Keeleõpe on ülikoolis äärmiselt menukas. Ilmselt teab seda igaüks, kes on soovinud end registreerida mõnele keelekursusele. Tartu ülikoolis on võimalik õppida ka natuke eksootilisemaid keeli. Tegime aasia keeli õpetavate keeleõppejõududega juttu ja arutasime, mis on keeleõppe puhul olulisim.

Tartu ülikooli judaistika lektor Anu Põldsam õpetab huvilistele heebrea keelt. Põldsam rääkis, et selle keele õppimise puhul on kõige raskem ilmselt see, et heebrea keel ei meenuta ühtegi teist Euroopas kõneldavat keelt.Lektor rääkis, et üldjuhul on ju nii, et kui mõnd keelt juba osata, on samasse keelterühma kuuluvaid keeli kergem haarata.

Ladina keel teeb lihtsamaks romaani keelte õppimise, saksa keel germaani keelte omandamise ja vene keel slaavi keeltes orienteerumise. Heebrea keel kuulub aga semiidi keelte hulka – seega on seda kergem õppida näiteks neil, kes on varem araabia keelega tegemist teinud. Vormilise külje pealt tuleb semiidi keelte puhul harjuda hoopis teistsuguse tähestikuga, paremalt vasakule lugemise ja kirjutamisega.

Keeleõppe puhul peab Põldsam kõige olulisemaks avardumist. «Ma loodan siiralt, et kui tudengile pärast ühte-kahte semestrit ka keel ise mingil määral külge ei hakka, siis vähemalt laieneb tema arusaam sellest, millised on heebrea keelde kätketud mõttemaailma eripärad. »

Ühisosa tänapäevaga

Põldsam rääkis, et nii vana ja tähtsa keele puhul on ühtlasi oluline, et inimene oleks suuteline ise algkeelseid tekste lugema ja ka analüüsima. Siinkohal käib jutt Heebrea piiblist. «Üksnes seda originaalis lugedes on võimalik mõista selle tõlkimisel tekkida võivaid kitsaskohti ning tõlkimisprotsessi keerukust. Minu jaoks on oluline, et õppimise käigus inimese huvi keele vastu ei kahaneks, vaid aina kasvaks,» ütles ta.

Lektor rääkis, et keele õpetamise meetodid kujunevad välja aja jooksul ja töö käigus. «Pärast Iisraelis elatud aega ning keelekeskkonnas viibimist üritan ma ka vanaheebrea keele tundides leida üles ühisosa tänapäevaga ja Iisraelis kõneldava heebrea keelega. Püüan seega kaasata oma loengutesse-praktikumidesse palju elulisi näiteid ja kuulmisproove muusikavideote ning muu sellise näol,» lausus õppejõud.

Selleks, et keelt õppida, on Põldsami sõnul vaja järjepidevust. «Vana keele puhul kindlasti pidevat tööd tekstiga – lugemine, analüüs, tõlkimine. Elava keele puhul ei asenda miski keelekeskkonnas viibimist,» ütles ta.

Põldsam soovitab heebrea keelt õppida kasvõi juba sellepärast, et see on ilus keel. Ja ka selleks, et lugeda üht olulisemat inimkonna ajaloo teksti selle algkeeles. Ning miks mitte ka selleks, et jõuda asjade ja olemise tuumale lähemale. «Nimelt väidab juudi tava, et Jumal lõi maailma just 22 heebrea tähestiku tähe abil. Seega on igasse heebrea tähte kätketud terve maailm,» sõnas Põldsam.

Õppimine kestab kogu elu

Eestis elav jaapanlanna Eri Miyano on oma emakeelt õpetanud siinmail juba 20 aastat. Sama kaua on ta ka õppinud eesti keelt. Kuigi ta räägib ja kirjutab eesti keeles vigadeta, arvas ta, et õppimine kestab ikka veel.

Jaapani keelt peab ta raskeks ja kõige keerulisem on tema meelest tähtede õppimine. Jaapani keel kasutab kahte silpkirja (hiragana ja katakana) ja neis kummaski on ligi 50 märki. Sõnad ja tervitusväljendid, mis kohe alguses igas keeles õpitakse, ei sarnane jaapani keeles teiste keeltega. «Öeldakse, et jaapani keeles on viisakussüsteem keeruline ja raske, selle tõttu on raske valida sobiv stiil koos sobiva sõnavaraga,» lausus ta.

Keeleõppe puhul peab Miyano kõige olulisemaks seda, et õppimine oleks tore. Seda nii rühmas kui ka üksinda õppides.

Miyano soovitab õppida jaapani keelt sellepärast, et see avab ukse jaapani kultuuri, mis on tema sõnul väga rikas ja mitmetahuline. Jaapan ise pidavat olema väga ilus maa, kuhu reisile minna, aga kuna jaapanlased eriti inglise keelt ei oska, siis on hea ise natuke jaapani keelt osata, ütles ta.

Orientalistikakeskuse juhataja ja hiina keele õpetaja Märt Läänemets on hiina keelt õpetanud  juba alates 1980. aastate keskpaigast, kui ta veel üliõpilane oli. Tihedamaks õpetamiseks läks seitse aastat tagasi, kui toonane keelekeskus alustas korrapäraste hiina keele kursustega.

Hiina keele õppimise puhul peab ta kõige raskemaks seda, et esmapilgul on kõik väga erinev ja harjumatu. Pikapeale tulevat aga väike kogemus, asjad loksuvad paika ning isegi märgid muutuvad loogilisteks ja arusaadavateks. Nii et ega tegelikult midagi mäekõrguselt raskemat ei ole, võrreldes teiste võõrkeelte õppimisega, arvas Läänemets.

Õppimise puhul peabki ta kõige olulisemaks seda, et huvi oleks olemas. Ja ka arusaam, et ilma tööta edasi ei jõua. «Eriti oluline on tundides kohal käia, sest isegi kui õpetaja juhtub igavavõitu ja lubjakas olema, saab tundidest ikkagi midagi: elavat sidet õpetajaga, mis on üks salapärane asi, mida minu meelest mitte mingisugune e-õpe ei asenda.»

Kui eesmärgiks on kiiresti kõnekeel omandada, siis peab Läänemetsa hinnangul õppima palju ja intensiivselt. Õpitava keelega tuleb iga päev mitu tundi tegeleda: kuulata, korrata, rääkida, suhelda õpitavat keelt emakeelena kõnelejatega, julgeda teha vigu. «Meie keeltekolledži hiina keele tundidega, mida on ainult kaks korda nädalas, keelt tegelikult nii palju selgeks ei saa sellel tasemel, et sellega igapäevases elus hakkama saada,» lausus Läänemets.

Ta lisas, et keele õppimine ei lõpe kunagi. «Kujundlikult öeldes läheb silmapiir pidevalt eest ära,» sõnas õpetaja.

Läänemets soovitab hiina keelt õppida, sest see on huvitav ja rikas. Lisaks sellele on see maailmas suurima rääkijate arvuga keel. «Tegelikult kasvab hiina keele õppimise menukus kogu maailmas aasta-aastalt, meil Eestis ka. Võimalusedki avarduvad. Tartu ülikool võiks minu meelest ka neid võimalusi märksa rohkem pakkuda, kui ta seda praegu teeb,» ütles Läänemets.

Täitsa selgeks ei saagi

Hiina keele õpetaja Mart Tšernjukil on õpetamiskogemust umbes neli aastat. Ta rääkis, et esialgu võib hiina keele puhul kõik väga raske tunduda, kuid pikemas plaanis on tema meelest kirjakeelt pisut keerulisem omandada kui suulist kõnet. Ajalehtede ja raamatute lugemiseks peaks teadma vähemalt paari tuhandet märki. Kõnekeele teevad keeruliseks toonid, mida mandariini hiina keeles on kokku neli.

Tšernjuk rääkis, et alguses järgis ta põhiliselt omaenda õpetaja, sinoloog Märt Läänemetsa eeskuju, kuid ajapikku on tekkinud ka omanäolisemad lähenemised. Viimasel ajal on ta proovinud rohkem tähelepanu pöörata õigele hääldusele, sest ühe-kahe semestriga eriti palju kirjamärke nagunii selgeks õppida ei jõua.

Tšernjuk arvas, et nii nagu iga uue asja õppimise puhul, on alguses kõige olulisem järjepidevus ja rutiin. «Kui kohe pole võimalik vastavas keelekeskkonnas viibida, siis tuleb eraldada endale igast päevast mingi kindel aeg, kus tegeletakse ainult keeleõppega. Algtasemel saab seda ka iseseisvalt teha, kuid kindlasti on õpetaja juhendamisel see kordades lihtsam. Veidi edasijõudnutele soovitan leida endale keelepartneri – näiteks mõni välistudeng Hiinast,» rääkis Tšernjuk.

Tšernjuk usub, et see on mingil määral tõsi, et mida rohkem keeli õpid, seda lihtsam on järgmise omandamine. «Samas pean isiklikult siiski tähtsamaks kvaliteeti kui kvantiteeti. «Tere päevast» võime kõik õppida ütlema kas või sajas erinevas keeles, kuid mis see meile annab? Sisukamateks vestlusteks ja sügavamaks mõistmiseks on vaja pühendada õpingutele rohkem aega ja energiat,» lausus ta.

Tšernjuk arvas aga, et kaugemaid võõrkeeli ainult siinmaal õppides täiesti selgeks ei saagi. Ikkagi on vaja minna välismaale ja viibida kohapeal ning kasutada keelt koos kohalikega. «Samas saab algtõed ja oskused kenasti selgeks ka siinsamas Tartu ülikoolis. Ma arvan, et paar semestrit algõpet annab tugeva põhja, et minna end edasi täiendama näiteks Hiinasse või Taiwani,» arvas ta.