Orientaalkäsikirjade kogu kujunemine Tartu ülikooli raamatukogus, kuhu hangiti 19. sajandil ka arvestataval hulgal ja väga heal tasemel uurimuslikku ning õppeotstarbelist orientaalkirjandust, asetub igati oma aja konteksti.

Järsk huvitõus oriendi vastu iseloomustas Euroopa kultuuriruumi juba 18. sajandil – ühelt poolt andis ida end otseselt Euroopas tunda, teiselt poolt tugevnes kasvavate ajalooteadmiste põhjal Idamaade olulise rolli mõistmine rahvaste ja riikide ajaloos. See ärgitas vana Euroopat ida kultuuri ja ajalugu sügavamalt uurima ning selleks ka ida keeli õppima. Uurimis-, huvi- ja misjonireisid, samuti sõjad võimaldasid ja põhjustasid ida ainelise kultuuri arvukate tähiste kandumist Euroopasse.

Võrreldes Lääne-Euroopa suurte teadusraamatukogude ja muuseumidega on siinne orientaalkäsikirjade kogum väike, kuid mitte tähtsusetu. Kahe sajandi vältel raamatukogusse jõudnud idakeelsete käsikirjade, kirjade ja dokumentide hulka võib hinnata järgmiseks: 36 araabia-, 11 pärsia- ja 28 türgikeelset, üle 300 tiibetikeelse ning 7 muudes ida keeltes teksti, lisaks paarkümmend heebreakeelset käsikirja. Senistel andmetel on käsikirjad kirjutatud 15.–19. sajandil. Vanimaiks, 15. sajandist pärinevaiks peetakse kahte käsikirja – need on iraani poeetide gaseelikogumik ja üle 7000 mõiste sisaldav araabia-pärsia sõnastik.

Kogus leidubki mitu araabia-türgi-pärsia keele vanema sõnavara leksikoni, on mõningaid juriidilisi tekste, õpetlaskirjandust esindavaid ajalookäsitlusi, filoloogilisi kommentaare ja kirjanduslugusid, kõige enam on aga kirjanduslikke tekste. Siin on kaheksa araabia esimese proosateose koraani tervik- ja selle osade käsikirja, luuleteoseid ja luulekogusid, jutustusi, ka kelmiromaan «Antar» (Tartusse jõudnud 34 köitega pole see siiski täielik).

Väärtuslikud orientaalkäsikirjad

Raamatukogu orientalia-käsikirjade kogunemisel, mida saadi nii kingituste kui ostudena,  võib täheldada kolme suunda. Teadusreiside ja orientalistika viljelemise tulemusena kogunenud käsikirjadest esimesed kaks saabusid kingitusena ajaloolaselt ja keeleuurijalt Friedrich von Adelungilt Peterburist juba 1801. aastal. Suurim ja hinnalisim osa (18 käsikirja, üks kalender, 20 dokumenti) saadi noore idamaa-reisija, Vastse-Kuuste mõisast pärineva Otto Friedrich von Richteri pärandi annetusena 1819–1823. aastatel.

Lähis-Ida ja Väike-Aasia rannikualadel kogutu seas oli ka mitu väärtuslikku orientaalkäsikirja, mille noormees oli hankinud juba enne saatuslikku idamaa-reisi Euroopast, kus ta õppis idakeeli tippteadlaste juures Heidelbergis ja Viinis. 1802. aastast jõudis käsikirju TÜ raamatukogusse järjestikku eksegeesi ja ida keelte professoritena töötanud Johann Wilhelm Friedrich Hezeli, Samuel Gottlieb Rudolf Henzi ja Adolph Friedrich Kleinerti kogudest, mis olid samuti soetatud Euroopast.

Mineraloogiaprofessor Otto Moritz Ludwig von Engelhardt loovutas 1827. aastal tiibeti-kalmõki käsikirju, mis olid kaasa toodud uurimisreisilt Saraatovi, Orenburgi ja Permi kubermangudesse. Ka 20. sajandi ulatuslikeim orientaalkäsikirjade tulme, tiibeti käsikirjad, on ekspeditsioonilt pärit.

Vene-Türgi sõdade mõju

Paljud islami käsikirjad vahetasid omanikku 18.–19. sajandil Vene-Türgi sõdade käigus, mil need langesid vene ohvitseride sõjasaagiks. Trofeekäsikirju võidi hinnata ka kui eksootilist kultuuriloolist mälestist, mis vääris säilitamist akadeemilises asutuses.

Mõnele sellisele trofeekäsikirjale on kinkija lisanud legendi. Näiteks kinkis 1804. aastal Kambja mõisahärra Gotthard Johann von Knorring koraani, mis oli saadud viimasest, 1787.–1791. aastatel peetud Vene-Türgi sõjast. Maanõunik Wilhelm Friedrich von Ungern-Sternbergi 1828. aastal kingitud koraani käsikirja legendi järgi sai tema selle kingituseks Olustvere mõisnikult, parun Carl Gustav von Fersenilt, kelle poeg Friedrich Johann võttis köite 29. augustil 1769. aastal Chazimi kindluse vallutamisel langenud türgi ohvitserilt. Rinnal kantav talisman pidi kaitsma sõjameest, kuid ei suutnud siiski säästa tema elu, millest kõnelevad ka käsikirjas nähtavad bajonetitorked.

Käsikirjade tegelik väärtus avamata

Kolmandana saab esile tuua üksikuid õhtumaalaste misjonitegevusest sündinud tekste. Näiteks ülikooli kasvandiku, 1816. aastal siin filosoofiadoktori kraadi omandanud Felician Martin von Kalinowa-Zaremba saadetud kristlikud trükised ja paar käsikirjalist teksti Gruusia misjoniasundusest.

19. sajandi esimesel poolel oli siinsete orientaalkäsikirjade uurimine ja kirjeldamine idakeelte professorite huvi. J. W. F. Hezelilt pärinevad mitme käsikirja juurde lisatud saksakeelsed kommentaarid. Pärast Hezeli pensionile jäämist 1820. aastal uuris uusi orientaaltulmeid tema ametijärglane, professor S. G. R.  Henzi.

Tiibetikeelseid käsikirju ei suudetud sel ajal Tartus lugeda, need saadeti selgituste saamiseks Peterburi teaduste akadeemiasse.

1991. aastal koostas Peterburi arabist Dimitri Jermakov siinsete araabiakeelsete käsikirjade nimestiku, mis on meie esimene ja senini ainus orientaalkäsikirju lühikirjetega peegeldav trükikataloog («Catalogue of the Arabic Manuscripts in the Library of Tartu University»). 2000. aastal tutvus Tartu orientaalkäsikirjadega tollane Berliini islami kunstimuuseumi direktor Claus-Peter Haase. Tema tänuväärsed uurimismärkmed ja kõikide varasemate uurijate märkused olid oluline abi esimese pikema ülevaate koostamisel sellest kogust.

Kahe sajandi jooksul kogunenud teave on siiski juhuslik ja lünklik. Eri aegadel orientaalkäsikirju uurinud asjatundjad on tekstide raskesti loetavuse tõttu tõlgendanud nii kirjutamiskuupäevi kui ka autorite, kopistide ja omanike nimesid sageli erinevalt. Tuleb tõdeda, et TÜ raamatukogus asuvaist orientaalkäsikirjadest on küll mõndagi teada, kuid põhimõtteliselt on need teaduslikult kirjeldamata ja käsikirjade tegelik väärtus on senini avamata.

Kuid olukord on lootustandev, seda tõendavad 7. septembri sümpoosioni külalisettekandjate-asjatundjate sissevaated Tartu orientaalkäsikirjadesse.