Elas kord üks väike rahvas, kes nimetas end eestlasteks... Kuidas see muinasjutt lõppeks aastal 2032?

Eesti kultuuri hääbub ja marginaliseerub, sulandub ja moondub maailmas, kus rahvaarv kasvab iga sekundiga. Maailmas, kus eestlasi jääb üha vähemaks. Milline on meie kultuur aastal 2032 ja millised ohud varitsevad Eesti kultuuri püsimajäämist?

Religioonide suhtes ei ole Eesti ühiskonnas 2032. aastaks midagi erakordset juhtunud, leiab orientalistika vanemteadur Peeter Espak. Jutud Eestist kui usuleigest maast ei pea paika, sest juba praegu kasutavad väga paljud ärimehed pendlimehi, ennustajaid ja kaardimoore ning ühiskonnas valitseb ebausk.

Küll aga toob ta välja, et tulevikus võib noorte seas levida uus vaimsus, mis kipub väljenduma näiteks selles, et loobutakse liha söömisest ilma teadliku põhjenduseta. Sealjuures ei tea need noored midagi religioonidest, mis liha söömise välistavad. «Aastal 2032 on kirik oluliselt nõrgemas positsioonis kui Soomes või Saksamaal. Õigeusk kindlasti kasvab.»

Süstemaatilise usuteaduse professor Anne Kull aga leiab, et 2032. aastaks toimuvad religioonis suuremad muutused. Eestis väheneb luterliku kiriku liikmeskond praegusega võrreldes veelgi. Samas tekivad uued luterlikud-kristlikud kogudused eeskätt linnades, aga ka mõnes maakohas.

«Mõned neist kogudustest võib-olla eelistavad enesemääratluses sõna «spirituaalsed» ja laenavad rituaale, õpetusi, praktikaid nii teistelt kristlikelt kogukondadelt kui ka teistest religioonidest.»

Moslemite arvukus kasvab abielude ja migratsiooni kaudu aeglaselt. Võimalik, et üksikud Eesti kodanikest moslemid radikaliseeruvad ja lähevad põnevust otsima kriisikolletesse või neid koldeid tekitama.

Kull näeb, et religioon on seal, kus on inimesed, seega ka internetis, mille abil levivad uued ideed religioonis üleilmselt ülikiiresti. Loodus- ja keskkonnateadlikkus üldisemalt on nähtavamal kohal kõikide religioonide praktikates. Eestis pole 2032. aastaks kirikuhoonetesse hotelle või kasiinosid veel rajatud. Samas ei saa välistada, et paarist väiksemast tühjaks jäänud kirikuhoonest on ümberehituste käigus saanud elumaja.

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja tuletab meelde, et usuelu pole ühegi ühiskondliku korralduse ega ideoloogia ajal maamunalt kadunud. «Eluterve, kuigi ebateadlik taju, et pelgalt ratsionaalse teadvusega ei püüa kogu maailma kogu tema esinemisrikkuses kinni ning alati jääb midagi «kuhugi sinna», on inimestel alati olnud. Ja paljudel hakkab tööle meeletu fantaasia, eriti kui keegi teine sellele sobivat toitu ette söödab,» on Barkalaja veendunud.

Tema hinnangul ei kao suured religioonid nii lühikese ajaga kusagile, humanistlikult ja keskkonnateadlikult mõtlevate inimeste suhtes hakkavad küll mõjuma Tema Pühaduse Dalai Lama pingutused budismi põhitõdede õhtumaisesse maailmaarusaama keelde tõlkimisel.

Eestis levivad selleks ajaks senisest laiemalt maausu seltsingud loomult individualistidele ning Lilleoru kogukonna tüüpi kooslused neile, kes eelistavad karismaatilisi liidreid.

Barkalaja sõnul on hakkavad kultuurilise identiteedi hoidmisel üha enam rolli mängima kogukonnad. Praegugi on näha setu, võru, kihnu ja mulgi eneseteadvuse tõusu ja see identiteedikihistus töötabki kõige edukamalt globaliseerumise isikupära lahustava jõu vastu.

2032. aastaks tugevnevad peipsivenelaste ja rannarootslaste pretsedendile tuginedes ka eestiukrainlaste, eestimaride, eestiarmeenlaste jt kogukonnad. Eestivenelased jaotuvad zemljatshestvo põhimõttel omakorda Narva, Sillamäe, Tallinna piirkondade, Tartu ning maakondliku päritolu põhiselt, moodustades tajutava positiivse osalustunde jaoks hoomatavaid kogukondi.

Väga võimalik, et selleks ajaks on organiseerunud täiesti toimiv helsinki-eestlaste kogukond. «Isegi sakalased ning järvakad on selleks ajaks ärganud ja vajadusel ennast isegi fiktsiooni abil taasloonud, virulastest rääkimata,» arutleb Barkalaja.

Teine koondumise tasand on eluviisikogukonnad, mis omavad ka paigaidentiteeti. «Praegu näeme seda Uue Maailma, Kalamaja, Supilinna asurkondade näol. See suundumus tugevneb ja laieneb ning osa asurkondi tekib ja kolib ka maale,» räägib Barkalaja. Sinna saab kuuluma ühtlasi palju põnevaid, võõrpäritoluga inimesi.

Eesti kirjakeel riigikeelena jääb loomulikult Eesti riigi püsimisel alles, kuigi tavakasutuses ahistab seda pidžin, mida näeme «virtuaalse enda» ümber tärkamas internetis.

«Identiteediloome raskuspunkt aga kandub ka laiemale – visuaalne emakeel, muusikaline emakeel, aga miks mitte ka midagi uut ja sünesteetilist, on selleks ajaks juba laiemalt juurdunud kontseptsioonid koos omakultuuri käsitlusega ning kui keegi tuleks tulevikus lagedale nii tobeda ideega, nagu TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ärakaotamine, on meie töö juba üsna pöördumatult tehtud,» on Barkalaja kindel.

Minnes pärandi sisse

Arheoloog ja osteoloog Martin Malve teab omast kogemusest, et just ehitustööde käigus tuleb välja järjest rohkem säilmeid. Nii kui ülikoolilinnas kopp maasse lüüa, on suur tõenäosus, et tegemist on järjekordse kalmistuga. «Tartus on olnud ligikaudu 13 religioosset hoonet ja peaaegu kõigi juures on olnud ka surnuaed, mistõttu on siia keeruline midagi ehitada ilma, et matmispaiga peale ei satuks.»

Kui seni on arheolooge tihti peetud hauarüüstajateks, siis Malve loodab, et 2032. aastaks on see arusaam muutunud. Arheoloogid uurivad inimsäilmeid, mis hoolimatu suhtumise tagajärjel võivad lõpetada prügimäel või kusagil täitematerjalina. «Olen Eesti patrioot, tahaksin oma maa kohta võimalikult palju teada saada,» räägib Malve. Näiteks missugused haigused kimbutasid meie esivanemaid, milliseid ravimtaimi ja ravivõtteid kasutati ning miks.

Teadmised bioloogiast, ajaloost ja religioonist muutuvad järjest tähtsamateks. Arheoloogia muutub keerulisemaks: sa pead järjest rohkem asju teadma. – Martin Malve

Selleks, et suhtumine arheoloogiasse paraneks ning et see saaks teadusalana areneda, peavad ka arheoloogide endi teadmised olema tulevikus senisest laiemad, räägib Malve. «Kui uurid kalmistuid, siis pead tundma luustikke, matusekombeid, religiooni ning oskama läbi viia või kaasama kellegi, kes teeks keemilisi analüüse,» kõneleb ta. Tartu ülikoolis on arheoloogia interdistsiplinaarsus veel lapsekingades, on mida uurida ja õppida.

Malve loodab, et tulevikus astuvad juhendajad koos tudengitega esemete vaatlemisest kaugemale ning normiks saab proovide võtmine ja analüüsimine. Selle abil lähevad tudengid ehk enam «teemasse sisse» ning jõuavad põhjalikemate tulemustena.

Arhiivinduse dotsent Kurmo Konsa toetab Malve arusaama ja kinnitab, et aastaks 2032 muutub pärandi igakülgne uurimine ja kirjeldamine üha tähtsamaks. Samas arvab ta, et füüsilised artefaktid kaovad ning neid hakkavad asendavad digitaalsed koopiad.

«Säilitamine muutub sellisel juhul digitaaltehnoloogiaks, mis loomulikult automatiseeritakse, klassikaline füüsiliste objektide säilitamine on üksikute friikide ja kollektsionääride eralõbu.» Uuringuteks kasutatakse üha enam erinevatel kiirgustel põhinevaid tehnoloogiaid, mis võimaldavad uurida nii arheoloogilisi leiukohti kui ka igasuguseid muid objekte neid füüsiliselt kahjustamata.

Konsa kinnitab, et kultuuripärand on oluline kogukondade identiteedi säilitaja. Inforessursside kasutamine ja arendamine on tasakaalustatud säilitamisega. Konsa arvates teeb maailma teistsuguseks tehnoloogia, ent mitte selle tavapärases mõttes. Esile tõusevad tehiskultuurid, sest kultuuri hakatakse inimeste soovide ja vajaduste järgi kujundama.

Aastal 2032 muutub ühiskonnas peamiseks eesmärgiks uute väärtussüsteemide, uute tehiskultuuride loomine. «Kultuur on inimeseksolemise põhivorm ja selle loomisega tegelevadki tehiskultuurid. Teised funktsioonid muutuvad ilmselt pikkamööda järjest teisejärgulisemateks. Kultuur taandub töövahendiks, meelelahutuseks ning muutub inimeste individuaalse valiku objektiks, mistõttu saavad inimesed valida tehiskultuure nagu iga teist toodet või teenust,» räägib Konsa.

Tark mees taskus aastal 2032

Ühelt poolt saame tõepoolest rääkida käegakatsutavatest leidudest-säilmetest, teisalt on meil tekstid ja materjalid, mis pärinevad kaugest minevikust ja mida ähvardab hääbumisoht. Rahvaluulet hoitakse elus folgiüritustel ja Eesti ühiskonnas on üha populaarsemaks muutunud ansamblid, kelle repertuaar baseerub murdetekstidel. Mis saab aga muinasjuttudest, mida erinevad produtsendid ja stsenaristid käänavad vastavalt enda vaatenurkadele?

Eesti rahvaluule dotsent Risto Järv leiab, et 2032. aastal jäävad muinasjutud oma klassikalises vormis püsima ehk kõik teavad jätkuvalt, kes on Punamütsike või Tuhka-Triinu. Seda enamasti tänu etendustele ja filmidele, kus muinasjutte kasutatakse. «Tuttavad süžeed võidakse panna klassikalise muinasjutuga võrreldes pisut teistsugusesse vormi, aga ka algne jutt jääb alles.»

Tõsi, mõningad muinasjutud ei pruugi sobituda tänapäevaste soorollidega, seepärast kostab ju ka praegu aegajalt kriitikat «Lumivalgekese» või «Tuhkatriinu» käsitlemise kohta kooliõpikutes. See kõik on seotud asjaoluga, et muinasjutud on pärit hoopis varasemast ajast ja teistsugusest ühiskonnast.

Näiteks on talupojaühiskonna mõjutused meie pärimuses tugevasti tunda. «Tolleaegses ühiskonnas olidki teised rollid ja tööjaotus, minu arvates ei ole muinasjuttude ümber tegemine ja korrektsuse tagaajamine õigustatud,» räägib Järv.

Kindlasti ei saa aga kätt ette panna sellele, et ühiskond tungib ise muinasjuttudesse ja need kaasajastuvad. «Suur hulk vahendeid, millest endisaja inimesed unistasid ja fantaseerisid, ongi tänapäevaks reaalseks muutunud,» räägib Järv. Näiteks Kreutzwaldi muinasjutust tuntud targa mehe taskus, mille vasteks on tänapäeval kahtlemata nutitelefon.

Järv mõtiskleb, et aastal 2032 võib muinasjutus üheks üleloomulikuks nähtuseks olla teleporteerumine. «Hea muinasjutt suudab ajast üle olla, tark mees taskus ei pea olema tuim nutitelefon, vaid kaasa mõtlev suhtluskaaslane. See tähendab, et 2032. aastal võib tehisintellekt olla nii kaugele jõudnud, et astub inimesega diskussiooni.»

Rahvapärimus väljendab seda, mis on 2032. aastal oluline, kindlasti on seal oma kiht minevikku, mis on tolleaegsele inimesele kohati mõistetamatu.

Hea muinasjutt suudab ajast üle olla, tark mees taskus ei pea olema tuim nutitelefon, vaid kaasa mõtlev suhtluskaaslane. See tähendab, et 2032. aastal võib tehisintellekt olla nii kaugele jõudnud, et astub inimesega diskussiooni. – Risto Järv

Anzori Barkalaja lisab juurde, et vanad muinasjutuvormid sulanduvad edukalt ka uuenevate tänapäevatingimustega. «Võtame näiteks lähiminevikust (edu)loo «ajalehepoisist miljonäriks» või uuemal ajal «koolipingist peaministriks». Need on lood, mis süstivad laiadesse massidesse optimismi samal moel nagu talupoisi saamine kuningaks, olgu siis kas või printsessiga abiellumisega,» räägib Barkalaja.

Mis kõigutab rahvuskultuuri talasid?

Kuidas püsib ühe väikerahva kultuur, kui maailmas on pead tõstmas Hiina ja teiste suurte riikide majanduslik pealetung?

Orientalistika teadur Teet Toome leiab, et Hiina on olnud tugeval arenemiskursil viimased 25–30 aastat. «Peamiselt on panustatud ärisse, kergtööstusse ja allhangetesse. Samas puudub innovaatiline teaduslik-tehniline areng, millel baseerub näiteks Ameerika Ühendriikide, Euroopa ja Jaapani edu,» räägib ta.

Edukates piirkondades on haridusse investeeritud suuri summasid ja selle arvelt on tulnud teaduses areng. Hiinas pole piisavalt raha suunatud haridusse ja teadusesse, millel põhineb teaduslik-tehniline innovatsioon ja see väljendub teaduse nõrgas tasemes. Ja muidugi pärsib innovatsiooni vaba mõtte puudumine.

Sestap võib järeldada, et näiteks Hiinast ning Aasiast tervikuna tuleva teaduse mõju ei saa olema nii suur, et kõigutaks meie rahvuskultuuri alustalasid. Küll aga võivad mõjutada tegurid, mis meile praegugi oluliselt lähemal seisavad: eestikeelsete tekstide ja suurkujude nappus, aga ka teaduse projektipõhisus.

Ehkki Peeter Espak usub, et rahvussümbolitele rukkilillele ja suitsupääsukesele rõhumist jääb aastaks 2032 vähemaks. Sealhulgas ka juttu eesti keele ilu ja puhtuse hoidmisest. «Pigem on vaja selleks, et keel säiliks, eesti keeles head uut kirjandust. Mis pärandi hoidmisest räägime, kui ei tule uut loomet peale – pärand säilib läbi loomise,» leiab ta.

Teise võimalusena näeb Espak, et esile tõusevad uued suurkujudest teadlased, keda teatakse ja tsiteeritakse välismaal. On lootust, et tulevikus sõutakse vanade suurkujude saavutuste laineharjal üha vähem.

Anzori Barkalaja leiab, et suurkujude ihaluses eesti kultuuri elususe võti ei peitu. «Prohvet Maltsvelti palvelemine ja Valge Laeva ootamine võisid omal ajal olla huvitavad ettevõtmised, aga ainuke Valge Laev, mida eestlaste silmad siiski näha said, oli «Georg Ots», mis käis Tallinna ja Helsinki vahet. Näiteks Arvo Pärt või Endel Tulving on pigem eesti kultuuriruumi and maailmakultuurile, mis ei taga automaatselt vorst-vorsti-vastu vahetuskauba korras eestlaste ellujäämist rahvana,» räägib ta. Barkalaja leiab, et Eesti kultuurimaastik on 2032. aastaks palju reljeefsem kui praegu.

«Suur-Eesti keele ja kultuuri kontseptsioon on selleks ajaks hingusel, sest ühest küljest on meil siin selleks ajaks palju rohkem erinevaid keele- ja kultuurikogukondi kui praegu ning põlisrahvad tunnetavad, mõned isegi teadvustavad, et riigil, mis seda kontseptsiooni kannab, pole seda väge, mis tagab nende püsimise,» arvab ta.

Uute suurkujude pealekasv võib Anne Kulli meelest olla raskendatud. «Lähiaastate lõpetajad lähevad doktorantuuri välismaale ja jäävad sinna ka tööle, sest vähemalt praegune signaal tundub olevat, et ei Tartu ülikoolis ega Eesti ühiskonnas ole neid vaja,» sõnab Kull.

Selleni on viinud asjaolu, et teaduspoliitika on orienteeritud silmapilksetele tulemustele ja majanduslikule kasule. Umbes 18 aasta pärast hakatakse taastama aja- ja ressursimahukalt erialasid, mille puhul on varasem kokkutõmbamine olnud fataalne. Professori hinnangul muutub projektipõhine teadus 2032. aastaks lõplikult mõttetuks ja teadlastele vastuvõetamatuks.

Kurmo Konsa näeb, et 2032. aastal on haridusmaastikul aset leidnud suured muutused. «Haridussüsteem pihustub väga erinevateks haridusinstitutsioonideks, mis tekivad ja kaovad pidevalt.»

Haridusmaastikul lähevad hinda võimalikult laiad teadmised erinevatest valdkondadest, kitsamate teadmiste hankimisega tegelevad spetsialistid–teadlased, kuid ilmselt kaotavad nad senise juhtiva positsiooni kui kõige autoriteetsemate teadmiste omajad. «Järelikult ma väga ei usu, et rahvusülikool senisel kujul üldse püsima jääb,» on Konsa skeptiline.

Kultuuris ei jää kivi kivi peale. Religioon, teadus, ajaloo mõtestamine – see, kuidas neid täna mõtestame on aastaks 2032 põhjalikult muutunud. Kuidas? See on Eesti ühiskonna ja inimeste teha. Aga võib elab see väike imelik rahvas ka veel aastal 2032 igavesti ja õnnelikult.