Stefan Schreiner on Tübingeni Karl Eberhardi ülikooli evangeelse usuteaduskonna religiooniloo ja judaistika professor. Tübingeni ülikooli rektori ülesandel on Stefan Schreiner olnud viimasel viiel aastal ülikoolipoolne koordinaator islami teoloogiateaduskonna rajamisel.

Üliõpilased iseloomustavad oma õppejõudu kui «kõndivat entsüklopeediat». Tema uurimisteemad on religiooniteaduse kõrval judaism ja islam ning ta on silmapaistvalt tegus kultuuride ja religioonide vahelise dialoogi arendamisel. Tartu ülikooli usuteaduskonnal on professor Schreineriga pikaajaline sõprussuhe.

Kuidas ja millal said alguse teie kontaktid Eesti ja Tartuga?

Minu kontaktid Eesti ja Tartuga said alguse 1990. aastatel. Minu esimene kokkupuude selle maa ja inimestega sai teoks tänu juudi kogudusele Tallinnas ja selle toonasele juhatajale proua dr Eugenia Gurin-Loovile, kes kutsus mind 1993. aasta suvel Tallinna. 1996. aastast alates järgnesid sellele mitmed külaskäigud siia, nii koos tudengitega kui täiskasvanute rühmadega. Eriline mälestus on mul 1998. aastal korraldatud õppereisist, mis leidis aset koostöös Lomdim’i õppekeskusega ja mille raames külastasime Tartu ülikooli ja ülikooli raamatukogu. Seal kohtusin professor Kalle Kasemaaga, kes kõneles ülikooli ajaloost ja toonasest olukorrast, ning proua Ilona Smuškinaga, kellega rääkisime Lazar Gulkowitschist ning tema rajatud Institutium Judaicum’ist Tartus.

Mis aastast alates te Tartu ülikoolis õpetate ja kuidas on muutunud nende aastate jooksul üliõpilaste huvi teie õpetatavate ainete vastu?

Minu esimene külalisloeng toimus Tartu alma mater’is 1999. aasta detsembris professor Kasemaa kutsel. 2007. aastast alates olen ma Tartus pidanud erinevaid loengutsükleid ja lühiseminare. Kui esimestel aastatel tunti huvi pigem judaismiga seotud teemade vastu, siis viimasel ajal on tähelepanu keskmesse nihkunud pigem võrdlev religioonilugu ja  islam, mis on nüüdisaja maailmas aset leidvate sündmuste najal ka igati loomulik. Siinkohal tahan veel lisada, et mul paluti oma esimene loeng Tartus pidada ilmtingimata saksa keeles, sest suuremal osal tudengeist oli toona saksa keelest lihtsam aru saada kui inglise keelest.  

Te olete religiooniloo professor, aga ka judaistika ja islamistika professor. Milline valdkond on teile kõige südamelähedasem ja miks?

Religioonilugu on minu jaoks alati tähendanud teatud religioonide, nende allikate (pühakirjade), religioossete ideedega tegelemist ning nende võrdlevat uurimist. Olen selle raames tegelenud lähemalt judaismi, kristluse ja islami võrdleva uurimisega nende ajaloolise arengu kontekstis. Sealjuures on mulle aja jooksul üha selgemaks saanud, et need kolm religiooni – judaism, kristlus ja islam – on oma ajalooliste arengute käigus üksteise kõrval, tihti vastanduses või siis koos olemas olles üksteist väga palju mõjutanud.

Seega tuleb nende puhul kõnelda püsivast vastastikusest sõltuvusest, mis tähendab, et selleks, et mõista nende ajalugu, religioonilugu, kultuurilugu ja ennekõike teoloogilisi arusaamu, peab neid kolme religiooni vaatama koos. Seepärast näen ja käsitlen ma ka judaistikat ja islamistikat kaht teineteist täiendava teadusharuna.

Te osalesite 2007.–2010. aastal riiklikus ülikoolide teadus- ja arendustöörühmas «Empfehlungen zur Weiterentwicklung der Theologien und religionsbezogenen Wissenschaften». Mis oli selle initsiatiivi tulemus ja mida see tähendas teoloogia ja religiooni teaduse õpetamisele?

Nii nagu projekti pealkiri ütleb, oli tegemist Saksa ülikoolides teoloogiate ja religiooniga seotud teaduste edasi arendamiseks mõeldud ettepanekute ja soovituste tegemisega. Seega mitte ainult konfessionaalse islami teoloogia rajamise ja akadeemiliseks teadusharuks muutmisega, vaid laiemalt ka konfessionaalsete teoloogiate (evangeelse, katoliku ja juudi teoloogia) ning mittekonfessionaalsete religiooniuuringute (judaistika, islamistika) ja nende omavaheliste suhete arendamisega. Asi oli milleski palju enamas, kui niinimetatud pehmete erialade alalhoidmises.

Töörühma ettepanekute eesmärk oli ja on nii konfessionaalseid kui ka mittekonfessionaalseid religiooniuuringuid sisuliselt ja struktuuriliselt toetada, nende omavahelist ja erialadevahelist koostööd edendada. Samuti luua neile selline institutsionaalne pinnas, et nad oleksid suutelised reageerima teaduslikult ning akadeemiliselt kohasel moel Saksa ühiskonnas asetleidvale üha suuremale kultuurilisele killustumisele ja religioosse maastiku mitmekesistumisele.

Osalete erinevates teaduslikes projektides ja ühiskondlikes ettevõtmistes. Üks neist on Europäische Abrahamische Forum (Euroopa Aabrahamlik Foorum). Millega on nimetatud organisatsiooni puhul tegu ja mis on selle sihid?

Organisatsiooni tegevus on kantud arusaamast, et Euroopa kultuuripärand ei ole mõjutatud mitte üksnes kristlusest, judaismist ning Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikkultuurist, vaid et seda on olulisel määral kujundanud ka islam. Rääkimata sellest, et nii nagu mõningates Euroopa riikides (nagu näiteks Bosnia-Hertsegoviinas, Leedus, Poolas ja Venemaal) on moslemid juba sajandeid olnud oluline osa nende ühiskonnast, nii mõjutavad moslemid elu Euroopas ka tulevikus.

EAF soovib luua platvormi nii «läänest» kui «islamimaadest» pärit inimeste omavaheliseks dialoogiks ja olla ühtlasi ka selle arutelu vahendaja ehk sild inimeste vahel. Kui seda piltlikult väljendada, siis võib tuua paralleeli sellega, kui roomlased rajasid Vahemere ruumi oma impeeriumi ja hakkasid Vahemerd kutsuma nimega mare nostrum (meie meri), aga ka mare internum (keskel/vahel olev meri). Nad leidsid, et meri on sild, ja mitte takistus nende ja neist põhja, lõuna ja ida pool asunud rahvaste vahel. Kõik need rahvad asetsevad ümber Vahemere just nii, nagu istuksid nad kõik ühe laua ääres. Sellise hoiaku taaselustamine on samuti üks EAF-i eesmärke.

Üha enam muutuv poliitiline olukord islamimaades ja kasvav sisserändajate arv Euroopas on toonud religiooniteema üha enam arutelude keskpunkti. Mida see tähendab teaduse jaoks?

See on tõesti nii, et religioon on täna teistsugusel moel jälle tähtsaks muutunud. Samas on see esile kutsunud ka suuremaid probleeme, kui seda üldse oodata ja arvata osati. 

Tekkinud olukorraga ei seisa silmitsi mitte ainult konfessionaalse teoloogia uurijad, vaid ka mittekonfessionaalsed religiooniuurijad, sotsiaal- ja ühiskonnateadlased. Selleks, et mingisuguse olukorraga – meie puhul siis kasvava religioosse mitmekesisuse ja sellest tulenevate ühiskondlike probleemidega – osata üldse ümber käia, peab teadma, millega on tegu.

Nii, nagu on öelnud Martin Buber (1878–1965), siis tuleb olukorda esmalt mõista, aga seda sugugi mitte pealiskaudsel ja populistlikul moel, ega ka halvustavalt, nagu kõlab proua Anne Louise Germaine de Staël’ile (1766–1817) omistatud mõttetera Tout comprendre c'est tout pardonner («kõike mõista tähendab kõike andestada»), vaid mõistma palju laiemas ja sügavamas tähenduses, nagu on kirjeldanud mõistmist religiooniteadlane Joachim Wach (1898–1955) oma opus magnum’is «Das Verstehen».

Selles osas seisavad religiooniga seotud uuringud alles või taaskord alguses. Ühiskonnas läheb aina rohkem vaja religioonialaseid uuringuid. Uuringuid, mis analüüsiksid ja aitaksid tundma õppida religioonide muutumisprotsesse ja uute religioossete arusaamade kujunemist, mis on seotud nii rände ja religiooni asetumisega uude konteksti, aga ka teiste ühiskondlike ja poliitiliste muutustega.

Kõik islamiga seonduv on viimasel ajal kujunenud n-ö moeteemaks. Uudishimu on aga varjutatud eelarvamustest ja avalikest vaidlustest. Tihti nähakse islamit ühtse üksusena. Kuidas mõista aga mitmekesisust islami sees? 

Nagu iga religiooni nii iseloomustab ka islamit juba selle algusest peale kuni tänaseni sisemine mitmekesisus. Ei ole olemas üht ja ainust islamit. Nii nagu igal religioonil, on ka islamil kogu oma mitmekesisuse taustal oma ühtne keskpunkt ja ääreala, mida ületades ei kuuluta enam islamisse. Aga selle keskpunkti ja ääreala vahel on terve lai spekter, mis koosneb erinevatest arusaamadest islamis.

Sinna hulka kuuluvad ajaloo vältel kujunenud tavapärased islami suunad, Sunnast välja kasvanud erinevaid õiguskoolkondi esindavad suunad, šiiitidest kuni ibadiidideni välja, koos oma erinevate alaliikidega. Samuti päris uued islami vormid, mis on tekkinud seoses moslemi kogukonna ümberasumisega lääneriikidesse ning mis on alles oma kujunemisjärgus.

Milline tähendus on tulevikus Aasia, sealhulgas ka Araabia riikidel ja religioonidel ning sealhulgas ka islamil Euroopa jaoks?

Selleks ei ole vaja palju fantaasiat, et kujutada ette, millisel määral üleilmastumise jätkudes ja globaalse küla välja kujunedes hakkavad Euroopat üha enam mõjutama ka Aasia riigid, sealhulgas islamimaa ja araabia maad ühes oma religioonidega. Kuigi majanduslikke väljavaateid Aasia suunal ei kirjeldata enam nii roosilisena kui varem ja igasugused lootused seal aset leida võivate ühiskondlike ümberkorralduste ja poliitiliste korra muutumises on luhtunud (märksõna on Araabia kevad), jäävad need riigid siiski meie naabriteks.

Küsimus on, milliseks kujunevad meie suhted nende naabritega. Siinkohal on oluline roll kindlasti ka oriendi ja Aasia uuringutel. Ja seda eelkõige olukorras, mil ränne Euroopa suunas üha kasvab. Sellega koos jõuavad siia mitte üksnes uued võimalused, vaid ka Aasia ning sealhulgas araabia maade valitsevad probleemid ja konfliktid, mis muutuvad siin ka meie probleemiks, meeldib see meile või mitte.