Meditsiin aastal 2032: keskmine eluiga on aastal 2032 Eesti naistel 85, meestel 80. Ühiskonnas on palju eakaid, aga pensionipõlve enam ei ole.

Milline on sel ajal meditsiin, arutlevad Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor Irja Lutsar, biotehnolooga professor, Eesti geenivaramu direktor Andres Metspalu, psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro, patoloogilise füsioloogia professor Sulev Kõks ja androloogia dotsent Margus Punab.

Aastal 2032 elab Eestis natuke üle 1,1 miljoni inimese. Milline on sel ajal Eesti meditsiin?

Lutsar: Meditsiin sõltub sellest, kui palju on maksumaksjaid. Kui oma rahvas ei hakka taastootma, siis sõltub palju riigi immigratsioonipoliitikast. Kui selles osas midagi ei muutu, siis on meil palju üle 60-aastaseid inimesi, kelle hädadega peab meditsiin tegelema.

Kui sisse tuuakse rohkem võõrtööjõudu, siis need on noored inimesed, neil ei ole vanainimeste hädasid. Neil on hoopis sünnitusabi tarvis.

Punab: Suurim defitsiit aastal 2032 on empaatiline arst.

Harro: Juba täna on meil olukord, kus meditsiinis kasutatavad tehnoloogiad kasutatuna inimeste tervise heaks oleksid valmis ära kulutama kogu rahvusliku koguprodukti ja kui seda koguprodukti oleks rohkem, siis ka selle.

Täna on meil rida tehnoloogiaid, mille puhul me oleme seisukohal, et need on otstarbekad. Selle peale kulub meie meditsiinis kogu raha. Põhimõtteliselt tuleb ümber vaadata, mida me peame mõistlikuks. Ilmselt 2032. aastal me ei pea mõistlikuks paljusid asju, mida tänasel päeval veel peaksime. Oleme sunnitud kuluefektiivsuse ümber hindama. Praegu me ootame iga hinna eest elu pikendamist igaühele. Ilmselt on ühel hetkel vaja natuke spetsiifilisemaid prioriteete.

Lutsar: Teine oluline asi on regionaalpoliitika. Kui suur osa Eesti elanikest elab Tallinnas ja 20 kilomeetri raadiuses selle ümber, siis on selge, et keegi ei hakka ägeda haigusega sõitma 180 kilomeetri kaugusele.

Ma ei räägi siin sellest, kas Võrus või Põlvas on haigla alles. Ma räägin Tartu ülikooli kliinikumist. Meil ilmselt on Eesti meditsiinis vaja kokkulepet, et spetsiifilist kirurgiat, neeru asendusravi ja organite siirdamisi ei dubleeritaks Tartus ja Tallinnas. Arstitudengite prekliiniline pool sõltub sellest, kui tugevad on bioloogid, keemikud, füüsikud. Kliinilise poole jaoks on aga vaja patsiente. Ilmselt on vaja Eesti arstiteaduskonda ja kliiniline õpe peab varem või hiljem mingis osas minema ka Tallinnasse.

Meil ilmselt on Eesti meditsiinis vaja kokkulepet, et spetsiifilist kirurgiat, neeru asendusravi ja organite siirdamisi ei dubleeritaks Tartus ja Tallinnas. Arstitudengite prekliiniline pool sõltub sellest, kui tugevad on bioloogid, keemikud, füüsikud. Kliinilise poole jaoks on aga vaja patsiente. – Irja Lutsar

Punab: Saksamaal on rida suhteliselt väikesi linnu, näiteks Heidelberg, kus on tipptasemel arstiteaduskonnad. Ma loodan, et aastal 2032 on Eestis üks Eesti ülikool, kui seda ei juhtu, siis lähevad meie noored õppima pigem Riiga või Helsingisse. Kliinilise meditsiiniõppe baas tuleb luua ka Tallinnasse.

Mis on meie praeguses elulaadis või ühiskonnakorralduses sellist, mille eest aastal 2032 tuleb ränka hinda maksta?

Punab: Inimesed ei saa aru, et nad vastutavad ise oma tervise eest ja arst on ainult abimees. Ravib inimene ise.

Kuigi terviseteadlikkuses on täna näha väga selge muutus. 45-aastased ja nooremad, nende suhtumine on kardinaalselt teine.

Metspalu: Selgelt on näha, et keskkonna kiire muutumise tõttu on hakanud levima uued haigused, mis väljenduvad keskmise kehakaalu tõusus, näiteks teist tüüpi diabeeti on iga aastaga rohkem. Õhtumaades on liiga palju toitu ja liigutakse liiga vähe. See muutus on juhtunud viimase saja aasta jooksul.

Evolutsioonis kunagi eelise andnud geneetilised variandid, mis võimaldasid kogu toidust saadava energia salvestada, sest kunagi ei olnud teada, millal jälle süüa saab, need maksavad nüüd kätte.

Need 18 aastat kulub sellele, et saavutada otsustav pööre. See saab tulla ainult inimeste teadvuses ja käitumises. Juba maast madalast tuleb välja selgitada need, kes on rohkem ohustatud ja panna nende peale rohkem ressursse.

Lutsar: Me suudame ka saja-aastaseid aparaatide abil elus hoida. Küsimus on selles, et kui ühiskond muutub selliseks, et vanad inimesed elavad üksi, lapsed ja lapselapsed on maailmas laiali, nende asemel on vanainimese kõrval robot. Vanaisa asendab Facebook ja vanaema Twitter, kuidas me siis sellele vanale inimesele selgeks teeme, et tal on ühiskonnas ka mingi funktsioon? See superindividualism praeguses ühiskonnas läheb meile kalliks maksma.

Mis on praegu laborites töös, mis aastal 2032 on polikliinikus kasutuses või inimestel kodus öökapil?

Harro: Inimestel on kodus mingi ekraan, mis on edasiarendus praegusest arvutist ja mille pealt inimene saab enda tervise kohta väga palju infot teada ning saab seda panna ülejäänud maailma konteksti.

Psüühikahaiguste diagnostikas on olemas diagnostikameetodid, mis põhinevad füüsikal ja keemial. See võib olla vereproov, funktsionaalne ajukuvamine või mingi funktsionaalne test. Praegu ei ole nende haiguste puhul ühtegi sümptomit, mida inimene ise ei räägiks. Diagnostika on palju objektiivsem kui praegu.

Lutsar: Rõhk läheb diagnostika peale. Inimesel on kodus võimalik juba palju teste ise ära teha ja tulla arsti juurde, kui testide või analüüside tulemused on käes.

Väga palju on võimalik modelleerida, me saame juba arvutis modelleerida, kui suurt ravimidoosi vajab 600-grammine vastsündinu, meil ei ole tarvis teha pikki ja keeruliste protokollidega ravimikatsetusi.

Kas meil on aastal 2032 igaühel taskus, telefonis või tahvelarvutis isiklik genoomijärjestus?

Metspalu: Täiesti kindlalt. Seal ei ole ainult genoom, vaid ka transkriptoom ja meil on selleks ajaks rohkem infot, kuidas epigeneetika vahetult mõjub. Tekivad võimalused teha kiirelt ja odavalt analüüse, mis veelgi tähtsam, tekib nii palju informatsiooni, et sellest on juba võimalik ka aru saada. Piltlikult, kui me praegu tunneme hiina keelest üksikuid tähti, siis 2032 suudame terve raamatu ära tõlkida.

Harro: Minu telefonis küll ei ole. See teadmine on selleks ajaks väga väheinformatiivne. Ma loodan, et aastaks 2032 on meil rohkem teadmisi geeniekspressiooni kontrollivatest teguritest. Näiteks, kuidas rakud omavahel koos toimivad. Me oleme suuteliselt dünaamiliselt hindama inimese tervise suhteliselt püsivat seisundit.

Kõks: Ma arvan, et genoomide sekveneerimine läheb veel odavamaks, sellega seoses ka veel massilisemaks. Aga kas see peaks igaühel telefonis olema? Ma ei näe sellel mõtet. Miks ta peaks telefonis olema? Kindlasti on olemas andmebaas, arstidel on võimalik sellele infole ligi pääseda. Arenenud riikide kodanikest suurel osal on oma genoomijärjestus olemas.

Kuidas aitab see meditsiini edasi viia?

Metspalu: Oletame, et inimene suitsetab, aga ta teab, et tema onu suitsetas terve elu, ent elas ikkagi 95-aastaseks. Räägib, et onu sai suitsetada, kõik jutud suitsetamise kahjulikkusest on udu. Kui võtta ette, et onul on selles positsioonis C-nukleotiid, teil on A. Teie surete 60-selt vähki, kui edasi suitsetate. 75 protsenti inimesi tahab sellise sõnumi järel oma tervisekäitumist muuta.

Harro: Efekt, mis sellest individuaalsest nukleotiidierinevusest tekib, on väiksem, kui arvati. Ja inimesed ei jää ikkagi seda uskuma, sest ega see õige ei ole. Suur osa haigusi on multifaktoriaalsed, kus loevad tegurite omavahelised interaktsioonid, mitte struktuurne genoomijärjestus. See, miks suitsetaja saab pahaloomulise kasvaja, võib tulla hästi paljusid erinevaid radu pidi, mistõttu me ei saa kunagi põhjust niimoodi ühe tähega kätte näidata. Me saame bluffida, eeldades, et suitsetamise vastu võitlemine on nii õiglane üritus, et võime ühendada teaduse ja šamanismi.

Punab: Geneetiliste riskide hindamine võib tekitada segaduse, milleks meie meditsiin ei ole valmis. Me oleme uurinud inimeste isiksuseomadusi, kes käivad eesnäärmeskriiningus. Nende hulgas on rohkem neurootilisusele kaldujaid. Geneetiliste riskide igaühele teadvustamine võib kaasa tuua selle, et hüpohondria kalduvustega inimesed ummistavad iga väikese murega meditsiiniasutusi ja praeguse rahastusega ei ole meil võimalik neist igaühega tegeleda.

Kas kindlustusfirmad hakkavad nõudma geeniandmeid enne lepingu sõlmimist ning kõrgenenud haigusriskiga inimesi lihtsalt ei võeta jutulegi?

Harro: See on tõsine oht ja jõuab enne pärale kui reaalne kasu. Kindlustusfirma opereerib kümnete tuhandete inimeste elu ja tervisega ning saab kasutada statistikat. Nemad võivad saada kasu, kui teadus on arenenud sinnamaani, kus inimesed ise veel kasu ei saa. Nad saavad kasutada tõenäosust.

Metspalu: Mina tahtsin juba 1999. aastal teha elukindlustust Eestis, taheti viie arsti tõendit. Kui kindlustusfirma ei võta kedagi jutule, siis ma teen kohe nende inimeste jaoks konkureeriva kindlustusfirma. Igaühel on mingi probleem, me oleme 20 000 geenidoonori kaarti läbi vaadanud, igaühel on mingi häda. Kui ei ole veel haigust leitud, siis on vähe uuritud.

Kuidas Eesti inimeste tervisekäitumine aastal 2032 on muutunud?

On aru saadud, et adekvaatne puhkus on tervisele oluline, võib-olla on aru saadud, et inimene ei pea välja nägema nagu Barbie või filmitäht, tähtis on, et inimene oleks õnnelik. – Sulev Kõks

Harro: Võiks arvata, et inimesed kihistuvad. On hästi tervisliku eluviisiga inimesed ja need, kes ütlevad, et nende eesmärk ongi olla hästi ükskõikne.

Kõks: Loodan, et inimesed on siis nii targad, et soolapuhumise ja dieedihullustega ei tegele. Tervisekäitumine on läinud ratsionaalsemaks. On aru saadud, et adekvaatne puhkus on tervisele oluline, võib-olla on aru saadud, et inimene ei pea välja nägema nagu Barbie või filmitäht, tähtis on, et inimene oleks õnnelik.

Kas aastal 2032 on võimalik printida välja maksasid ja neere, et neid siis inimestele siirata?

Lutsar: Töö selles suunas käib.

Metspalu: Ei. 25 aastat on tehtud geeniteraapiat, aga see on ikka veel justkui reaktiivlennuki remontimine õhus. Tüvirakkudest teame me liiga vähe, endiselt.

Kõks: Ei prindita midagi, aga on olemas farmid, kus peetakse muundatud geenidega sigu, kellel on inimese immuunsüsteemi geenid ja nende sigade maksasid saab inimesele siirata.

20. sajandi suurim läbimurre meditsiinis oli antibiootikumide avastamine. Mis on selle sajandi suur läbimurre?

Harro: Otsene aju stimuleerimine ja käitumise juhtimine. Potentsiaalselt on võimalik imetajate käitumist praegu väliselt suunata. See on sama ohtlik ja sama kasulik asi nagu tuumaenergia. Magnetväljaga ei saa aju juhtida väga spetsiifiliselt, otseselt ajju viidud elektroodid on samm edasi, veel suurem samm on optogeneetika – närvirakud on muudetud valgustundlikuks ja kasutatakse valgusstimulatsiooni.

Keerukamaid käske on võimalik edastada, kui kaks aju omavahel ühendada. Seda tehakse rottide ja ahvidega praegu, ma ei näe põhjust, miks seda ei saaks teha inimestel.