Milline on Eesti aastal 2032, sõltub suuresti sellest, milline vastus leitakse praegu aktuaalsetele küsimustele: mis saab Euroopa Liidust, mida teeb Venemaa, millises suunas areneb meie poliitiline kultuur ja kuidas käitub teiste hulgas Tartu ülikool muutuste eestvedajana.

Peaksime silma peal hoidma nii neil, kes soovivad Euroopa Liitu astuda, kui ka neil, kes sealt lahkuvad, arvab rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg.

Juba nelja aasta pärast saab selgemaks, mida otsustab Euroopa Liidu suhtes Ühendkuningriik. Eiki Berg: «Kui šotlased otsustavad rahvahääletusel eralduda Ühendkuningriigist ja moodustavad rahvusriigi, jäävad britid arvatavasti Euroopa Liitu, sest nad ei ole valmis loobuma kõigest: Šotimaast, positsioonist rahvusvahelisel areenil ja ka Euroopa Liidust. Samas on Ühendkuningriik praegu Euroopa Liidu suhtes rahulolematu, mis võib olla ajendiks, et liidust välja astuda.»

Eiki Bergi arvab ka, et 18 aasta pärast pole eestlased ega ka teised Euroopa rahvad märgatavalt rohkem Euroopa Liidu meelsed kui praegu. Selles lasub oht, et kui integratsioon Euroopa Liidus pidurdub, võib see kaasa tuua liidu lõpu. «Integratsiooniga on aga juba praegu raske edasi liikuda, sest sellel ei ole avalikkuse toetust. Inimesed ei ole valmis selle mõttega harjuma, et nende rahvusriiki ühel päeval pole,» räägib Berg.

Ma ei imestaks, kui Euroopa Liidu ja Euraasia Liidu omavahelisi suhteid hakkaksid ilmestama püsivad kaubandussõjad. – Eiki Berg

Sellal kui Euroopa Liidu tuleviku kohta levivad skeptilised hoiakud, võib Bergi hinnangul Euroopa Liidu kõrvale moodustuda Euraasia Liit, mis on Vene-Kasahstani-Valgevene tolliliidu edasiarendus. «Euraasia Liidust saab reaalsus, minu jaoks ei ole see tühipaljas sõnakõlks. Selline liit nõuab institutsionaalseid aluseid ja need on neil juba enamjaolt olemas.»

Nii on Euroopa Liidule tekkimas majanduslik rivaal. «Ma ei imestaks, kui Euroopa Liidu ja Euraasia Liidu omavahelisi suhteid hakkaksid ilmestama püsivad kaubandussõjad,» arvab Berg.

Sarnast tulevikku näeb riigiteaduste instituudi juhataja ja võrdleva poliitika professor Vello Pettai, kes mõtiskleb, kuidas peaksid eestlased käituma, kui Euraasia Liit luuakse. Pettai ei näe põhjust, et Eesti peaks asjatult liitude vahel ringi liikuma, kui just ei ole mingisugust kriisi, mis sunnib seda tegema.

Suhted suure naabriga

Eesti jaoks on strateegiliselt olulised Euroopa Liidu kõrval ka arengud Venemaal. President Vladimir Putini ajal on Bergi hinnangul Venemaal toimunud võimu konsolideerumine, antakse selgemaid sõnumeid ja on selgem visioon kui Boriss Jeltsini valitsemisajal. Sellegipoolest ei näe professor võimalust, et Venemaast saaks lähiajal demokraatlik riik.

«Eesti suhted Venemaaga aastal 2032 ei olene niivõrd neist endist, kuivõrd sellest, mis toimub globaalselt. Pisemad konfliktid võivad eskaleeruda ja paisuda regionaalseteks. Me peaksime pöialt hoidma, et ei sünniks suuri vapustusi. Eesti on saavutanud ja kaotanud iseseisvuse just tänu nendele vapustustele,» arvab Berg.

Vello Pettai arvates ei muutu Eesti-Vene suhted, kuni Vladimir Putin on president: «Venemaa suunaks on olla vastandlik või hambaid ragistav naaber Euroopa Liidule.» Kuna sotsiaalmajanduslikud muutused võtavad aega, siis võib loota, et 20–30 aasta pärast õnnestub venelastel inimõiguste ja pressivabaduse eest seista nii, et selle tulemusena muutuvad poliitika ja suhted Euroopa Liiduga paremaks, arvab Pettai.

Kõigele vaatamata ootab Eestit ees väga põnev ajajärk. Aastaks 2032 on vanad poliitikud lükatud tagaplaanile ja uus põlvkond on tolleks hetkeks ka rahva poolt vastu võetud. – Vello Pettai

Poliitika Eesti sees

Kui Venemaa kohta ei saa kindel olla, et demokraatia saab võimule, siis Eesti suhtes on Pettai optimistlik. Pettai arvates on murettekitav nüanss neljanda võimu rolli muutumine ja küsimus, kas meedia suudab väikeses ühiskonnas kasumlikult tegutsedes hoida valvekoera rolli.

«Kõigele vaatamata ootab Eestit ees väga põnev ajajärk. Aastaks 2032 on vanad poliitikud lükatud tagaplaanile ja uus põlvkond on tolleks hetkeks ka rahva poolt vastu võetud,» nendib Pettai.

Riigiteaduste teadur Kristjan Vassil loodab samuti, et poliitiline kultuur paraneb just tänu uuele poliitikute põlvkonnale. «Suur probleem on aga see, et erakondade noored tulijad sotsialiseeritakse süsteemi-siseselt. Väliseid tulijaid on vähe, mis omakorda tähendab, et uued liidrid võtavad käitumisnormid üle vanadelt tegijatelt ja mõistagi on siis muutuseks vähe ruumi.»

Vassil loodab, et poliitiline kultuur muutub, esmajoones väheneb poliitiline rehepaplus. «Eks need nukumeistrid ja sularahamehed saavad ise ka aru, et nende teod päris õiged ei ole, ja loodetavasti selline käitumine kaob,» räägib ta.

Valimistel on reeglid Vassili hinnangul ka praegu paigas, kuid osalejad lihtsalt ei järgi neid. «Kui teemegi rangemad reeglid, siis see ei tähenda, et süsteemis osalejad võtaksid neid tõsiselt. Vaja oleks poliitilist härrasmehelikkust, kus peetakse mängureeglitest kinni.» Vassil pakub, et poliitikasse ja juhtimisse tuleb kaasata rohkem naisi, see suurendaks poliitilist härrasmehelikkust.

Rahvusülikooli muutuv nägu

Meediauuringute professori Veronika Kalmuse sõnul tõusebki 2032. aastaks naiste roll ühiskonnas silmanähtavalt, sealjuures ka ülikoolis ja selle juhtimises. «Professorkonnas on naiste osakaal tõusnud praeguselt viiendikult vähemalt kolmandikuni,» prognoosib ta. «Ülikoolil on 2032. aastaks olnud vähemalt üks naisrektor ning tundub uskumatu, et millenniumi algul toimunud rektorivalimiste debattides võis kuulda argumenti, et Tartu ülikool pole veel naisrektoriks valmis.»

Tudengkonnas peatub Kalmuse hinnangul feminiseerumine 2020. aastatel, sest kõrgharidus muutub sedavõrd massiliseks ja enesestmõistetavaks, et noormeestel pole diplomita enam võimalik saavutada edu ja rahuldavat sissetulekut.

«Eestis langetavad 2032. aastal erialavalikuid ja astuvad ülikooli praegu sündivad lapsed. Teiste seas minu mullu jõulukuul ilmavalgust näinud poeg,» ütleb Kalmus. «Tartu ülikoolis rahvusvahelistumisest arengueesmärgina siis enam ei kõnelda, sest 2020ndatel saavutas see protsess lumepalliefekti ja muutuva väliskeskkonna mõjul ettenägematu kiirenduse, viies olukorrani, kus umbes pool tudengitest on välismaalased.»

Samas Vello Pettai arvab, et eesmärki muuta Tartu ülikool rahvusvaheliseks keskuseks, mis tõmbab välismaalt rahvast endale sisse, on väga raske püstitada ja veel raskem saavutada.

Pettai ennustab ülikoolile raskeid valikuid. Palju tuleb laveerida kahe impulsi vahel, juhtiva ülikoolina peaksime näitama eeskuju ja välja mõtlema uusi suundi, teisalt peame olema see kants, mis hoiab rahvuslikke väärtusi.

«Üks visioon võikski olla see, et iga ülikool on oma nišis ja pakub oma õpet tervele maailmale ja tudengid võtavad MOOC-ide ja Moodle taoliste keskkondade kaudu kursusi.»

Teadlased on ühte meelt, et ülikool peab ühelt poolt muutuma rahvusvahelisemaks, teisalt hoidma rahvuslikke väärtusi.

Eiki Berg arvab, et üha rohkem hakatakse ülikoolis tähelepanu pöörama inglise keelele kui teaduskeelele. «Sellega seoses võib juhtuda, et väikeseid erialasid, mis tänases Eestis on olemas, 2032. aastal enam ei ole.» Berg usub, et tulevikus jääb bakalaureuseõpe eestikeelseks, kuid magistriõpe muutub ingliskeelseks. «Välja arvatud ajalugu, eesti keel, usuteadus, mingisugune osa filosoofiast ja haridusteadused,» loetleb ta.

Kalmus leiab, et aastal 2032 peab ülikool hakkama saama maailmas, mis on üle elanud mitu väga tõsist küberrünnakut terroristlike ja anarhistlike rühmituste poolt. «E-eufooria ja -retoorika on paljudes riikides, sealhulgas Eestis, asendunud ratsionaalse planeerimise ja kriitilise refleksiooniga. Tartu ülikoolis on muutused samuti aset leidnud, näiteks kasutatakse e-õppe võimalusi maksimaalselt ja niisugustes vormides, mida praegu on samavõrd raske ette kujutada kui 1990ndate keskel tahvelarvutit või nutitelefoni,» arvab Kalmus.

Selleks ajaks on tööturult lahkunud põlvkonnad, kellele digitehnoloogia kasutamine millenniumi teisel kümnendil raskusi valmistas. Tehnoloogia ülim kasutajasõbralikkus ja «äpistumine» on muutnud nooremad põlvkonnad sedavõrd mugavaks, et nende arvutikasutusoskus jääb, sarnaselt funktsionaalsele kirjaoskusele, paljuski alla rippmenüüde ja dialoogiakende ajastul karastunutele, arvab professor Kalmus.

Ülikoolist ei saa ühiskonna muutuste ja nendega toimetuleku eestvedajat enne, kui ta leiab lahenduse kahele probleemile, nendib Kristjan Vassil. «Suur osa sotsiaalteadusest on kaugenenud andme- ja tõenduspõhisest statistilisest modelleerimisest, vaid väike hulk sotsisaalteadlastest räägib kõige universaalsemat keelt, mis teeb teadustöö võimalikuks, ehk matemaatika keelt,» räägib ta.

«Matemaatika õpetamine aitaks sotsiaalteadustel saada lahti ka «pehme» teaduse mainest ja muudaks need tunduvalt tõsiseltvõetavamaks laiemas ühiskondlikus kontekstis.»

Teine probleem on seotud sotsiaalteaduste relevantsusega. «Mingil põhjusel uurime tihti asju, mis on ühiskonna jaoks väheolulised, samas kui lahendust ootavad suured ja olulised küsimused,» leiab Vassil. «Relevantsus eeldab suuremat interdistsiplinaarsust, kuid selleks peab leidma aja ja soovi oma mugavustsoonist välja astuda.»

Ühiskond, nagu seda praegu tunneme, muutub. Eesti suhted teiste riikidega muutuvad, nagu muutub ka maailm. Seda suunavad poliitilised jõujooned ning rahvusvahelised, majanduslikud ja sõjalised liidud tervikuna. Üsna kindel on, et Eesti rahvuskultuur jääb püsima ja rahvusülikoolil on selles kanda suur vastutus.