„Luule on vabaduse otsing, vastuhakk kurja-, orja ja karjavaimule,“ kirjutab professor Jüri Talvet kogumiku „Valitud tõlkeluulet (1970–2020)“ eessõnas. Selle eelmise aasta lõpul Tartu Ülikooli kirjastuses ilmunud kogumiku eest pärjati ta Jaan Krossi auhinnaga.

Kauaaegne maailmakirjanduse professor Jüri Talvet kõneleb intervjuus oma pikast tõlkijateekonnast.

Õnnitlen sind Jaan Krossi auhinna puhul! Milliste tunnetega selle vastu võtsid?

Alguses sattusin preemiateatest tõesti segadusse, see oli täielik üllatus! Ma pole ju ühtki romaani kirjutanud ... Seejärel leidsin auhinna statuudist, et Krossi preemia puhul ongi rõhk loomingu mitmekülgsusel. Kross oli ka nimekas luuletõlkija. Kes teaks praegu ennustada hinnangute rõhku poolesaja aasta pärast? Võib-olla tuntakse siis Jaan Krossi enamgi hoopis Shakespeare’i kuulsate värssdraamade „Othello“, „Macbeth“ ja „Torm“ tõlkijana, mitte romaanikirjanikuna.

Ma ise arvaksin Krossi ühe sajandi jooksul võrsunud luuletõlkijate esiplejaadi, kus on ka Jaan Bergmann, Johannes Semper, Ants Oras, August Sang, Rein Sepp, Ain Kaalep. Sellisena on Krossi preemia mulle kindlasti suureks auks. Kirjanduspreemiates on enam kui sageli juhuslikkust. Vist oleks neid targem anda mitme teose, viie või enama aasta loomingu eest.

See kahes köites, pea 800 lehekülge hõlmav teos on kahtlemata seda auhinda väärt. See ei ole monumentaalne ainult lehekülgede arvu poolest, vaid koondab sinu poole sajandi pikkuse luuletõlkimise vilju. Ütled eessõnas, et see ei ole mõeldud maailmaluule antoloogiana, rõhutad pigem isiklikku valikut. Aga maailmaluule see teos ikkagi on, sest sisaldab luuletõlkeid seitsmest sajandist ja 150 luuletajalt poolesajalt maalt – kokku ligi 500 tõlget. See on muljetavaldav, aga see pole sugugi kogu sinu tõlkeluule. Mis pidi välja jääma?

Valisin antoloogiasse ehk oma lillekimpu eelkõige need luuletused, mis on mu mälus ja vaimus muust värskemana püsinud. Korrata tervikuna näiteks Francisco de Quevedo töid raamatust „Valik luulet“ (1987) või kõiki luuletusi, mis ma tõlkisin „Ameerika luule antoloogiasse“ (2008), käinuks üle mu võimete. Kõik varasemad tõlked tuli hoolega läbi vaadata, paljud ümber või isegi uuesti tõlkida. Tõlgitud värssnäidenditest (nagu Calderóni ja Tirso de Molina teosed) valisin katkendid, mille lüürilis-vaimne kujund peaks esindama autoreid nii, et need kutsuksid lugejat avastama tervikteoseid või neid üle lugema.

Enamik neist tõlgetest on varem ilmunud – kas ajakirjades, eriti Akadeemias, või õpikutes ja antoloogiates. Kas on ka päris uusi tõlkeid?

Raamatu „Valitud tõlkeluulet“ 1. köite alguses on rida tõlkeid hiliskeskaja hispaania luulest, mis seni olid ilmunud hädapäraste proosatõlgetena. Nüüd peaks saama neid eesti keeles vastu võtta luulena. Suurimaid rahuldusi on, et suutsin tõlkida Jorge Manrique (15. sajandi teisest poolest) filosoofilis-lüürilise poeemi „Koplad isa surma puhul“ ja samast ajajärgust kaks romanssi. Koltunud, masinkirjas käsikirjadest leidsin üllatusega César Vallejo luuletuse, mis miskipärast oli omal ajal avaldamata jäänud. Valimikus on muidki nüüd esmailmunud luuletõlkeid.

Hakkasin kokku lugema, mitmest keelest siin tõlkeid on, aga arvestus läks sassi. Kas oskad ise öelda?

Kokku ma ei ole neid lugenud, aga liiga palju ka ei ole. Oletan, et Ain Kaalepil on „Peegelmaastikutes“ lähtekeeli rohkemgi kui minul. Tänapäeval on laialt levinud luule tõlkimine teis(t)e keel(t)e toel ja vahendusel. Seda ei tule põlata. Luulet tõlkides on lausa moraalne kohustus uurida tõlkeid eri keeltes, kasutada rohkeid sõnaraamatuid. Mida laiemalt tõlkija võõrkeeli tunneb, seda rohkem on tal lootust algupärandit tõlkes usaldusväärselt edasi anda.

Ida keeli ma ei tunne, kuid mul on olnud häid abilisi, kes on mu (enamasti inglise keele kaudu tehtud) tõlked üle vaadanud. Yi rahvuse suur tänapäevapoeet Jidi Majia loob oma luulet hiina keeles. Seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. Mina lähtusin kahest erinevast ingliskeelsest tõlkest, millest ühe on teinud hiinlasest inglise keele õpetaja, teise Ameerika sinoloog. Mu tõlked vaatas läbi orientalist Taimi Paves, kes tunneb suurepäraselt jaapani keelt, aga on õppinud ka hiina keelt.

Su esimene luuletus ilmus Tartu Ülikooli ajalehes 1970. aastal – see oli hispaania luuletaja Rafael Alberti luuletus „Kui mu hääl kord maapinnal vaibub“ aastast 1924. Olid toona inglise filoloogia tudeng, aga huvi hispaania kirjanduse vastu pidi olema sul juba tekkinud. Kuidas sa selle luuletuse leidsid ja miks just selle ära tõlkisid?

„Valitud tõlkeluule“ mõlema köite saatekirjutis „Seoseid ja hargnemisi“ hõlmab poolsada lehekülge – neid võib võtta minu loomememuaaridena. Esimeses köites lehekülgedel 268–269 on pikemalt juttu mu hispaania-vaimustuse algusest ja sellest, kuidas sain endale suure hispaania-inglise-hispaania sõnaraamatu ja Inglismaal välja antud raamatukese „The Penguin Book of Spanish Verse“. Viimasest on pärit ka Alberti luuletus.

Sinu esimene võõrkeel (peale vene keele) oli aga hoopis esperanto ja just see tehiskeel oli sinu uks maailma väljaspool Nõukogude Liitu. Kas oled esperanto keele vahendusel ka tõlkinud?

Tõlkinud ma ei ole, kuid esperanto suure entusiasti, keeleteadlase professor Paul Ariste õhutusel sain valmis oma varaseima kaastööga Keelele ja Kirjandusele (1, 1972), mis oli „Marie Underi luule esperantos“. Seal tõlkisin mõttes mõnegi lõigu meie esperantoluuletaja Hilda Dreseni tõlkest tagasi eesti keelde, et võrrelda tulemust Underi algupärandiga. Ka oli mu varaseim mõtisklus Kreutzwaldi „Kalevipoja“ kohta ajendatud Dreseni „Kalevipoja“ osatõlkest esperantos (Keel ja Kirjandus 6, 1978).

Kui esimeses köites on surnud luuletajate luuletused, siis teises valdavalt elavate. Teine köide peegeldab ka sinu luulefestivalide kogemust. Millised avastused festivalidelt, kohtumised luule ja luuletajatega on olnud kõige eredamad?

Kirjutan sellest pikemalt teises köites lehekülgedel 485–489 pealkirja „Festivalid ‒ luule rahvusvahelise leviku mootor“ all. Kui mõtlen tagasi, siis kõige tugevama mulje on jätnud festivalid Sloveenias, Kolumbias, Rumeenias, Itaalias, Ukrainas. Kuid kõik korraldajad, kelleks enamasti on luuletajad, on teinud väärt pingutuse, et eri paigust poeete kokku viia. Kõikjalt olen saanud uut sädet luule tõlkimiseks.

Oled pidanud oma peamiseks luuletõlkeõpetajaks Ain Kaalepit. Miks Kaalep ja mitte Sang või Oras? Mille poolest on Kaalepi tõlked ja tõlkepõhimõtted sulle olulised?

Mul oli au Ain Kaalepiga varakult tutvuda ja seejärel sõbruneda. Tema on tõlkinud hispaaniakeelset luulet rohkem kui keegi teine. Meil oli varakult, mida omavahel arutada. Tegime koostööd. Mõlema tõlkeid ilmus ajakirja Noorus Ladina-Ameerika maade kirjanduse lehekülgedel. Mu debüüt luuletõlkijana raamatuvalimikes oli koos Kaalepiga (Salvador Espriu „Labürindi lõpp“, 1977; Vicente Aleixandre „Südame ajalugu“, 1978). Tema tõlkeid olen lähemalt uurinud. Kuid lugu pean kõigist eelkäijatest, arvan nende sekka kindlasti Johannes Semperi.

Oled oma luuletõlke filosoofiat nimetanud heretopoeetiliseks. See tähendab, et see on olnud ajas muutuv ja situatiivne. Iga luuletus nõuab oma lähenemist, sunnib seniseid tõlkepõhimõtteid revideerima, otsima uusi vahendeid, mis sobivad just selle teose tõlkimiseks. Tõlketeoreetikud ütleksid, et dominant muutub. Kord on see kujund ja selle filosoofiline sisu, siis jälle mõni kõla- või vormiaspekt. Millest see valik sõltub? Mis on tõlke eesmärk?

See on lai teema, aga lühidalt, iseennast esimese köite eessõnast tsiteerides: „Luuletõlkija vabadused, eriti selles, mis puudutavad vormi, peaksid olema võimalikest suurimad. Absoluutseks pean aga tõlkijavastutust alglooja ees. See tähendab katset luua teises keeles teos, mis algupärase kujundi vaimsele sisule küünib nii lähedale kui võimalik.“

Kes on sinu tõlgitutest sulle eriti hingelähedased luuletajad? Ei tea, kas nii saab üldse küsida, aga kas sul on selles kogus oma lemmikluuletus?

Juba nimetatud Jorge Manrique ja tema „Koplad isa surma puhul“. Arvan, et seal on hästi kokku võetud kõik, mida ühel surelikul siin ilmas on vaja tunda, et oma üürikesele olemasolule mõtet ja hingetuge leida.

Kas oled luulet tõlkinud pidevalt või on sul olnud aegu, mil oled olnud rohkem luuletõlkimise lainel, ja kuidas on olukord praegu? Mida tõlgid? Panin tähele, et sinu muljetavaldavas keeltekomplektis ei ole soome ega läti keelt. On sul plaanis ka naaberkeeltest tõlkida?

Väikseid valikuid olen tõlkinud vist peaaegu pidevalt, aga uut hoogu tuli uuel sajandil. Mul ei ole kunagi olnud sihti oma nn tõlkeala keeliti laiendada. Olen tõlkinud seda, milles olen ära tundnud hea luule. Kuni lubatakse, püüan tõlkida mõnd sellist autorit, kelle loome jõudmiseks me emakeelde on mul vahest kogemust ja oskusi, mida teistel (praegu veel) ei ole.

Kuidas on meil lood luuletõlkijate järelkasvuga?

Tundub küll, et nagu luuletajakski, luuletõlkijaks pigem sünnitakse kui õpitakse. Mõistagi on luuletõlkimine samasugune kunst kui luuletamine, nii et pole imestada, kui enamik tuntud luuletõlkijaid on ka ise luuletajad. Muidugi annaks minu nimetatud esiplejaadile lisada veel teise ja kolmanda rea, kuid päris kindel on see, et häid luuletõlkijaid on Eestis algusest peale nappinud. Liialdus on öelda, et seda ei saa õppida, kuid esmajärjekorras tuleb õppida omaenda tõlkekatsetuste vigadest ja sellest, kuidas suurimad meistrid on tõlkinud.

Kirjutad saatesõnas, et luule on vabaduse otsing, vastuhakk kurja-, orja- ja karjavaimule. Kogeme neil päevil maailmaajaloo pöördepunkti ja veel ei tea, mille poole see pööre toimub. Loodame, et vabaduse poole. Mida saavad teha luuletajad, mida luule tõlkijad, et aidata sellele kaasa?

Mida muud ikka, kui luua häid luuletusi hea vaimu ja elu kaitseks ning innustada vastupanu kurjale. Äsja panin Facebookis ringlema 2014. aastal kirjutatud luuletuse „Suvi kodumaal“ (kogust „Tsampika ja teisi luuletusi“, 2020) tõlgetega inglise, hispaania, itaalia ja prantsuse keelde. Kirjutasin selle vahetult enne reisi tolsamal aastal Ukrainasse, kuhu sain festivalikutse sealsetelt noortelt poeetidelt. Nüüd on see luuletus päris laia tähelepanu äratanud ja pälvinud muu hulgas tänu toonastelt võõrustajatelt.