Lähikümnendid vormivad suulise ja kirjaliku eesti keele kõrval ilmselt välja ka omaette reeglitega «arvutikeele» kiireks suhtlemiseks.

Samuti tuleb eesti suhtluskeelel sobituda erinevate inglise keele varjunditega, mida kõnelevad siia jõudvad Aafrika, Aasia ja teiste maade sisserändajad. Kuivõrd kõigutab see ja muud muutused keelt kui eestluse alustala?

Rahvastikuteadlaste hinnangul ootab 2030. aastate Eestit tööjõupuudus ja suur hulk sisserändajaid, muuhulgas Aafrikast ja Aasiast.

See võib tähendada selgeid erikeelseid enklaave Tallinna ümbruses ja mujalgi, «kolme-nelja erinevat Eestit», nagu pakub suulise ja arvutisuhtluse uurija Tiit Hennoste.

Nii või teisiti aga saab sisserändajate suhtluse baasiks tõenäoliselt inglise keel, mida eestlasedki varmalt kasutavad. Sarnane fenomen – kohalike ladus keeleoskus – võis lähiminevikus samas pidurdada venelaste vajadust kohalikus keeles suhelda, arutleb kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm. «Väga ei usu, et [nüüdki] toimub kiire ja massiline eesti keele omandamine.»

Sisserändajate kõneldud erinevate inglise keele variantide ja kohalike keelte pinnalt saaks mudeldada uue lingua franca teket, jätkab ta. «Juba praegu on tootmisettevõtteid, kus tippjuhtkond räägib inglise, keskastme juhid eesti ja töölised vene keelt. Elemendid on täiesti olemas.»

Praeguseks on neljandiku eestlaste poolt igapäevaselt kasutatav inglise keel toonud meile näiteks tõusva intonatsiooni ja hulga toorlaene. Eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu leiab, et anglitsismid on ühest küljest ka põlvkondlik fenomen.

«Toorlaenud on emotsionaalne keel: vanemaks jäädes jääb inimesele küll midagi külge, aga palju ka muutub,» mõtiskleb ta. «Keelt üritavad segada need, kelle jaoks see on probleem.»

Toorlaenude vähendamiseks tuleks Pajusalu arvates inglise keel koolis võimalikult ruttu ja terviklikult selgeks õpetada.

Teisest küljest juurduvad kohmakad inglise keele otsetõlked siis, kui omakeelse termini juurutamisega hiljaks jäädakse, viitab Triin Vihalemm. Nähtusi, milleks omakeelseid väljendeid ei ole, lisandub aga järjest kiiremini.

«Küsimus on, kuidas uute omakeelsete sõnadega ree peale jõuda: kuidas tekiks piisavalt kiiresti kriitiline mass inimesi, kes neid kasutama hakkavad,» räägib ta.

Praegune Eesti keelepoliitika näeb keelt tihti inimesest eraldiseisva nähtusena, viitab Vihalemm koos keelepoliitika uurija Maarja Siimeriga kirjutatud uurimuses. Keelt on käsitletud kirjakeele normina, ent keele püsimajäämise elavas maailmas määrab just argikasutus. Tuleks luua keskkondi, mis suunavad inimeste vajadust keelelistele uuendustele, mõelda ja neid ise välja pakkuda, osundab Vihalemm.

Pajusalu leiab, et viimase sadakonna aasta ebastabiilsuste taustal on eesti keel siiski heas seisus ja mõneti jõudnud tasakaalustumise faasi.

Jäigalt ettekirjutuslikust 1976. aasta ÕS-ist on jõutud rahuliku muutumise ja individuaalse keelekasutuse sallimiseni, ütleb ka Helsingi ülikooli külalisprofessor Birute Klaas-Lang. «See näitab, et keel on väga tugev.»

«Eesti keel on juba lähemale jõudnud soome keelele, kus kõnekeel on üks omaette valdkond ja paljude reeglitega teine kirjakeel,» lisab Tartu ülikooli keelehoolduskeskuse koordinaator Egle Pullerits. «Ilmselt need vahed suurenevad veelgi.»

Sellegipoolest, tänases eesti keeles ei ole kümmekonda elujõulist murret nagu 1960. aastatel.

Eesti keel on selgelt maailma 50 tehnoloogiliselt enim arenenud keele hulgas. See on üks Eesti ühiskonna suurimaid saavutusi üldse. – Karl Pajusalu

«Jah, «murded» on juba praegu vale sõna,» nõustub Karl Pajusalu. «Pigem piirkondlikud keeletavad, ajalooline keel koos uuemate laenudega. Pärandkeelena on nad alles, aga säilimine suhtluskeelena vajaks teadlikku arendustööd.»

Samas on meil palju võru keelega seotud internetirakendusi ning ka tõlketehnoloogiad soosivad just väiksemaid keeli.

«Eesti keel on selgelt maailma 50 tehnoloogiliselt enim arenenud keele hulgas,» arutleb Pajusalu. «See on üks Eesti ühiskonna suurimaid saavutusi üldse.»

Kirja ja kõne segu

2032. aastaks on arvutid praegusest kuni 10 000 korda kiiremad, kalkuleerib bioinformaatik ja akadeemik Jaak Vilo. Praegusest sujuvam saab olema nii teksti kõneks kui ka kõne tekstiks muundamine.

«Inimkeeles on hämmastavalt palju mitmetitõlgendatavust,» arutleb Vilo samas. «Ilmselt ei suuda arvuti aru saada delikaatsetest ja uutest nüanssidest, mida inimesed väga sujuvalt tekitavad. Ta ei saa hakkama keele nii paindliku kasutamisega. Uut keelt arvuti selles mõttes ei loo.»

Küll aga on arvuti juba praegu infovahetust tõhustades viinud fundamentaalse keeleuuenduseni, viitab Tiit Hennoste: tekkinud on spontaanne kirjalik dialoogikeel.

Teisisõnu, nii telefonis kiireid sõnumeid klõbistades kui ka veebikommentaari kirjutades kohandame tasapisi suulise kõne norme kirjaliku keele tarbeks. Vormime välja keelt, mis on kirja ja kõne vahepeal.

«See on täiesti uus keeleregister maailma ajaloos. Spontaanne kiire dialoog sai seni põhimõtteliselt olla ainult suuline,» räägib Hennoste.

Nii on mõnekümne aasta pärast ilmselt vähem või rohkem välja kujunenud kolm eesti keele varianti: suuline, kirjalik ja täiesti omaette konventsioonidega «arvutikeel» kiireks suhtlemiseks.

Kiire dialoogisuhtlus tähendab keelevormide lühemaks, isegi märgilisemaks muutumist – ja selle mõjul tiheneb ilmselt ka kirjakeel.

«Lauseid hakatakse ehitama palju vähemate vahenditega, elimineeritakse kõik, mis on ebafunktsionaalne,» arvab Hennoste. «Keerulised süntaktilised konstruktsioonid, mida ei saa kiiresti valmis teha, kaovad käibelt. Aga oluline on, et need muutused toimuvad tohutult kiiresti. Need ei vaja enam kolme põlvkonda nagu arvutieelsel ajal.»

Õnnetu dilemma

Keele säilimiseks peab ta täitma kõiki ühiskonnas tarvilikke rolle: olema eraelu, argielu, riigivalitsemise ja ka teaduse keel, viitab Hennoste. Rollid, mida oma keel ei täida, võtavad üle teised keeled.

«Mida vähemaks neid rolle jääb, seda nõrgemaks jääb ka keel. Selles mõttes on väga selge, et näiteks ingliskeelne teadus on ühemõtteliselt eesti keele hävitamine,» mõtiskleb ta. «Kas me tahame tippteadust teha või me ei taha – siia on sisse kodeeritud väga selge vastuolu. See on paljuski otsustamise küsimus.»

Väikesel rahval ei ole kõikvõimalike institutsioonide ja õppevaldkondade omakeelseks ülevalpidamiseks lihtsalt jõudu, jätkab ta.

«Meil ongi vaid õnnetu dilemma kahe poole vahel, kus häid valikuid ei ole. Pead sõitma, keel keset suud, nagu indiaanlane kanuus, et see maailm uppi ei kukuks.»

Kas me tahame tippteadust teha või me ei taha – siia on sisse kodeeritud väga selge vastuolu. See on paljuski otsustamise küsimus. Väikesel rahval ei ole kõikvõimalike institutsioonide ja õppevaldkondade omakeelseks ülevalpidamiseks lihtsalt jõudu. – Tiit Hennoste

Birute Klaas-Lang viitab Eesti teadusagentuuri juhi Andres Koppeli mõttele Eesti keelenõukogu 2013. aasta keelefoorumilt: kõige suurem ohukoht on eestikeelsed intellektuaalid, kes oma keelt ei väärtusta.

Hennoste arvates tuleb just seepärast säilitada võimalikult terviklikku, kõiki astmeid hõlmavat eestikeelset kõrgharidust. See hoiaks sidet eri põlvkondade eestikeelsete intellektuaalide vahel.

«Võib ju teha poliittehnoloogilisi trikke, aga intellektuaalide positsioonist sõltub see, kuhu rahvas võimu suhtes läheb,» jätkab ta. «Kui me hävitame omakeelsed intellektuaalid, siis anname ennast võõra keele meelevalda. Meid hakkavad valitsema need, kes valitsevad paremini [domineerivat] võõrkeelset sõna.»

Keeleuuenduslik tunnel Soome lahte

Egle Pullerits viitab semiootik Valdur Mikita mõttele, et eestlased on suutnud enda sisse assimileerida väga paljut. Väliseid mõjutusi ei võeta üheselt omaks, aga ka ei tõrjuta: Kalevipoeg «pole küll päris see», aga on ikkagi meie oma.

«Oleme harjunud tõlkima,» ütleb Pullerits. «See on meie tugevus. Näitab, et oleme muutustele avatud.»

Karl Pajusalu arvates ongi eesti keelt säilitanud kauane mitme kultuuri vahel olemine – ent ka põhjanaabrid kui tugev keeleline eeskuju.

«Arvan, et Eesti pole veel kaugeltki ära kasutanud neid võimalusi, mida koostöö Soomega võiks pakkuda,» mõtiskleb ta. «Soome sidemete tugevdamine pakuks ka suurtele keeltele alternatiivi.»

Tiit Hennoste fantaseerib, et iseäranis suuri keelelisi muutusi võiks tuua Soome ja Eesti vahelise tunneli ehitamine.

«Kaks rahvast, kelle seosed ja sõlmed on väga tugevad ja keeled nii lähedased nagu harilikud murded,» mõlgutab Hennoste mõtteid. «Ma näeksin täiesti võimalust, et soome ja eesti keelest saab segakeel, mis siis [mõlemat] keeleruumi valitseb.»

Grammatikat muutma ei peaks, soome keele veidi pikemad sõnad lühenevad juba praegu, jätkab ta. Ühel päeval oleksid näiteks «telefon» ja «puhelin» lihtsalt kaks sünonüümi.

Eestlased kui «ei-rahvas»

Triin Vihalemma ja teiste uuringute põhjal eestlased praegu pikalt võõrsil olles väga emakeelt ei kõnele. Ka füüsiliselt ühte kohta koondumine, mis näiteks okupatsiooniaja pagulastel siiski ka emakeeleoskust säilitada aitas, näib praegu pigem teisejärgulisena.

«Eestlastest väljarändajatel pole kunagi olnud diasporaalist kohanemismustrit selles mõttes, et etniline kogukond oleks oluline tööandja või taotletaks kollektiivseid õigusi. Pigem on ikka kohanetud individuaalselt, ka pärast II maailmasõda,» leiab Vihalemm.

«Eesti seltsid ja suhtlusvõrgustikud olid kultuuriloome seisukohalt kahtlemata olulised, kuid suurema hulga väljarännanute jaoks ikkagi rohkem n-ö pühapäevategevus. Ja pole alust arvata, et see praegu väga muutuks.»

Samas jälgivad näiteks Austraalias olijad palju Eesti meediat – ning seda ka ajakirjanduskultuuri läheduse tõttu. See tähendab, et ka rahvuslik identiteet saab füüsilise läheduse asemel järjest rohkem tugineda sümbolitele.

«See võib muidugi tasapisi nõrgeneda sedapidi, kuidas sulandutakse uue asukohamaa kultuuri,» räägib Vihalemm. «Aga arvan, et eestlaseks olemise kogemus aitab inimesel end ka [välismaale minnes] kohalikus kontekstis positsioneerida. Aitab kohaneda.»

Ka käesolevas kogumikus tõstatub küsimus, kas ehk tuleks ideed Eesti riigist senise etnilis-kultuurilise keskme asemel ehitada hoopis põhiseadusliku patriotismi ümber. Siin küsitletud leiavad, et nii või teisiti jääb eestluse keskmeks oma keel.

«Meil on paljuski nagu selline negatiivne identiteet,» mõtiskleb Tiit Hennoste. «Me ei ole sakslased, me ei ole venelased, kristlikuks rahvaks ei saa me minu meelest kunagi. Meid ühendab eitus, oleme nagu selline «ei-rahvas». Nagu juudid.»

Kui sellistel «ei-rahvastel» on midagi, mis neid koos hoiab nagu juute usuline identiteet, siis nad võivad olla pisikesed ja armetud, aga on kohutavalt visad.

«Maad on meil ainult väikene nurk, ka ajalugu on nõdrukene. Meil nagu pole muud peale keele, mis meid koos hoiaks. Ja kui keele kokkuhoidev jõud kaob, siis hajub see rahvas lihtsalt maailma laiali.»