poliitiline küsimus,» mõtiskleb ta. «Kui kellelgi on poliitiline huvi seda teemat orbiidil hoida, siis see jääb. Samas võivad venelased 20 aasta pärast olla lihtsalt üks paremini integreeritud rahvusrühm võrreldes mõne teisega. Objektiivselt võttes ei pruugi see olla üldse mingi probleem.»

Immigratsioonivoogu mitte arvestades võiks lähikümnendite Eesti äärmuslikult negatiivse stsenaariumi puhul haritumast tööjõust ja teaduspõhisemast tööstusest tühjaks joosta ning kujuneda väikeseks maksuprobleemidega allhankemaaks. – Ave Roots

Sellega nõustub ka TÜ kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm. Samas viitab ta, et ka siinsete venelaste hulgas hakkab tekkima n-ö kolmanda põlvkonna fenomen: rahulolematud näitavad oma meelsust välja uute vahenditega, vajadusel ka tänavademokraatiaga.

«Sellise seltskonnaga toimetulek on paljudes Euroopa linnades probleemiks, ja Eesti sellest ilmselt puutumata ei jää,» mõtiskleb Vihalemm. «Praegused venelased on ikkagi suhteliselt vaguralt kohanenud.»

Muutused tööturul

Mis on see, mis paneb inimesed tegelikult rändama ning kui suureks taksituseks saab aastaks 2032 keel? Mare Ainsaar osutab Taanile, kus ülikoolide välisdoktorantidelt eeldatakse taani keele oskust. Teistest riikidest Tartusse tulnud doktorandid on samuti nentinud, et kohaliku keele õpet võiks siin rohkem olla.

Ehk, ka ülikoolid, teaduspõhiste majandusmudelite kese, peavad olema avatud mõlemat pidi: tõmbama ligi välist, aga tugevdama-tutvustama-pakkuma ka olemasolevat kultuuri.

«Olgem ausad, kui jääme [ainult omakeelseks] eesti rahvusülikooliks, siis miks peaks näiteks Venemaa või Leedu eliidi lapsed tulema siia õppima?» mõtiskleb inimgeograaf ja teaduste akadeemia uurija-professor Rein Ahas.

«Võib-olla nii mõnigi tuleks, kui oleks kaasaegne multikultuurne, maailmale avatud linn ja ülikool. Aga kui hoiame oma piire kinni ja ajame uuele asjale sõrad vastu, siis see keskkond ei ole atraktiivne. Et tippjuhid ja tippteadlased siia tuleksid – selleni on veel pikk tee minna.»

Ehk: ennekõike mõjutavad inimeste rännet peremuutused, palgatase ja töökeskkond. Tehnoloogiatööstuse ja teaduse tipud ootavad elukeskkonda, mis oleks nende jaoks harjumuspärane, näiteks mugavat läänelikku linnaruumi, mida meil alles napib, jätkab Ahas.

Välismaal pendeldavad lihttöölised tulevad tagasi siis, kui nende kvalifikatsioonile vastavat tööd leidub. Aga ka siis, kui praegune «allhangete allhangetele» ehitatud turustruktuur muutuks ning riik looks kriisis töö kaotanud inimestele puhvri. Näiteks riikliku asendustöö samas sektoris nagu ameeriklased, mõtiskleb Ave Roots.

Mis peaks muutuma tööturul, et demograafiliste muutustega kohaneda? «Töötaja kaitset tuleks tõsta,» arutleb ta. See muudaks kõikjal töökeskkonna stabiilsemaks. Kui seda ei tee, on stabiilne seis ainult riigisektoris.

Juba praegu püüab vananev Euroopa hoida inimesi tööturul senisest kauem. Eesti pensioniiga on kontinendi kõrgeim – ent kahe kümnendi jooksul jõutakse sedagi veel korduvalt tõsta, pakuvad teadlased.

Naljaga pooleks seletab Ave Roots, et on euroopa kolleegidele öelnud, et kui vähendate pensione, hakkavad teil inimesed kohe tööle. Mõru nali ent praeguse sundolukorra asemel peaks riik lähikümnenditel panustama keskkonda, mis hoiab nii inimeste füüsilist kui ka vaimset tervist, ütleb Roots.

Vananevas ühiskonnas muutub oluliseks täiendõpe, ehk riikide kulutused ühe inimese harimiseks ilmselt tõusevad. Samas on 2030. aasta pensioniealised ühelt poolt ilmselt füüsiliselt kõbusamad kui praegused.

Ühtlasi on nad ka 1990. aastate alguse nn võitjate põlvkond, võrdleb Ainsaar.

«Nad said suhteliselt kergelt ühiskonnas mõjusa koha. On harjunud olema aktiivsed ja hästi toime tulema. Arvan, et nad ei lase ennast vaikselt eakate inimese sekka lükata, vaid nõuavad endiselt oma õigusi ja oma Eestit. See põlvkond ei anna kuigi lihtsalt alla.»

Kasulikud kärgpered

Keskmise eluea tõustes nihkuvad kõik inimeste elutsüklid kaugemale. See tähendab hilisemas eas laste saamist, kunstviljastamise kasvu – aga ka vähem siduvaid lähisuhteid ja ilmselt «uut normaalsust» ka perevormide osas.

See on väljakutse eestlaste suhtlemiskultuurile. 2012/2013. aasta inimarengu aruandes toodud andmetel sünnib 60 protsenti Eesti lastest abieluväliselt – näitaja, mis jääb kontinendi võrdluses alla vaid Islandile.

Rootsi näitel on samas viidatud, et suhete lagunemisel tekkivate «kärgperede» peamiseks tagajärjeks on lihtsalt pereliikmete, sealhulgas mitme vanema juures kasvanud laste, suurem sotsiaalne kapital. Ses mõttes ei pruugi muutus olla halb, on Ainsaar veendunud.

Küll aga on oluline, et toetataks just noorelt laste saamist ning inimesed võiksid end lapsi saades sotsiaalselt turvaliselt tunda.

«Kui inimesed muretsevad endale kõigepealt kõrge palga, et saada kõrget vanemahüvitist, siis on see nende poolt praegu mõistlik,» mõtiskleb Ainsaar.

Pere planeerimine peaks aga oluliselt lihtsam olema – mitte nii, et kui oled riigile piisavalt makse maksnud, saad toetust. See ei julgusta noori, kel pole ette näidata pikka ja tasuvat karjääri, lapsi saama. See on mõttekoht riigile. 

Kui jätkusuutlik oleks maaeluta Eesti?

Sotsialismijärgset külaelu uurinud TÜ antropoloog Aet Annisti järgi on talupoeglike juurtega «eestlus» praeguseks seotud eelkõige vabaturumajanduslike ja linlike väärtustega.

Viimase inimarengu aruande järgi elas 2010. aastal linnades 69 protsenti elanikest. Samas suurusjärgus Leedu ja Lätiga, veidi vähem Venemaast ja mõniteist protsenti vähem Soomest.

Maaelu tõmbaks masse ennekõike siis, kui oleks linnaelust odavam. Kommunikatsioonitehnoloogiate areng ei ole selleks ilmselt ühene lahendus, arvab Mare Ainsaar. «Kõige lihtsam on ikkagi elada seal, kus juba on teisi inimesi.»

Suuremasse linna minnes saab kõrgema palga midagi juurde õppimata, mõtiskleb ka Rein Ahas. «Selles mõttes on liikumisega elu-olu parandamine ka omamoodi laiskus ja mugavus. Liikumine on kõige lihtsam viis edukas olla.»

Ave Roots pakub, et põhimõttelise strateegilise otsusena võiks osa riigiasutusi hoida väiksemates kohtades, mitte kõik Tallinnasse koondada. «Kui sul on praegu maal kõrgharidus, siis töötad kas koolis, linnavalitsuses või raamatukogus,» arutleb ta. «Muud varianti nagu ei olegi.»

Ka sisserändajate peavool saab ilmselt olema pigem linna- kui maainimesed. Samas on maapiirkondadesse praeguseks üsna edukalt integreerunud näiteks Soome viljakasvatajaid.

Puhta toidu tootmine ongi ehk kõige tõenäolisem viis hoida maapiirkondi elus. Ka siis, kui see jääb n-ö nišimajanduseks. Puhas vesi, puhas loodus, suhteliselt rikkumata põllumajandus ja head mullad. Toiduainete puudusega maailmas võiks see meie võimalus olla küll.

«Üsna palju on välja toodud, et väga linnastunud ühiskonnad ei ole jätkusuutlikud,» teatab Ahas. Linnad on närvilised ja ebastabiilsed. Ühiskonnad, kus kas või kalli raha eest on õnnestunud säilitada ka maakultuur, on vaimselt palju stabiilsemad. Teaduslikke põhjendusi sellel õieti pole, aga oma tera tõtt võib Ahase arvates selles sees olla.

Rahvusriigist «natsiooniks»

Tallinna ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik on pakkunud, et ka Eestis võiks riiklust mõtestada prantsusepäraselt, pigem mõiste «natsioon» kui mõiste «rahvus» kaudu.

Teisisõnu, Eesti ühiskond peegeldaks siinsetele erinevatest rahvustest elanikele tagasi mitte nende etnilis-kultuurilisi juuri, vaid põhiseaduslikku patriotismi. Sõltumata inimese päritolust läheks igaühele neist korda idee Eesti riigist ning nad oleks nõus selle nimel töötama.

Võimalik, et 20–30 aasta pärast ongi see Eesti uus normaalsus, arutleb ka Mare Ainsaar. Seda enam, et koos internetiga globaalseks kasvanud noored võivad Eestis näha lihtsalt üht geograafilist punkti paljudest, kust, vaid mõningase täiendina, pärinevad nende vanemad.

«Vanemad inimesed on pannud osa oma elust Eesti ülesehitamisesse. See on olnud tähendusrikas. Nad on näinud siinsamas ka teistsugust ühiskonda,» mõtiskleb Ainsaar. Noorematele on riigid lihtsalt riigid. Miks peakski siis üks riik olema parem kui teine?

Seega ei ole tulevikus väga suurt erinevust, kus töötada või kas lasta võõrtööjõul töötada meie juures. Palju olulisemaks muutub paindlikkus – suutlikkus muuta töökohta valitud sektori sees, kohaneda ja ümberõppida. Paindlikumaks muutub ka mõtteviis ühes kitsast Eestist, kus elada ja töötada.