Millised on suurimad väljakutsed ülikooli ees aastal 2032?

Igas väljakutses on ka võimalused. Loetleda saab need tegevusvaldkonnad, mis võimaldavad ülikoolil tulevikuväljakutsetega hakkama saada.

Esimesena nimetaksin alusteaduste parimas korras alles- ja elushoidmist, sest need on interdistsiplinaarse teaduse ja õppe alus, need toidavad nii teadust kui ka õpet.

Matemaatika, füüsika, keemia, keele-, ühiskonna-, majandusteooriad – need annavad alusteadmised, et edasi materjali-, bio- ja keskkonnateadustes, disainis ja infotehnoloogias oleks üldse võimalik arvestatavat teadust teha.

Sama käib ka õppekavade kohta. Me hakkame nägema järjest suuremat erialade omavahelist kombineerumist. Samal ajal peavad õppekavad säilitama loogiliselt struktureeritud põhisisu – skeleti, millele kõik erinevad lisateadmised tuginevad.

Eestikeelse teaduskeele hoidmine ja arendamine ning ajastukohaste õppetehnoloogiate efektiivne kasutamine on samuti olulised väljakutsed.

Üks väljakutse ülikooli ees on ka teaduspõhise õppe tagamine kõigil õpetatavatel erialadel. Väljakutse on väga kitsaste fookuste seadmine. Näiteks Euroopa Liidu ja Eesti valikud nutikaks spetsialiseerumiseks on otstarbekad inimeste ja raha suunamisel ühiskonnale praegu teadaolevate probleemide lahendamisel. Paraku ei toeta see kõiki ülikoolile vajalikke teadusvaldkondi. Kõrgharidus, selleks et toimida kõigil kõrghariduse astmetel, sh doktoriõppes, peab olema tagatud laia baasteadusliku alusega.

Välja on käidud mõte, et tulevikus paneb inimene e-õppe kursustest (MOOC) ise kokku oma kõrghariduse, võttes aineid korraga Oxfordist, Tartu ülikoolist ja MIT-ist. Kuidas sellega siis on?

Arvan, et taoline kursuste või moodulite võtmine on juba praegu väga tervitatav. Kuid kõige selle juurde on õppijal vaja ka nõustajat, kes oskaks juhendada mida, kust ja kuidas neid võimalusi kombineerida viisil, et jõutaks tööturul konkurentsivõimelise hariduseni.

Internetipõhise õppe osatähtsuse kiire kasv ei välista õppejõu rolli. Seminarid jäävad endiselt selleks kohaks, kus õppija saab omandatut läbi arutada ja mõtestada. Seega on õppejõudu vaja, et kujundada MOOC-idest selge eesmärgipärane haridus. Teadmiste vaba kättesaadavuse ja IKT vahendite kasutamise tingimustes on meil võimalus anda üliõpilastele senisest isiku- ja võimepärasemalt kujundatud õpet.

Interneti-põhise õppe kiire kasvu taustal ennustavad mõned kõrghariduse visionäärid poolte kõrgkoolide uste sulgumist, sest nad lähevad täielikult üle distantsõppele. Selle taustal on ülikoolilinnakuga ülikooli kui inspireeriva akadeemilise keskkonna hoidmine ja arendamine omaette väärtus. On rida erialasid, mida ei ole võimalik õpetada ainult e-õppes. Keegi tõenäoliselt ei kujuta ette arsti, kes on omandanud kogu hariduse online-meetodil.

Ma ei kahtle selles, et campus ehk füüsiline ülikool hoonete, laborite ning auditooriumidega säilib ka pärast 2032. aastat.

Sotsiaal- ja humanitaarerialadel ning ka mujal on mõeldav, et teoreetiliste ainete õpe muutub osaliselt või täielikult veebipõhiseks.

Samas, aimates, kui palju dünaamilisemad ja tehnoloogiapõhisemad on tulevikumaailma töökohad võrreldes kaasaegsetega, muutuvad järjest kriitilisemaks nn ülekantavad oskused ning nende omandamine vajab ka inimlikke kontakte auditooriumis.

Kuidas valmistab ülikool ette inimesi 2030. aastate tööturu jaoks?

Kõigi õppekavade ja tervikuna ülikooli väljakutse on aru saada ning keskenduda nendele tulevikus vajalikele kompetentsidele, mis kasutavad eelkõige inimeste intellektuaalseid võimeid. Tuleb püüda ette näha, millisteks tegevusteks tulevikus ei ole enam inimtööjõudu vaja ehk seda, mida masinad hakkavad tegema inimese eest või paremini kui inimene.

Muru niitmine, toa koristamine, paljude asjade kokku monteerimine – neid on võimelised robotid tegema juba praegu. Kui lihtsamad tehnilised tööd teevad paremini ära masinad, siis kõrghariduse mõte on keskenduda sellele, kus inimesed on masinatest paremad: mõtlemisele, ja ideedele, kuidas masinaid, iseend ja ühiskonda targemini juhtida.

Kõikidel inimestel pole võrdselt kõrgeid intellektuaalseid võimeid. Mis nendest saab?

Me räägime kõrgharidusest. Kui räägiksime haridusest laiemalt, oleks kohe päevakorras küsimus hariduslikust ja tehnoloogilisest kihistumisest. Kuidas seda ära hoida? Mida peaks ülikool ja haridussüsteem tegema, et kõigil inimestel oleks funktsionaalne lugemisoskus ja oskus kasutada ajastukohaseid tehnoloogilisi vahendeid?

Näeme ju praegugi, kuidas mingi osa igapäevatoimingutest tuleb alles hoida vanal traditsioonilisel viisil, sest mõned inimesed ei oska kasutada panga- või ID-kaarti või arvutit. Seetõttu peab käigus hoidma inimtööjõul baseeruvaid teenuseid, kuigi e-maksuamet, -pood, -pank, -valimised, -parkimine, -bussipilet on teoreetiliselt kõigile kättesaadavad.

Mis on sel pistmist kõrgharidusega? Ehk nii palju, et see näitab, kuidas tehnoloogiline areng ja selle aluseks olevad teadused hakkavad järjest suuremal määral mõjutama ühiskonna- ja humanitaarteaduste uurimisobjekte ning neilt tagasisidet vajama.

Tõenäoliselt õpib või töötab inimene, kes aastal 2032 on Tartu ülikooli rektor, juba praegu ülikoolis. Milline ta on?

Aastal 2032 Tartu ülikooli rektoriks oleval inimesel on kaks põhilist omadust. Ta räägib ja kirjutab eesti keeles ning ta on ennast kehtestanud akadeemilises maailmas.

Ülejäänud – mis rahvusest või erialalt, mees või naine, kas ta on lõpetanud Tartu ülikooli või omandanud kõrghariduse mujal – ei oma tähtsust.

Kindlasti on see rektor hea akadeemiline juht. Praegu näeme nii Eestis kui ka Põhjamaades rektori funktsioonide nihkumist tugeva tegevjuhi rolli suunas. Aastaks 2032 võiks see roll kanduda üle tugevatele valdkonna- ja instituutide juhtidele ning rektor jääb ka tulevikuülikoolis akadeemiliseks juhiks, küll üsna suurte administratiivsete volitustega. Rektorilt eeldatakse eelkõige visiooni, tuleviku suunamist, ülikoolivälise kuvandi ja akadeemiliste väärtuste eest seismist.

Teadusrahastus nagu ka suur osa Eesti ühiskonnast sõltub Euroopa Liidu tõukefondide rahast. Kuidas ja kust leida rahastus puudujäävale osale?

Kui vaatame ülikooli tervikuna, on Euroopa Liidu rahastuse osakaal tõusnud 29 protsendini – üsna suur proportsioon. Eesti teadus- ja arendustöö kuludest on EL-i raha suisa 54 protsenti. Kui kujutada ette, et tõukefondide raha ühel päeval kaob, tekib esmapilgul tõesti küsimus – kuidas hakkama saada?

Esiteks ei juhtu see aga ühe hetkega. Teiseks, kui see sammhaaval toimuma hakkab, tuleb suurendada kõrghariduse ja teaduse finantseerimist, sest EL-i toetuse vähenemise eelduseks on meie kõigi eesmärgiks olev Eesti majanduse kasv. Suurendada on vaja eelkõige ühe teaduri ja üliõpilase kohta tulevat rahastamist.

Mil määral võiks ülikoole rahastada erasektorist tuleva rahaga?

Oluliselt suuremas mahus kui 2013. aasta 5,9 miljonit eurot. Näeme iga aastaga, kuidas ettevõtluse ja ülikooli koostöö ning arusaam üksteise võimalustest ja vajadustest paraneb ning see annab kindluse, et erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse kasvavad. Ettevõtlust silmas pidades ei ole rahvusülikool ainult Eesti ülikool, vaid me hakkame tulevikus nägema oluliselt rohkem koostööd rahvusvaheliste firmadega.

Mida arvate mõttest, et eesti keel muutub n-ö köögikeeleks? Milline on teaduskeele tulevik?

Eesti keele ja kultuuri hoidmine ja arendamine on rahvusülikooli kohus. Loomulikult on eesti keeles õpetamine oluline kõrghariduse esimesel astmel. Arusaam, et kultuur või teaduskeel püsib ainult siis, kui hoitakse omakeelset kõrgharidust kõigil õppeastmetel, sealhulgas doktoriõppes, on hakanud aeguma.

Teaduskeele püsimine sõltub teadlastest, see elab teadlastes. Publitseerimine eesti keeles hoiab elus eesti keele kui teaduskeele ja selles mõttes ei ole meil õigus taandada eesti keelt n-ö köögikeeleks. Peame olema senisest rohkem valmis kaks- või veelgi parem kolmekeelsuseks.

Mitut ülikooli vajab Eesti tulevikus?

Numbritega spekuleerimine on lihtsam kui sisu nende taga. Põhiküsimus on, kui paljud praegu olemasolevatest ülikoolidest suudavad sisulist koostööd teha, et rahvusvaheliselt konkurentsis olla? Praegu tähtsustatakse üle konkurentsi Eesti sees, kuid peaksime muretsema, kui konkurentsivõimelised oleme väljaspool Eestit.

Päris mitmel erialal on praegu Eestis olemasolevat, kuid mitme ülikooli vahel laiali jaotunud kompetentsi ja taristut parasjagu nii palju, et kokku saaks neist igal alal vaid ühe korraliku instituudi. Kui nende ülikoolide vahel jaotunud osade koostöö oleks sisuline ja koordineeritud, siis on üsna ükskõik, kui palju juriidiliselt iseseisvaid ülikoole alles jääks. Tartus ja Tallinnas on kummaski tugev kõrghariduskeskus, aga mitu iseseisvat asutust nende taga on – kuus või üksainus Eesti ülikool, see on detaili küsimus.

Kui kaua võtab tulevikus aega teekond Tallinnast Tartusse?

Tund, võib-olla poolteist mööda maad liikudes võiks olla maksimum. Väikelennukitega õhuliiklus muutub normaalseks.

Olulisem on aga see, et teekonna alg- ja lõpp-punktides oleks transpordisõlmede organiseeritus suurem. Ei ole normaalne, et kuni kolmandik reisi ajast kulub liikumiseks ja ümberistumiseks erinevate transpordi sõlmpunktide vahel.

Millised aastal 2032 kasutusel olevatest tehnoloogiatest muudavad inimkonda kõige enam?

Väga palju muu kõrval tuleb üks selline tehnoloogia valdkonnast, mis on mu enda erialaga seotud. Inglise keeles kannab see nime geoengineering. Terve hulk erinevaid teadusrühmi tegelevad küsimusega, kuidas reguleerida kliimat, eelkõige pidurdada praegu toimuvat globaalset kliima soojenemist, mis toimub atmosfääri kasvuhooneefekti tugevnemise tõttu.

Selleks on juba praegu olemas mitmeid erinevaid tehnoloogiad. Näiteks on võimalik õhust kunstlikult siduda ja ladestada CO2, millega vähendatakse atmosfääri kasvuhooneefekti. Aga on ka tehnoloogiad, mis võimaldavad pilvkatte «valgendamise» või väävliosakeste stratosfääri külvamise teel suurendada päikesekiirguse maailmaruumi tagasipeegeldumist ning vähendada sellega Maa pinna soojenemist. Lisaks mitmed meetodid, kuidas suurendada Maa enda pinna päikesekiirguse tagasipeegeldumisvõimet.

Atmosfääri ja selle läbipaistvusega manipuleerimisel on ka palju vastaseid, sest veel pole selge, kui täpselt kontrollitavad on saabuvad tagajärjed ja võimalikud kõrvalmõjud.

Taolist, tehnoloogiliselt täiesti võimalikku kliima kunstlikku muutmist on praktikas lihtsam teha, kui inimestel moraalselt aktsepteerida. Näen siin teatud paralleeli inimese kloonimisega, milleks tehnoloogia on valmis, kuid mida inimesed pole veel valmis aktsepteerima.