Tartu Ülikoolis valivad üliõpilased igal aastal valdkonniti välja aasta õppejõud. Sisuliselt tuleb tiitli võitmiseks olla õpetamise hea tava kehastus. Ajakiri palus aasta õppejõud vestlusringi, et küsida, kuidas seda saavutada.

Tänavu nimetati aasta õppejõuks maailma keelte ja kultuuride kolledži norra keele õpetaja Antonina Kostina, ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm, dermatoloogia ja veneroloogia professor Külli Kingo ning ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika lektor Ene Kook. Kokku tehti aasta õppejõu kohta 222 ettepanekut ja auhinnale esitati 179 õppejõudu.

Hanna Britta Soots üliõpilasesindusest kirjeldas väga head õppejõudu kui inimest, kes on oma ainest vaimustatud ja õpetab seda kirega. Mis paneb teid oma õpetatavasse ainesse kirglikult suhtuma?

Aasta õppejõud 2021

Antonina Kostina 088.jpeg

Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond: Antonina Kostina

Üliõpilaste sõnul loob maailma keelte ja kultuuride kolledži norra keele õpetaja Antonina Kostina teadlikult toetava ja avatud õpiõhkkonna, tänu millele ei kardeta katsetada ega vigu teha. Tema üliõpilased saavad peale keeleoskuse ning Skandinaavia kirjanduse ja ajaloo süvateadmiste kaasa esinemisoskuse, kriitilise mõtlemise ja analüüsivõime, meeskonnatööoskuse ja digipädevused.

Auhinnale nomineeriti ka

• religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev;
• eesti keele kaasprofessor Külli Habicht;
• semiootika teadur Nelly Mäekivi;
• eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Elo-Hanna Seljamaa.

Triin Vihalemm.jpeg

Sotsiaalteaduste valdkond: Triin Vihalemm

Üliõpilaste hinnangul on ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm oma töös suurepärane. Tema loengud on põnevate aruteludega ja ajakohased ning tema suhtumine tudengisõbralik. Vihalemma tagasiside tudengitele on edasiviiv, inspireeriv ja selgesõnaline, tekitades õppijates tunde ja veendumuse, et neid nähakse ja mõistetakse, et nende mõtted on olulised. Samuti annab Vihalemm üliõpilastele juba õppimise ajal võimaluse panustada päriselt Eesti arengusse.

Auhinnale nomineeriti ka

• pedagoogika lektor Ingrid Koni;
• haridustehnoloogia kaasprofessor Emanuele Bardone;
• karistusõiguse nooremteadur Mario Truu;
• poliitiliste ideede ja kultuuriloo lektor David Ilmar Lepasaar Beecher.

UT180831AT411.jpeg

Meditsiiniteaduste valdkond: Külli Kingo

Üliõpilased kirjeldavad kliinilise meditsiini instituudi dermatoloogia ja veneroloogia professorit Külli Kingot kui väga põhjalikku, tarka ja tudengisõbralikku õppejõudu, kes kasutab erinevaid õppimist toetavaid ja kontrollivaid meetodeid. Peale selle on Kingo suurepärane suhtleja, aitab lahendada probleeme ja seletab materjali innustavalt ning arusaadavalt. Üliõpilased on öelnud, et õpivad tema aines rohkem kui ei kunagi varem.

Auhinnale nomineeriti ka

• inimese füsioloogia kaasprofessor Jana Kivastik;
• meditsiinilise biokeemia teadur Rando Porosk;
• immunoloogia kaasprofessor ja farmatseutilise keemia lektor Meeme Utt;
• funktsionaalse morfoloogia lektor Raivo Puhke.

Ene_Kook-1-e1632730140343.jpeg

Loodus- ja täppisteaduste valdkond: Ene Kook

Üliõpilaste sõnul paistab ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika lektor Ene Kook silma erakordselt suurte teadmistega, vastutulelikkuse ja selge missiooniga äratada huvi igas tudengis. Kõik tema õppeained on suurepäraselt organiseeritud ning tema näidatud seosed eri teemade, õppeainete ja igapäevaelu vahel suurendavad õpitava väärtust. Ene Kook on professionaalne, parajalt range ja nõudlik õppejõud, kes armastab oma valdkonda südamest ja naudib õpetamist – ning vaimustab sel moel ka oma üliõpilasi.

Auhinnale nomineeriti ka

• masinõppe kaasprofessor Meelis Kull;
• geneetika professor Angela Ivask;
• teoreetilise mehaanika kaasprofessor Ella Puman;
• informaatika didaktika lektor Tauno Palts.

Külli Kingo: Ikka armastus oma eriala vastu! Õpetamise teeb nauditavaks kindlasti see, et sul on vastas säravad ja andekad noored inimesed. Rõõmustab ka see, kui näed intensiivse õppetsükli lõpus, et õpitavast on päriselt aru saadud.

Ene Kook: Mind paneb botaanikasse kirglikult suhtuma see, et taimeriik on ääretult mitmekesine ja huvitav. Mulle meeldib innustada noori inimesi oma uudishimu ja uurivat vaimu rakendama, et meie teadmised läheksid edasi ka järgnevatele põlvkondadele. 

Triin Vihalemm: Kommunikatsiooniainete õpetamisse paneb mind kirglikult suhtuma just ühenduse loomine tudengitega: kuidas nad hakkavad mõistma meetodite või mõistete kasutamise võimalusi, õpivad neid rakendama, avastavad enda jaoks uusi aspekte. Ma olen eraldi näinud vaeva, et motiveerida neid üksteist kuulama ja tagasisidet andma – nad õpivad sellest palju rohkem. Ma katsetan ja püüan ka iseenda jaoks midagi uut leida. Õppejõulgi peab avastamisrõõmu olema.

Antonina Kostina: Minu ained on seotud keele ja kirjandusega. Teise keele ja kultuuri tundmine on inimkonnale tähtis – see aitab vältida olukordi, kus me ei saa teistest aru või tekivad kultuurispetsiifilised probleemid. Mulle meeldib õpetada nii, et üliõpilased saaksid õpitavast aru ja et neil oleks seejuures lõbus. Kõige parem seminar on siis, kui nad tõstavad selle lõppedes pilgu ja imestavad: „Juba läbi?“ Pealegi ei ole ju nii, et mina tulen deus ex machina’na ja annan üliõpilastele teadmised. Näiteks koroona ajal õppisin hoopis nendelt palju.

Kui palju mõjutas Covid-19 üldse teie tegevust? Suurem osa hariduselust kolis ju digimaailma, mindi üle kaugõppele.

Kingo: Meil oli puhtalt kaugõpe ainult pandeemia algul ja sedagi vaid üksikutele rühmadele. Ühtegi kliinilist eriala ei õpita distantsilt – arstiõpe tahab nägemist ja katsumist vähemalt selles ulatuses, mis puudutab patsiente. Kõik põhiõppe suuremad ained toimusid lähiõppes. Kui keegi pidi koju jääma, tegime paralleelselt hajaõpet, et kõik saaksid patsienti näha. Kriisi ajal käisid paljud arstitudengid haiglas lisatööl, aga kuna nad on nagunii väga tublid ja teevad pidevalt valveid, ei tundnud ma, et see oleks kuidagi minu tööd takistanud – kõik sai tehtud. Mulle saadeti situatsioonülesannete lahendusi vahepeal kell üks öösel, aga ma alustan nagunii väga vara, nii et see sobis mulle hästi. 

Kook: Kui pidime eelmisel kevadel bakalaureuseastme tudengite herbaariumi praktikumi digitaalselt tegema, oli see terve meie töörühma jaoks midagi enneolematut. Skaneerisime õppeherbaariumi herbaarlehed võimalikult detailselt, et need oleks võrreldavad taime vaatamisega luubi all, ja koostasime elektroonilised testid. Üliõpilased said oma herbaareksemplaride määramise kogemuse kätte, kuigi algajatele oli see raske, sest õppejõud ei ole kogu aeg kõrval, et öelda: „Vaata luubiga seda kohta“ või „Kontrolli seda teooriaslaidi ja vaata, mis tunnust ja kust otsima pead.“ Saatsin üliõpilastele nädala alguses innustava kirja, kus kirjeldasin, mida me saavutanud oleme, kui vähesed on võlgnevused ja kui tublid nad on olnud. Lõpuks olidki tulemused head ja samamoodi tagasiside. Eriti kõrgelt hindasid üliõpilased okaspuude praktikumi, kus nad pidid looduses ise juhendi abil liike määrama. Kiideti, et see oli ekraani ees istumisele värskendav vaheldus. Arvutipõhised praktikumid olid muidugi midagi, millele me ei osanud üldse varem mõelda, aga nüüd on see kogemus olemas ja tekkinud on ka ideed, kuidas seda edasi arendada.

Kostina: Minul oli juba enne enamik materjali Moodle’is olemas. Küsimus oli pigem selles, kuidas leida suhtlemiseks sobilik veebikeskkond. Alguses olid ülikoolis Zoomi kohta vastandlikud arvamused ja polnud teada, kas seda peaks ikka kasutama. Kaugõppe esimesed kaks nädalat otsisimegi sobivat kohta. Esimestes seminarides oli osa üliõpilasi Teamsis, osa Messengeris, osa Discordis. Põhiline oli see, et töö toimiks. Otsisin lisaks eri sõnamängude keskkondi, et saaks lõbusaid soojendusharjutusi teha. Tuli leida viise, kuidas üliõpilasi ekraani ees hoida. Näiteks oli abi meemimaailma avastamisest – kasutasin praktikumides grammatikast rääkides teemakohaseid meeme. Esialgu panin materjali Moodle’isse üles ilma piltideta, aga siis kirjutati, et pangu ma meemid ka juurde, sest siis jääb kõik palju paremini meelde. Ja meiegi tegime ühe seminari väljas. Oli maikuu ja leppisime kokku, et võib istuda rõdul, minna tooliga hoovi või ringi liikuda, peaasi et oldaks toast väljas.

Vihalemm: Õuesõpet võikski tegelikult rohkem olla. Ülikooli hoonete lähedal võiks olla näiteks varjualused, et väiksemate rühmadega õueruumi paremini ära kasutada. Õuetunnid on väga kasulikud tähelepanu köitmise harjutamiseks. Õu on tegelikult väga karm keskkond, seal peab oma keha ja häält paremini valitsema. On harjutud mugava kontori või auditooriumiga, aga peaks olema valmis ka muuks. Mina tegin enne pandeemia algust ükskord tudengitega Toomemäel ettekandeid. Tõmbasin puude vahele pesunöörid, nemad panid pesulõksudega oma plakatid sinna rippuma. Käisime ja vaatasime neid, üliõpilased rääkisid oma teemadest. Kommunikatsioonitudengid aga ei taibanud, et kui auto mööda sõidab, tuleks teha paus ja oodata, kuni mürin kaob.

Nüüd on kõik harjunud rääkima inimese asemel ekraaniga. Kuidas on see mõjutanud teie suhtlemist üliõpilastega?

Vihalemm: Inimestel on erinevad mõtlemise ja info töötlemise stiilid. Mina olen kaugõppes soovitanud taustaaruteluks ja küsimuste esitamiseks kasutada vestlusakent. See teeb ajajuhtimise paindlikumaks, aga infovahetuse intensiivsemaks. Kõigile see ei sobi ja kõik pole ka aktiivsed postitajad. Hoian seepärast vestlusaknal silma peal ja kui arvan, et mingit asja peaks keegi kindlasti nägema, tuletan seda eraldi meelde. Neid, kes aktiivsemalt sõna võtavad ja kaasa mõtlevad, on vaja tunnustada. Kaugõppes nõudsin järjekindlalt, et kes vähegi saab, olgu kohal videopildiga – minu pärast kas või hommikumantlis, kassi või lastega. Lappasin kõik inimesed Zoomis rääkimise ajal läbi ja kommenteerisin näiteks kaadris olevaid loomi. Kaugõppes on muidu keeruline aru saada, et oled teiste jaoks olemas, mis sest, et distantsilt.

Kostina: Ka minu jaoks oli väga oluline, et me veebis üksteist näeksime. Kui ma pilti ei näe, on raske inimestega suhestuda ja aru saada, kas on vaja vahepeal sirutada, paus teha või on kõik hästi. Koroonaajal alustasime seminari sageli sellega, kuidas meil läheb ja mida me olukorrast arvame. Ma võin ju õppejõuna eeldada, et tudeng ei tee oma koduseid töid sellepärast, et ta ei viitsi või pole huvitav, aga siis selgub, et tal on kodus kolm last, kellel on sama arvutit vaja oma koolitööks kasutada. Eriti tore oli see, et vestlusaknas hakkasid ka introverdid oma elu elama: puhkesid õitsele, julgesid oma arvamuse välja öelda.

Kook: Just, kui õppetöö on nagunii veebis, siis on lihtne ka ise sinna küsimusi või kommentaare kirjutada. Uus kogemus oli veebis loengu pidamine. Me ei teinud seda küll reaalajas – salvestasime need Panoptosse – aga olime olemas, et üliõpilaste küsimustele vastata. Suurim tunnustus oli ilmselt üks spontaanne kommentaar vestlusaknas, et küll on toredad loengud: jõuan just hakata mõtlema, mida see termin tähendab, kui loengupidaja juba seletabki selle ära. Ilmselt oli vaja üle saada mõttekrambist, et kuidas ma õpetan praktilist ainet arvutis. 

Kuivõrd oluline on teie jaoks seostada ainet päriseluga või rääkida tudengitega näiteks päevauudistest?

Kingo: Püüan õpetada iga tudengit nii, et kui ta lahkub minu praktikumist ja tema juurde tuleb inimene oma nahaprobleemiga, siis ta teab, kuidas aidata. Ma armastan palju patsiente näidata: üliõpilased võtavad neilt anamneesi, koostavad kirjelduse, milline lööve välja näeb, mõtlevad, mis võiks olla haiguse hüpotees, annavad diagnoosi ja mõtlevad konkreetsele haigele välja ravi, arvestades haiguse ulatust, kaasuvaid haigusi jm. Me võtame oma tudengeid ka vastuvõtule kaasa, sest nad peavad nägema reaalset elu. Tudengid lähevad praktikale ja tööle ju selle pagasiga, mille meie oleme neile andnud. 

Vihalemm: Mina ei õpetagi kunagi ainet, vaid eeskätt tudengeid. Kahtlemata on oluline toetada aktiivseks kodanikuks olemist. Viimasel ajal olen seminarist ära lubanud neid, kes lähevad sõjavastasele meeleavaldusele. Maailmaasjade arutamine tuleb minu eriala tõttu niikuinii kaasa. Pean hästi oluliseks, et kõigil tudengitel oleks turvaline oma huviteemast rääkida, ilma et oleks karta, et keegi neid paika panema hakkab. Arvamusi on ühest äärmusest teise. Olen öelnud, et hoia kas või kahe käega toolist kinni, kui emotsioonid hakkavad keema, aga meil on siin akadeemiline keskkond ja me peame dialoogi, esitame küsimusi. Uudishimu on püha, selle peale ei tohi solvuda. Magistritudengid on õnneks sotsiaalselt väga küpsed, erimeelsused saab muuta sisuliseks aruteluks ja mul on alati selle üle erakordselt hea meel.

Kook: Minu eriala on ühiskondlike asjadega vähem seotud, aga siiski haakuvad kõik looduskaitset, kliimat ja planeedi hoidmist puudutavad teemad taimestiku ja taimkatte tundmisega. Kui me ei tea, mis meid ümbritseb, siis ei tea me ka, kuidas seda kaitsta, kus mingeid meetmeid võtta või kas tehtud tööl on tulemus. Triin rääkis uudishimust – see on kõigil inimestel olemas. Ma olen oma üliõpilastele öelnud, et kui te lähete koju, hoiate nooremaid sugulasi või olete lastelaagris, siis õpetage neile ka mõni taim selgeks. Seegi on inimese kasvatamine, huvi tekitamine ümbritseva vastu. Välipraktikumides õnnestub meil mõnikord ühiskondlikest asjadest sokraatilisel moel vestelda: jalutame roheluses ja peame filosoofilisi arutelusid. Neid kordi on harva, aga need on meeldejäävad.

Kostina: See kõlab väga toredasti! Ma olen ka programmijuht ja mulle tuli just meelde, kuidas ma tudengitele infopäeval räägin, et me ei anna neile kindlat ametit, vaid tahaksin mõelda, et neist saavad mõtlevad ja hoolivad inimesed. Meil peab olema üksteisega koos turvaline, peab olema tolerantne seltskond, kus kõik hääled on võrdsed ja ühtmoodi tähtsad. 

Kingo: Tudengid kardavad ikka midagi valesti öelda või vastata. Meie praktikumid on nii intensiivsed, et oleme kaks nädalat sisuliselt hommikust õhtuni koos. Isegi kui üliõpilased algul on kinnised, hakkavad nad peagi julgemalt rääkima, oma arvamust avaldama. Mulle väga meeldib, kui küsitakse! Kui ma ei tea, siis ütlengi, et ma ei tea, aga vaatan järele.

Kook: Üks asi, mida olen märganud, on see, et koolides on suulist vastamist suhteliselt vähe. Vähemalt ülikoolis tuleb seda kogemust noorele inimesele anda nii palju kui võimalik. See on tähtis oskus päriselus kõigil erialadel.

Kostina: Üks mu viimase aja väikestest projektidest on õpetada väljendusõpetuses tudengitele avalikku esinemist. See võiks olla asi, mida teeme läbivalt eri ainetes, et see muutuks tavaliseks, et ei oleks kramplikku seelikuserva rullimist ja olukorda, et kui mul ei ole teksti ees, siis ei oska ma midagi öelda. Ma olen vahel üliõpilastelt naljaga küsinud, et kui meil peaks vaja olema sanktsioone, siis mis oleks see, mida kõige rohkem kardetakse. See on avalik esinemine!

Kook: Tuleks mõelda nii, et see ei ole esinemine. Inimene lihtsalt räägib asjast: kes ta on, miks ta siin on, mida tal on öelda. Ühiskonnaliikmel on hea, kui ta suudab uksele koputada, astuda sisse ja öelda, et mina olen see ja tulin selles asjas. Paljud ei oska seda ka täiskasvanuna.

Vihalemm: Minul oli kunagi ühel konverentsil üks jahmatav kogemus. Plenaarettekannet esitama pidanud lektori slaidid ei läinud mingil tehnilisel põhjusel käima ja ta lihtsalt loobus oma etteastest. Minu meelest oli see eriti mage. Räägin seda tudengitele kui hirmu- ja õudusjuttu. Minu eesmärk on, et ükski Tartu Ülikooli lõpetanud inimene ei jätaks oma esinemist katki. Jäägu materjalid koju või mingu elekter ära – teadmised on ju alles!