Ülo Valk on eesti filoloog ja rahvaluuleteadlane. Paljude muude tööde seas on ta ka käinud välitöödel Indias ja uurinud India rahvausundit.

India hakkas teda huvitama tänu Linnart Mällile, kelle juhendamisel õppis ta juba esimese kursuse filoloogina sanskriti keelt. Valk mainis, et Mäll oli tema esimene teejuht india kultuuri juurde.

Valk rääkis, et folkloristina paeluvad teda erinevad mõtteviisid ja maailmapildid, mis pärimuses avalduvad. Tema sõnul võib maailm mujal paista hoopis teistmoodi, kui meie seda näeme.

Ta on aastaid uurinud pärimust, mis seostub Kirde-India jumalannadega, kelle hulgas on nii rahumeelseid kui raevukaid valitsejannasid. Tema sõnul on üks müstilisemaid paiku, kus jumalanna praegugi elab, Assamis, Guwahatis pühal mäel asuv Kāmākhyā tempel, mida ümbritseb väiksemate pühamute võrgustik. All orus voolab Brahmaputra hiigeljõgi ja vaid mõne kilomeetri kaugusel kulgevad elevantide rajad. Templit ümbritsevas padrikus elab leoparde ja mäenõlvale avanevas koobastikus mediteerib joogisid ehk joogaharrastajaid ja tantriste, kellest mõned on sinna aastateks sulgunud.

Valk mainis, et paigaga seotud kohapärimus on erakordselt rikas ja selles avalduvat mõtteviisi on meil osalt raske mõista. Kohalikud elanikud teavad hästi, et algse templi ehitas jumal Višvakarma, keda on kujutatud ka ühes iidses skulptuuris Kāmākhyā templi kõrval. Hiljem on tempel hävinud ja seda on uuesti üles ehitatud. Templimäel elavad braahmanid, kes on hinduismis preestrid ja kõrgema seisu esindajad. Nemad on folkloristile näidanud ehituskive ja skulptuure, mida on Višvakarma ise tahunud. Nende jaoks olevat see ajalooline tõsiasi, mitte müüt ega väljamõeldis.

Suhtumine pärimusse on erinev

«Võiksime nüüd mõelda meie Kalevipoja-pärimusele, tema viskekividele ja sängidele, mida tutvustakse näiteks Äksis Jääaja keskuses. Kas need on põhimõtteliselt samasugused lood, kus mütoloogiline tegelane kujundab keskkonda ümber?» küsis Valk.

Ta rääkis, et nii eestlased kui india rahvas on ühtviisi oma pärimuse kandjad, ometi on suhtumises pärimusse tohutult suur vahe. «Meie arvame end paremini teadvat, mis on võimalik ja mis mitte, aga paljud India õpetlased ei nõustuks meiega – vähemalt selles, mis puudutab jumal Višvakarma ehitustööd, mis on täiesti käegakatsutav ja mida on võimalik praegugi imetleda,» lausus ta.

Jätkuvaid uurimisteemasid on folkloristil Assamis mitu: näiteks jutupärimus ja uskumused, mis seostuvad kardetud Mayongi piirkonnaga, kus on läbi sajandite harrastatud maagilisi kunste. Praegugi tegutsevat sealkandis sadakond teadjameest ja nõida, kelle teeneid kasutavad nii kohalik külarahvas kui suurlinnade haritud paremik, sealhulgas ärimehed ja poliitikud.

Mayongis huvitabki Valku see, kuidas jutupärimus ja argine tegelikkus suhestuvad, kuidas mõista maagia toimimist keskkonnas, kus valdab maagiline mõtlemine, ja kuidas mõtestada ühiskondlikku rolli olla ühtaegu ebaharilike teadmistega külamees ja rahvajuttude imevõimetega võlur. Kui need ja teised Indiaga seotud teemad kokku võtta, siis puudutavad kõik seda, kuidas pärimuslike teadmiste kaudu kujuneb pilt tegelikkusest. «Teemadele on omane seegi, et india folkloristid neid enamasti ei uuri, sest kõik see tundub liiga tavaline ja iseenesestmõistetav, et seda folkloorina mõtestada,» lausus ta.

Valk rääkis, et kui ta hakkas filoloogiat õppima, valis ta kõhklemata erialaks rahvaluule, sest ta oli lugenud Matthias Johann Eiseni ja Oskar Looritsa töid ning teadis, et teda huvitab mütoloogia.

Üks folkloristika omapärasid seisneb tema sõnul vajaduses luua välitööde käigus uurimiseks uusi allikaid. Kui kirjandus- või ajalooteaduses on uuritav aines juba valmis, siis folklorist peab esmalt pöörduma pärimuse tundjate poole, et esituste, jutustamiste ja vestluste kaudu kutsuda ellu midagi uut, mida seejärel analüüsida ja mõtestada.

Valk lisas, et Tartus on rahvuskultuuri jaoks üliolulised Eesti rahvaluule arhiivi kogud, mis on lausa ammendamatud. Valk ütles, et neid sisukaid ja eriilmelisi tekste poleks kirja pandud, kui omal ajal poleks loodud rahvaluule mõistet, mille abil hakati väärtustama seda osa kultuurist, mis muidu oleks jäänud suurema tähelepanuta.

«Ja selleski on folkloristika võlu – märgata ja uurida sellist loomingut, mis on kaugel professionaalse kultuuri lihvitusest ja haridussüsteemis valdavast valgustuslikust mõistuspärasusest,» ütles ta.

Valk rääkis, et folkloor sünnib tavade ja loovuse koostoimes ning põhineb argielus omandatud oskustel. Suurt osa meie igapäevasest elust ja igapäevasest suhtlemisest saab mõtestada folkloorse tegevusena. Iga inimene, olgu ta tavaline või eriline, elab pärimuskeskkonnas, kuigi me sellele enamasti ei mõtle, lausus folklorist.

«Raske on vist jääda ükskõikseks, kui terviseloengul pakutakse müüa kõike ravivat imerohtu, hoiatatakse vaktsiinide eest, kui pööningul kummitab või pagulaste kohta räägitakse hirmujutte. Aga folkloori valdkonda kuulub ka see, et me ütleme «jätku leiba», «jõudu tööle» ja «terviseks», soovime head uut aastat ja tudengitele head põrumist eksamil. «Varesele valu…», mis haiget saanud lapse puhul hästi toimib, on väga vana loits,» ütles Valk ja lisas, et need on vaid mõned näited, mida saaks tuua lõputult ja väga erinevatest valdkondadest.

Pärand peaks korda minema

Lisaks arvas ta, et igale inimesele läheb vähemalt mõnevõrra korda folkloor kui pärand, mis on jõudnud ka autoriloomingusse. «Rahvaluulet tundmata ei oleks Kreutzwald saanud meile jätta «Kalevipoega» ega «Eesti rahva ennemuistseid jutte», Kivirähk poleks saanud kirjutada «Rehepappi», loomata oleksid jäänud paljud Veljo Tormise ja Cyrillus Kreegi teosed, kujutavast kunstist rääkimata,» ütles ta.

Peale Tartu ülikooli on Valk õpetanud folkloristikat ka California ülikoolis. Erinevused Berkeley ja Tartu ülikooli vahel on tema sõnul aga õnneks vähenenud, sest  ka Tartu ülikool on muutumas järjest rahvusvahelisemaks ja argine töökeskkond ei jää USA tippülikoolides pakutavale alla.

Ta tõi aga välja, et võib-olla on pisut erinevusi üliõpilaste ambitsioonikuses. Berkeleys tundus talle, et enamik üliõpilasi on jäägitult õpingutele pühendunud ja nende töövõime on lausa erakordne, seda eriti doktoriõppes. Tartu ülikoolis on akadeemiline nõudlikkus tema sõnul küll kasvanud, kuid eestlastele omane töökultuur võimaldaks ehk veel enamat.

«Meeles on see, kuidas Berkeley üliõpilased tulid ridamisi semestri algul iganädalasel vastuvõtuajal ennast ja oma huvisid tutvustama, mis kindlasti aitas mul õppejõuna pakkuda neile seda, mida nad rohkem vajasid. Samasugust pealehakkamist võiks soovitada Tartu üliõpilastele, kes oma võimete poolest ei jää ju kellelegi alla,» ütles Valk.

Ülo Valk meelitas Tartu ülikooli doktorantuuri õppima ka Margaret Lyngdohi. Naine rääkis, et folkloristika huvitab teda sellepärast, et see annab võimaluse õppida maagiat ja üleloomulikkust. Oma mitmetes uurimustöödes on ta uurinud näiteks inimesi, kes suudavad legendi kohaselt moonduda loomaks, kummituslugusid, nõiajahti ja surmarituaale.

Oma doktoritöös keskendus Lyngdoh Kirde-Indias elava khasi rahva usundilise pärimuse erinevatele ilmingutele. Alates 2010 aastast käis ta kaks korda aastas Indias, et teha kaks-kolm kuud välitööd. Täpsemalt oli tema doktoritöö eesmärk analüüsida khasi ühiskonna erinevaid tasandeid ja kogukondlikke aspekte ning mõtestada tänapäevaseid rahvauskumusi ja jutte nende mitmepalgelisuses.

Lyngdohi tööst tuli näiteks välja, et folkloor võib mõnikord toimida inimgruppide lõhestajana ja viia lausa grupivägivallani ja mõrvadeni.

Lyngdoh puutus Eestiga esmakordselt kokku 2009. aastal, kui ühel Kirde-India külas toimunud töötoas kuulis ta professor Ülo Valkilt Tartu ülikooli rahvaluule osakonnast ja võimalusest kandideerida Tartu ülikooli. Kuigi nüüdseks on naine viibinud paljudes teistes Ameerika, Euroopa ja India folkloristika osakondades, peab ta siiski Tartu ülikooli rahvaluule osakonda eriti elujõuliseks ja innustavaks.