Mitut kriisi näeme enne, kui suudame tegelikult uskuda Eesti majanduse edusse? Millest ei saa mööda vaadata tuleviku ettevõtete juhid? Kas Eesti jõuab aastaks 2032 Euroopa rikaste hulka ning millega? Mis on Eesti tõeline rikkus?

Maailm ja Eesti selle sees aastal 2032 ei saa üle ega ümber majandusprobleemidest. Kuid millised on need väljakutsed, millele peaksime hakkama mõtlema juba täna?

Kriise pole mõtet peljata, kuna nende läbi kasvab tootlikkus, sedastab Tartu ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets. «Need, kes ellu jäävad, on paremad, kui nad olid enne kriisi.»

Mida oli õppida viimase kuue aasta majandussurutisest? Ettevõtted pidid tootmist täiustama, kulusid kokku tõmbama, muutuma efektiivsemaks. See on juba toimunud, sealjuures pole tööhõive eriti kasvanud.

«Tegelikult aga ongi tulevikus vaja vähem inimesi,» lisab Eamets kiirelt. Demograafilist auku ja väljarännet arvestades ei ole nii palju töötajaid tarvis.

Aga millised on need töötajad ning missugustes ettevõtetes nad tööd teevad? «Kindlasti näeme 2032. aastal hoopis teistsuguseid ettevõtteid kui praegu, seda kinnitavad kõik märgid,» on Tartu ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi kindel.

Ta oletab, et märksa suuremat rolli hakkavad mängima ühiskonnas olevad väärtused, mis mõjutavad tugevalt ettevõtetes töötavate inimeste väärtusi ja suhtumist.

Henri Fayoli juhtimismudel, mis paari aasta pärast saab 100-aastaseks, asetas juhtimise keskmesse võimu. Aastal 2032 jääb sellest Vadi kinnitusel väheks. Esiteks on olulised võimu ja mõju koostoime. Teiseks, juhi oskus tõlkida.

21. sajandi juhid on tõlgid ja interpreteerijad. Hea juht on see, kes suudab organisatsiooni eesmärgid asetada erinevatel tasanditel töötavatele inimestele mõistetavasse konteksti.

Töötaja identiteet

Kes sa oled? Ma olen tisler, kokk, õpetaja. Ümber on aeg, kus amet määras inimese identiteedi kogu eluks. «Töö võib olla lihtsalt üks tegevus teiste hulgas,» selgitab Vadi, kuid inimestel on mitmeid erinevaid rolle. Sestap muutuvad palju olulisemaks rollid, mis inimese identiteeti kujundavad. Ja need ei pruugi olla seotud tööga.

Natuke peaks õpetama ka oskust õnnelik olla. Õpetada asjade suhtelisust, mitte otsima abstraktset ning tabamatut õnne. Inimesed ei peaks olema liiga nõudlikud teiste ja keskkonna suhtes. Igirahulolematus – kuidas sellest vabaneda? – Maaja Vadi

Ega õpitud ametki ole terveks eluks. Elukestev õpe tähendab, et aastal 2032 istuvad ülikoolipingis kõrvuti need, kes täna sünnivad, ja need, kes selleks ajaks on jõudnud keskikka, miks mitte ka juba pensionile.

Tartu ülikooli dotsent Mari Karm uurib kõrgkoolipedagoogikat ja õppejõudude professionaalset arengut. Tema kujutleb, et 18 aasta pärast ei ole õppija ega õpetaja enam samad, mis praegu.

Õppejõu roll on olnud uue teadmise looja ja edasiandja. Info ülekülluse tingimustes muutub Mari Karmi hinnangul aga järjest enam oluliseks üliõpilase kriitilisele mõtlemisele suunamine.

Maaja Vadi lisab, et üha enam vajab ülikooliharidus tagasipöördumist suurte üldiste teadusdistsipliinide poole. Filosoofia ja loogika, klassikaline ilukirjandus – need sunnivad inimest mõtlemisel pingutama ning see omakorda on alus strateegilisele mõtlemisele, analüüsioskusele ning komplekssete probleemide lahendamisele.

Digiajastul pole probleem harida end ise, ükskõik millise ülikooli videokursusel või e-õppe programmis. E-kursus siiski õppejõudu ära ei kaota, on Karm kindel.

«Mulle isiklikult meeldib siiski väga üliõpilastega seminaris ja auditooriumis kohtuda, mulle meeldib see energia, kui seminaris arutelu käib ning kuuled ja näed, kuidas ühe üliõpilase ideed teisi ärgitavad, kuidas mõtted liiguvad ja mõnusad naljad üksteist inspireerivad. Lisaks tahavad katsed ja välitööd tegemist ning on vaja ikka laboris või metsas kokku saada.»

Ülikoolis õppimine pole ju ainult õppimine, teatab Karm. Ülikooli elu osa on ikka ka Pirogovi platsil pikutamine, von Baeri pea pesemine, väike õlu, üliõpilaspäevad, ülikooli sümfooniaorkestris mängimine, kooris laulmine ja tudengiorganisatsioonidesse kuulumine.

Ülikoolist ettevõtlusse

Gümnaasiumist ülikooli õppima asumine on praegu nagu tibatillukesest puurist kõikide võimalustega avarale aasale kolimine. Puurist vaadatuna tajutakse aasa pisut teistmoodi, kui see tegelikult on. Aasalt vaadatuna on aga puur üks imelik moodustis. Kuidas seda dissonantsi vähendada?

Tartu ülikooli geoloog ja keskkonnateadlane Erik Puura tunneb tarvidust kogu õppesüsteemi ümberehitamise järele nii koolis kui ka ülikoolis. Aastal 2032 tuleb osata ühiskonda tajuda ettevõtlussuhete kontekstis.

Kui keemiatunnis õpetatakse, kuidas vahtkustuti toimib, siis mingil hetkel peab lasteni jõudma ka teadmine, kuidas vahtkustuteid toodetakse, millised on uued tehnoloogiad ja kuidas neid turustada. Kui me selle suudaksime ära teha, siis oleme loonud aluse majanduskasvule.

Ettevõtlus hakkab pihta koolist, leiab Puura. Väga paljude õpetajate jaoks ei ole ettevõtja positiivse mainega inimene. Kuigi majandusest teame, et ettevõtja ja tema antav lisandväärtus on majanduskasvu alus.

«Ettevõtlus ei ole mitte ainult positiivne, vaid see on riigi alus. Õpetajate, päästjate ja õdede palkadest rääkides on vaja, et ettevõtlus väga hästi toimiks,» märgib Puura.

Kuidas ülikool ellu jääb?

Vastus küsimusele, mitu ülikooli on Eestis aastal 2032, peitub mitme muutujaga võrrandis. Ettevõtlusega seotus on üks olulistest, siiski sugugi mitte ainus komponent.

Teine muutuja võrrandis on regionaalpoliitika ja transport. Mis on see, mis paneks tudengit valima ülikooli Tartus, kui rahvusvaheliselt tunnustatud Euroopa ülikoolid on vaid lennutee kaugusel? Kulutada nädalast pool tööpäeva liikumisele Tallinnast Tartusse võib olla aktsepteeritav praegu, kuid mitte 18 aasta pärast.

Regionaalpoliitika vajab tugevat ülevaatamist, sest vastasel juhul elavadki inimesed ainult Tallinnas, heal juhul Tartus, sedastab rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane, vaadates Eestit tervikuna.

Rail Baltic, mida mitmed teadlased ennustavad siiski lähikümnenditel teoks saavat, ei luba Varblase sõnul kellelgi maal elada. See tuhiseb läbi regiooni, viib inimesed ja kauba ühest linnast kaugetesse sihtpunktidesse. Maapiirkondades aga ei juhtu midagi – inimesed Kagu-Eesti nurgas jäävad ikka sama vaesteks nagu on praegu.

Regionaalpoliitika vajab tugevat ülevaatamist, sest vastasel juhul elavadki inimesed ainult Tallinnas, heal juhul Tartus. – Urmas Varblane

Ometi usub ka Raul Eamets, et Rail Baltic peab tulema. Kui muidugi naaberriigid liialt pikalt ei venita, siis võib küll tulemata jääda. Aga tuleb. Nagu tuleb ka sild Saaremale ja tunnel Helsingisse.

Seega Eesti ülikooli või ülikoolide ellujäämine sõltub korraga nii taristu väljaarendamisest, läbimõeldud regionaalpoliitikast, kui muidugi ka ülikoolide tugevusest.

Kui kolme eelmainitud muutuja osas midagi valesti arvestatakse, saab Urmas Varblase hinnangul Eestist Euroopa perifeeria, kust elanikud ühel hetkel lahkuvad.

Euroopa keskmine palk

Samas Raul Eamets ei usu, et Eesti inimestest tühjaks voolab. 20-30 aasta pärast ongi suhteliselt normaalne, et inimesed elavad paar aastat Hollandis, aasta Soomes, mõne aja Eestis. Nad liiguvad kogu aeg, ega ole ühes kohas kinni. Maailm muutub väiksemaks.

«See on paratamatu. Ei ole nii, et inimesed lähevad meilt minema, vaid seda tuleb vaadata nii, et inimesed liiguvad ja keegi tuleb jälle siia,» arutleb Eamets.

Samas on ta seisukohal, et üherahvuseline riik, mille külge eestlased praegu tugevalt klammerduvad, ei ole realistlik tulevik. «See ei tähenda alati segunemist, segaabielusid või mingeid selliseid asju. See tähendab, et inimesed lihtsalt liiguvad.»

Aastaks 2032 on meie palgatase Eametsa hinnangul nii palju tõusnud, et oleme enam-vähem konkurentsivõimelised. See ongi üldise elatustaseme ja keskmise palga kasv. «Ma ei imestaks, kui keskmine palk võiks olla umbes 2000 eurot või isegi rohkem. Aastaks 2032 oleme jõudnud enam-vähem järele EL-i keskmisele tasemele. Oleme seal keskel, mitte eesotsas – see oleks natuke utopistlik,» räägib Eamets.

Tööd, mida eestlased ei taha

Aga kes on need inimesed, kes siia tee leiavad? On ainult mõne aasta küsimus, kui hakkame rääkima Filipiinidelt sanitaride toomisest, ütleb Eamets, lisades, et täna juba on Poola ehitusmehed Narvas.

Alati jäävad n-ö 3D-töökohad (inglise keeles dirty, dangerous ja difficult). Ehk on olemas väga räpased, väga ohtlikud või väga rasked tööd, mida isegi siis, kui meie palgatase tõuseb, ei taha kohalikud alati teha.

Koristajad, kojamehed, kes teid hommikul maja ees tervitavad, on aastal 2032 ilmselt kolmanda maailma riikidest.

Spetsialistid, teadlased, tippjuhid – ka nemad liiguvad, lubab Eamets. Tulevikus saab aga olema ka rohkem Euroopa Liidu sisest liikumist, sest meie palgad tõotavad olla kõrgemad.

No Queen’s English

Aga mis keeles tervitab kojamees või mis keelt räägib õpetaja? Arstid ja õpetajad – need erialad jäävad alati eestikeelseks. Pole välistatud, et rahvusvahelise osalusega ettevõtete juhatustes istuvad ümber laua inimesed, kes ei räägi eesti keelt.

Maaja Vadi pakub, et Queen’s English, nagu me seda praegu tunneme, muutub tugevalt teiste keelte mõjul. «Korralikust inglise keelest ei pruugi midagi alles jääda.» Aga võib-olla ei jõutagi kokkuleppele, milline peaks olema rahvusvaheliselt kõige domineerivam keel ning võetakse kasutusele näiteks tehiskeel esperanto või ladina keel.

Rahvaste rändamise, kultuuride kokkupõrgete ja erinevate maailmade sulandumistes võib vägivalda olla raskem peatada kui kunagi varem – piisab vaid sädemest, mõtiskleb Vadi.

Seepärast on oluline säilitada maailmas tasakaal, kus suudetakse kokku leppida inimlikes väärtustes, vaatamata erinevatele religioossetele ja kultuurilistele taustadele. «Kui seda ei tehta, võib see viia punkti number üks – vägivallani,» hoiatab Vadi.

Viis rikast?

Sellele, et Eesti viie rikkama riigi hulka jõuab, ei julge garantiikirja anda ükski teadlane, kuid on küllaltki kindel, et rikkus tuleb õuele kas fosforiidikoormate, põlevkivi või selle tuhaga, inimeste või puhta veega. «See meie maapõu ei ole midagi nii vaene, kui me räägime,» märgib Raul Eamets.

Maailma näljahäda leevendamine, õigupoolest väetiste tooraine ehk fosforiidi kullahinda minek on see, mis Eestile jõukuse tagab. Selle kaevandamiseks on loodussäästlikud tehnoloogiad olemas. Kuid aeg pole veel küps, hoiatab Eamets.

Ühelt poolt tasub maavara hoida nii kaua, kuni see tõeliselt kullahinda läheb. Teisalt tuleb oodata, et vahetuks ühiskonna mõttelaad. «See saab mõnda aega olema poliitiliselt väga tundlik teema, mis ilmselt kaob põlvkondadega ära, sest praegu on võimul see põlvkond, kes mäletab fosforiidisõda ja selle rolli Eesti iseseisvumisel,» mõtiskleb Eamets.

Erik Puura sekundeerib, et fosforiidi kaevandamise puhul on tõenäoliselt ühest põlvkonnavahetusest vähe. «Kuigi keskkonnateadlasena võin kinnitada, et on olemas kõik tehnoloogiad, mis võimaldaksid fosforiiti keskkonnasõbralikult kaevandada ja sellest kasu saada.»

Selle taha käib aga usk, et see asi toimib, märgib Puura ning täpsustab, et seni pole keegi seda usku suutnud veel tekitada.

Puura lisab, et rikkuses võivad sisalduda ka tasuta hüved nagu puhas õhk ja puhas vesi. Raha on oluline ainult neile, kel seda pole. «Me võtame just keskkonna suhtes paljusid oma hüvesid tasuta hüvedena. Siin ei mõtle me selle peale, et linnastumise ja majanduskasvu numbrite taga võib olla keskkonnatingimuste allakäik.»

Rikkus tuleb, kuid millises vormis, see on endiselt otsustamata. Rikkus, mis juba praegu on Eesti õuel, mida just kui iseenesest mõistetavana võtame – väärtuslik elukeskkond, puhas vesi, inimesed – läheb üha enam hinda. Kriisid, mida praegu kipume katastroofidena nägema, vajavad vaid rikkuseks ümbermõtestamist, sest iga kriis, mis ei tapa, teeb tugevamaks.