Ülikoolide rahaline kitsikus oma missiooni täitmisel – kõrghariduse andmisel – on pikalt jutuks olnud tõsiasi. Läinud aasta detsembris jõudis rektorite sõnum Riigikogu kõrghariduse toetusrühma eestvedamisel jõuliselt avalikkuseni.

Universitas Tartuensis küsis haridus- ja teadusminister Liina Kersnalt, milliseid samme kavatseb valitsus astuda, et kõrghariduse rahastamise keerulist olukorda parandada.

Kuidas on nii läinud, et Eesti riigis on kõrghariduse rahastuse osakaal SKT-s jäänud 2009. aasta tasemele?

Pärast kõrgharidusreformi ei ole sellesse valdkonda SKT kasvuga võrdväärselt panustatud. Kõrgkoolide tegevustoetused on kasvanud 2–5% aastas. Samal ajal on riigi SKT ja ka palgad väga kiiresti eest ära liikunud.

Kõrghariduse rahastuse osakaal SKT-s peaks ülikoolide arvates olema vähemalt 1,5%, on aga ligi 1%. Kui tõenäoliseks peate rahastuse suurendamist vajalikule tasemele? Milliseid samme kavatseb valitsus selleks astuda?

Selleks, et valitsemissektori kulud kõrgharidusele moodustaksid 1,5% SKT-st, peaks rahastamist suurendama ligikaudu 110 miljoni euro võrra. Vajab laiemat ühiskondlikku diskussiooni, milline osa rahastusest peaks olema riigi kanda või kas peaks suurendama ka üliõpilaste omavastutust.

Valitsus arutab lähinädalatel nii kõrgharidusse eraraha kaasamise võimalusi kui ka riikliku tegevustoetuse kasvatamise võimalusi. Piiratud ressursside tingimustes tuleb kaaluda näiteks seda, kas ja mis tingimustel on põhjendatud tasuta mitmekordne sama astme kõrghariduse omandamine. Samuti on võimalik rohkem pakkuda töötavatele täiskasvanutele mõeldud paindlikku osakoormusega õpet tasulisena. Oluline on, et kaalutavad muudatused ei tohi piirata värskete gümnaasiumilõpetajate ligipääsu esmasele kõrgharidusele.

Mida arvate mõne eksperdi ettepanekust, et Eesti ülikoolid võiksid, arvestades rahvaarvu, leivad ühte kappi panna? Radikaalseim neist pakub koguni, et Eestisse võiks jääda üks universitas ja üks tehnikaülikool.

Ülikoolide võrk on meil suures plaanis juba korrastatud. Ülikoolide ühendamisel oleks mõju eeskätt nende ühtsele juhtimisele, kuid see ei lahendaks kõrghariduse rahastamise probleemi.

Senine praktika on näidanud, et ministreid saadab valitsuse eelarveläbirääkimistel edu kahe prioriteedi eest seismisel. Kui õpetajate palgad on neist üks ning üleminek eestikeelsele haridusele teine, siis kuidas peaks kõrghariduses üldse olema rahastuse kasvu lootust?

Ei ole nõus. Kindlasti on õpetajate palgatõus prioriteet, aga näiteks eelmisel aastal ei tõstetud õpetajate palka, vaid tõsteti kõrgkoolide tegevustoetust 4,9%. Sel aastal tõstsime õpetajate palka 7,3% ja kõrgkoolide tegevustoetust 3,1% ehk viie miljoni euro võrra. Eestikeelne haridus sai ühekordselt 5 miljonit eurot. Kindlasti kuulub haridus- ja teadusministri prioriteetide hulka ka teaduse rahastamise 1% lubadusest kinnipidamise jälgimine. Haridus- ja teadusministri portfellis ongi väga olulised teemad, mida ei saa panna tähtsuse järjekorda. Ma ei kujuta ette, millise tulemuseni võiks viia debatt, kas tähtsam on teadus, üld-, kõrg- või kutseharidus või hoopis keelepoliitika või noorsootöö.

Koalitsioonilepingus on kirjas, et kõrgharidusse kaasatakse rohkem eraraha. Ka ülikoolide tegevuse üks tulemusnäitajaid on eraraha kaasamine. Samas lubatakse avada vaid üksikuid osakoormusega õppekavu, kus tohib võtta õppemaksu. Kas seda on kavas muuta? Mida eraraha kaasamine tegelikult tähendab?

Liina Kersna uus (Jüri Luht).jpeg

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna õppeaasta avaaktusel koos Tartu Linnapea Urmas Klaasi ja Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseriga. FOTO: Jüri Luht

Koalitsioonilepingus on kirjas, et analüüsitakse eraraha kaasamise võimalusi. Ainult osakoormusega kõrgharidusõppe pakkumine ei lahenda kõrghariduse rahastamise probleemi, sest seda on võimalik teha vaid üksikutes valdkondades. Näiteks kasvaks ülikoolide rahaline motivatsioon pakkuda veel rohkem õpet ärinduse, halduse, õigusteaduse, sotsiaalteaduste jne õppekavadel, kus ka enne reformi oli enim õpingute eest maksvaid tudengeid, ning seetõttu õpetati neis valdkondades märkimisväärselt rohkem inimesi. Samal ajal peaksime tegelikult õpetama senisest rohkem üliõpilasi tehnika ja tootmise ning hariduse valdkonnas.

Näeme, et tasuline osakoormusega õpe on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus see on mõeldud töötavatele täiskasvanutele ja pigem täiend- või ümberõppeks ning see ei piira olulistes valdkondades tasuta õppe võimalusi.

Kehtiv seadus võimaldab osakoormusega õpet ilma erikokkulepeteta pakkuda juhul, kui säilib ka tasuta täiskoormusega õpe. Sellisel juhul saavad need, kes pühenduvad täielikult õppimisele, valida täiskoormusega õppe ning nendele, kes soovivad õppida töötamise kõrvalt, luuakse paindlikud tasulise õppe võimalused. Vastuvõtu lävend peab aga olema mõlemal juhul sama.

Jätkuvalt otsime võimalusi, kuidas soodustada eraraha kaasamist ettevõtlussektorist. Ülikoolid on teinud ettepaneku taastada kuni 2011. aastani kehtinud tulumaksusoodustus avalik-õiguslikele ülikoolidele tehtud annetustele. Üks võimalus suurendada ettevõtete motivatsiooni ongi teha maksuerisusi. Lisaks sellele saab ülikool pakkuda täienduskoolitust, sh mikrokraadiprogramme. Kõrgkooli poolt erasektorist ning avaliku sektori ettevõtetelt teenitud haridusalane tulu on üks tulemusnäitajaid ka kõrghariduse tegevustoetuse arvestamisel.

Riigikogu kõrghariduse toetusrühma kuuluvad kõikide erakondade saadikud. Kõik justkui mõistavad, et kõrghariduse rahastamine peab suurenema, nende seas ka valitsuserakonnad. Mille taga see siis seisab?

Riigieelarve sünnib intensiivsete väitluste ja kompromisside otsimise tulemusena, sest oma prioriteedid on ju kõigil ministritel. Riigieelarve kulude poole võimalused määravad planeeritavad tulud ja kahjuks on varasematel aastatel võetud oluliselt rohkem kohustusi, kui see oleks mõistlik olnud. Igal juhul on kõrghariduse rahastuse suurendamine üks debati teemadest, sest samamoodi jätkata ei saa.

Ülikoolid on juhtinud Haridus- ja Teadusministeeriumi tähelepanu sellele, et riik ei ole täitnud eelmisi halduslepinguid. Selleks aastaks taotlesid ülikoolid juurde 12 miljonit, aga tegevustoetus kasvas vaid 5 miljonit eurot. Mis peaks ülikoole motiveerima uusi lepinguid sõlmima?

Kuigi tegevustoetus ei kasvanud sel aastal nii palju, kui ülikoolid ootasid, on kõrghariduse tegevustoetus 2022. aastal kokku 165 miljonit eurot ja selle kasutamise eesmärkides kokku leppimiseks on ette nähtud halduslepingute sõlmimine. Uute lepingute sõlmimine võimaldab eraldada ülikoolidele tegevustoetuseks eelmise aastaga võrreldes rohkem raha.

Kõrghariduse tegevustoetuse maht kasvas eelmisel halduslepingute perioodil igal aastal, kokku 16 miljoni euro võrra. Lisaks on riik rahastanud erinevaid tegevusi sihttoetustega, sh toetanud kõrgharidusõpet regionaalsetes kolledžites, investeeringuid ning täiendavate õppekohtade avamist hariduse valdkonnas. Näiteks 2020. ja 2021. aasta rahastuslepetega eraldas riik Tartu Ülikooli Jakobi 5 õppehoone ehitamiseks kokku 6 miljonit eurot investeeringutoetust.

Riigi ootused ülikoolidele on kasvanud. Tartu Ülikoolilt oodatakse suuremat hulka lõpetajaid nii pedagoogikas kui ka meditsiinivaldkonnas, rahastus on seni aga samaks jäänud. Kuivõrd kavatseb ministeerium seetõttu suurendada halduslepingu rahastamist, mida ülikool taotleb? Milliseid samme kavatsete ministrina selleks astuda?

Mitte ainult riigi, vaid kogu ühiskonna ootused ülikoolidele on kasvanud. Ülikoolidelt oodatakse teenäitamist targa majanduse suunas liikumisel, ülikooli teadlased on andnud hindamatut nõu ja abi Covidi-kriisiga võitlemisel jne.

Kõrgkoolide valmisolek kasvatada üliõpilaste arvu neis valdkondades, kus näeme suurimaid kääre võrreldes prognoositud vajadusega, näiteks inseneride, õpetajate, õdede, arstide ja IT-spetsialistide ettevalmistamisel, on kindlasti tugevaks argumendiks, et taotleda riigi toetuse suurendamist. Ülikoolid on teinud ettepaneku, et järgneval neljal aastal peaks tegevustoetus tõusma igal aastal 15%, mis hoiaks kõrghariduse rahastamise suurusjärgus 1,1% SKT-st. See on hädavajalik kasv.

Küsimuses on nimetatud need kohad, kus oodatakse suuremat hulka lõpetajaid. Kuid halduslepingus soovime käsitleda ka neid valdkondi, kus lõpetajaid on rohkem, kui tööturg vajab, ning võiks hoopis piirata tasuta õppesse vastuvõetavate üliõpilaste arvu. Kahjuks meie ettepanekud vähendamise kohta ei leia sugugi ülikoolide poolt positiivset vastukaja.