Kuigi Tartu ülikoolis ei ole Aasia uuringute erialasid ega õppekavu, on siin orientalistikakeskus, mis on pikaaegseim Aasia-teadustega tegelev üksus Tartu ülikoolis.

Orientalistika on Aasia-uuringute kui regiooniuuringute valdkonna alajaotus, mis tegeleb peamiselt Aasia ühiskondade kultuuripärandi uurimisega. Orientalistika uurimisobjektid on Aasia klassikalised tekstid ja muud ajaloolised esemed. Keskne osa on ida klassikaliste tekstide tõlkimisel ja tõlgendamisel.

Nõukogude ajal tekitas orientalistika kahtlusi ja kartusi sellepärast, et orientalistid, kes tõlkisid religioosseid tekste, soodustasid funktsionääride arvates vale, nõukogudevastase ideoloogia levikut. Hirmul oli tegelikult alust, sest paljud orientalistid olid tõepoolest dissidendid ja nõukogude korra suhtes kriitiliselt meelestatud. Nii mõnigi õppejõud vallandati oma koha pealt vaadete tõttu.

Orientalistikakeskuse ajalugu on üsna pikk ja huvitav. Orientalistikakeskuse nimel all alustati tegutsemist 22 aastat tagasi, algul ajaloo-osakonna, seejärel ajaloo ja arheoloogia instituudi ning viimased viis aastat kultuuriteaduste ja kunstide instituudi koosseisus. Kuid keskus ei tekkinud tühjale kohale. Juba üle 60 aasta tagasi hakkas legendaarne keeletark Pent Nurmekund Tartu ülikoolis õpetama ida keeli ja rajas orientalistikakabineti, mille juhataja ja peamine õpetaja oli ta ligi 30 aastat. Orientalistikakabinetist kujunes ka arvestatav teaduskeskus: loodi sidemed Nõukogude Liidu juhtivate ülikoolide orientalistikateaduskondade ja -instituutidega, korraldati üleliidulisi konverentse.

Huviliste hulk suurenes

Peale ida keelte õpetamise ja teadustöö tegeleti orientalistikakabinetis ka üliõpilaste Aasia-alase uurimistöö juhendamisega, seda tollal tegutsenud üleülikoolilise üliõpilaste teadusliku ühingu (ÜTÜ) kaudu. Aasia-uuringute erialasid ja õppekavu Tartu ülikoolis ju ei olnud ega ole praegugi.

1970. aastate algul loodi õppejõud Linnart Mälli juhendamisel ja eestvedamisel ÜTÜ ajalooringi orientalistika sektsioon, mis mõne aastaga kasvas omaette ÜTÜ orientalistikaringiks, sest huviliste üliõpilaste hulk suurenes ega piirdunud enam kaugeltki ajaloolastega. Orientalistikaalase üliõpilasteaduse tulemid olid ettekanded ringi koosolekutel ja kord aastas toimunud üliõpilaskonverentsid. Paljud uurimused vormistati kursuse- ja diplomitöödeks. Parimate ettekannetega käidi esinemas Nõukogude Liidu teiste ülikoolide üliõpilaskonverentsidel ning alati oli ka külalisi Tartu ülikooli konverentsidel. See andis hindamatu rahvusvahelise kogemuse, kuigi paraku ainult suure sotsialistliku kodumaa piires, sest väljapoole ei pääsenud tollal enamik õppejõudegi, tudengitest rääkimata. Kuid toonaseid võimalusi ja omandatud kogemust ei saa sugugi alahinnata, sest vene-nõukogude orientalistika oli vaieldamatult maailmatasemel ja suuresti ideoloogiavaba.

1980. aastate keskel loodi omaette teadusüksus: ajaloo ja semiootika laboratoorium, mille alla läks ka orientalistika. Tegevust jätkas esialgu ka kabinet, kuid muudetud nime all: ida keelte õppekabinet, sest teatud seltsimeestele ülikooli juhtkonnas tundus nimetus orientalistika isegi perestroika eelõhtul kahtlane. Laboratooriumi loomisega kaasnes mõningane teadusrahastus, loodi esimesed teadurikohad.

Eriala pole esmatähtis

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa ülikoolireformi, teadusosakond oma laboratooriumide süsteemiga saadeti laiali, ajaloo ja semiootika laborist vabanes esialgu orientalistika labor, mis 1994. aastal muudeti orientalistikakeskuseks. 1990. aastate algul töötati välja ka esialgne kava orientalistika eriala avamiseks Tartu ülikoolis ja see sai filosoofiateaduskonna heakskiidu, kuid ülikooli nõukogu lükkas selle tagasi põhjendusega, et see pole ülikooli jaoks esmatähtis.

Õppetööd on korraldatud ja korraldatakse praegugi peamiselt vabaaine kursustena erinevates üksustes. Omamoodi visiitkaardiks on kujunenud sel sügisel juba viiendat aastat toimuv orientalistika seminar, mis kolmapäeva õhtuti kutsub põnevate teemade ja esinejatega osalema nii üliõpilasi, vabakuulajaid ja huvilisi väljastpooltki.

Arvestades seda, et ülikoolis vastav eriala ja õppekava puuduvad, ei saa järelkasvu üle kurta. Viimase, veidi vähem kui kümnendi jooksul on orientalistikas kaitstud kolm doktori- ja ligi kümmekond magistrikraadi. Praegu on keskuse teadurite ja õppejõudude juhendamisel või kaasjuhendamisel neli doktoranti ja umbes sama palju magistrante.

Suurim probleem on, nagu ka paljudes kohtades, rahapuudus. Kuna keskusel oma püsiv eelarve puudub, töötatakse projektipõhiselt. Peaaegu kõik töötajad on praegu ametis vaid väikese osakoormusega ehk siis teadustöö toimub jätkuvalt suuresti õhinapõhiselt.

Üleüldise kokkuhoiu, üliõpilaste vähesuse, õppekavade koondamise ja rahapuuduse tingimustes on rõõm tõdeda, et erialadevaheliste Aasia-uuringute arendamisest on just viimasel ajal Tartu ülikoolis saanud üks esmatähtsaid suundi. Klassikaline orientalistika ei jää kindlasti eraldiseisvaks elevandiluust torniks, vaid osaleb eestvedajana selles koostöös.