Tartu Ülikool otsib maastikuarhitektuurivõistluse käigus häid kavandeid, kuidas võiks tulevikus välja näha Maarjamõisa linnakus paiknev haljasala.

Viljandi maantee ning Ravila, Sanatooriumi ja W. Ostwaldi tänava vahel paiknev Maarjavälja kinnistu on ülikoolile kuuluv ligi 20 hektari suurune ala, millel asuvad näiteks Chemicum ja Physicum. 2017. aastal kehtestatud detailplaneeringu järgi on praeguse tühermaa servadesse kavandatud ülikoolilinnaku hoonestus ja keskele 2,8 hektari suurune haljasala. Lähikonnas asub veel mitu teadus- ja õppehoonet ning meditsiiniasutust.

AKTUAALNE Maarjaväli.jpeg

Maarjavälja maastikuarhitektuurivõistluse ala ja selle sidusala asukoht Tartu linnas Maarjamõisa linnaosas. Joonise koostaja: Rutt Piir / Eesti Maastikuarhitektide Liit

Alles 15 aasta eest harisid ümbruskonna elanikud Maarjaväljal oma aiamaad. Praeguseks meenutavad seda ajastut vaid mõned kõrge rohu sees kasvavad maasikapuhmad. Lähiaastatel sinna ülikool uut hoonestust veel ei plaani, aga keskosa pargiala soovitakse rajama hakata esimesel võimalusel. Sobivaima idee leidmiseks korraldataksegi koostöös Eesti Maastikuarhitektide Liiduga võistlus.

TÜ kantsleri Kstina Vallimäe sõnul võib haljasalale pakutavate lahenduste ühendamiseks olemasolevate teede ja rohevõrgustikuga kasutada ka võistlusala ümber olevat sidusala. Koos planeeritava haljasalaga on ideede pakkumiseks maad kokku umbes 13 hektarit.

„Sidusala võib siiski kasutada ainult ajutiste, hooajaliste objektide jaoks, näiteks maheaiaks ja katsepõlluks. Kui me hakkame seal praegu maastikku muutma või kõrghaljastust kujundama, tekitame endale lisatööd tulevikuks, kui peaksime seal alustama ehitust,“ rääkis Vallimäe.

Uuenduslikud lahendused annavad võimalusi teadus- ja õppetööks

Võistluse peamine eesmärk on esitleda haljasalal uuenduslikke looduspõhiseid lahendusi (rohelahendusi), mille toimivust ja tõhusust saaksid TÜ teadlased edaspidi jälgida ja analüüsida. Haljasalal tehtavad uuringud aitavad omakorda planeerida tulemuslikumalt edaspidiseid loodust ja rohelahendusi puudutavaid projekte linnaruumis.

„Meie soov on, et ülikooli töötajatel ja üliõpilastel oleks, kus loengusaalist või laborist välja tulles mugavalt ja mõnusalt olla, ning et vajaduse korral saaks rohealal korraldada ka õppe- ja teadustööd,“ selgitas kantsler.

Et ümbruskonnas on avalikud hooned ja elumajad, peaks ala teenima ka avaliku huvi eesmärke. Praegu kasvab seal valdavalt rohttaimestik, mida paar korda aastas niidetakse. Kohalikud inimesed tõttavad üle välja tööle ja kooli, seal jalutatakse koertega, lennutatakse droone ning talvel suusatatakse. Tänavu hakatakse Viljandi maantee ja Ravila tänava nurgale ehitama toidupoodi.

TÜ botaanika kaasprofessor Aveliina Helm ütles, et roheala kujundamise üks eesmärk on luua nii ülikooli inimestele kui ka linnaelanikele lisavõimalusi kokkupuuteks elurikka linnaloodusega. Lihtsalt kenale linnakeskkonnale lisandub nii ka teaduslik, hariduslik ja tervist soodustav aspekt.

„Meie ettekujutuses on Maarjavälja linnaruumis rakendatavate rohelahenduste demoala, kus saab katsetada ja uurida erinevaid lähenemisviise. Hea linnaruum on selline, kus ühes ruumiüksuses on tagatud võimalikult palju erinevaid hüvesid ja me ei raiska pinda, nagu sageli tehakse. Park ei pea olema ainult muru ja puudega ala, see saab pakkuda rohkelt võimalusi nii loodusele kui ka inimesele. Eri tegevusi ja rolle, mida inimesed, aga ka linnaloodus vajavad, saab omavahel ühendada,“ rääkis Helm.

Nüüdisaegne park teenib looduse taastamise ja kaitsmise ideed

Euroopa Komisjonis on valmimas Euroopa looduse taastamise kava, mille tarvis on soovitusi andnud paljud teadlased. Just Maarjavälja-laadsete paikade rajamist linnaruumi uus kava ette näebki.

„Terve Euroopa peab mõtlema sellele, et rohealad on enamat kui puhkekeskkond. Tuleb mõelda, kuidas soodustada elurikkust, leevendada kliimamuutuse mõju, puhverdada sademevett, reguleerida linna mikrokliimat ja palju muud. Maarjaväljal saaksime selleks proovida mitmesuguseid viise. Püüame välja töötada ja katsetada eri lahendusi ja aidata ka teistel linnadel meie kogemusest õppida,“ ütles Helm.

Seda, kas kõik ideed ka päriselt toimivad, on tema sõnul keeruline ennustada. Võib juhtuda, et mõni looduspõhine lahendus ei sobi, pole jätkusuutlik või tekitab ümbritseva keskkonna jaoks hoopis uue mure. Mõned ideed on kindlasti paremad kui teised, mõned sobiks paremini aga teistsugusesse keskkonda. Seepärast ongi katsetamine ja võimaluste uurimine põnev ja vajalik.

Maastikuarhitektuurivõistlusel osalejatel on ülikooli seatud lähteülesande piires vaba voli lahendusi ise välja pakkuda. Peaasi, et planeeritav taimkate oleks võimalikult liigi- ja vormirikas ning haljasalal saaks eksponeerida erinevaid Eesti pärismaiseid ökosüsteeme ja nendega seotud liike. Kogu kasvuperioodi vältel võiks olla õitsvaid taimi ning nii tolmeldajad kui ka linnud võiksid sealt leida toitu ning pesitsus- ja talvitumispaiku.

Ala peaks olema kasutatav ja atraktiivne kõigil aastaaegadel ning eri vanuses ja võimetega, sh erivajadustega inimestele. Seda eesmärki toetaksid näiteks õuesõppeks, töötamiseks või väiksemate ürituste korraldamiseks kasutatavad paviljonid, joogivee olemasolu ning jalgrataste lukustamise ja nutiseadmete laadimise võimalused. Alal võiks esitleda valgustust, mis säästab putukaid, ja tutvustada teisi võimalusi, kuidas inimese ja looduse vajadusi lõimida.

Vesinikutehnoloogia demoalal näidatakse taastuvenergia tootmist

Ideekavandisse tuleb tingimata lõimida demoala, kus tutvustatakse päikeseenergiast vesiniku tootmist. Selle võib osaliselt lõimida ka sidusalale. Seejuures on oluline paigutada päikesepaneelid haljastusse ja ka ehitistele nii loomulikult, et see aitaks hoida elurikkust.

Vallimäe kinnitas, et ei ülikool ega Tartu linn soovi rohealal näha suurt päikeseparki, nagu paljudes kohtades tavaliseks on saanud. Paneele võib kasutada näiteks paviljonide ja varjualuste katustel ja seintel või integreerida need vihma- ja päikesevarju pakkuvate rohelusse uppuvate istumiskohtadega.

„Kui roheala paneelidest ei piisa, võib ka osaliselt rohealast väljapoole, vesiniku tootmiseks mõeldud alale paigutada väikese päikesepargi. Tahame inimestele näidata, kuidas saab päikeseenergiast vesinikku toota, seda salvestada ja kasutada. See taastuvenergia ala võimaldab meil huvilistele tutvustada vesinikutankla toimimist ja laadida ülikooli demosõidukeid, aga annab vajaliku energia ka haljasala valgustamiseks,“ loetles Vallimäe.

Omatoodetud energia aitab tulevikus vähendada roheala ülalpidamiskulusid. Kavandit koostades tuleks mõelda teistegi viiside peale, kuidas säästa nii loodust kui ka raha. Näiteks tuleks vältida intensiivse hoolduse vajadust või väga erilisi ja raskesti saavutatavaid tingimusi. Samuti võiks näidata ja kasutada eri võimalusi ressursside ja materjalide taaskasutamiseks.

Helm sõnas, et Euroopa, eriti Põhjamaade ülikoolide juurde on viimasel ajal aina sagedamini loodud just selliseid uuenduslikke rohealasid, kus mõeldakse korraga paljudele vajadustele. „Tean selliseid näiteid Rootsis ja Norras, aga ka Kesk-Euroopas, näiteks Saksamaa ülikoolilinnakutes,“ viitas ta. Tänu Euroopa looduse taastamise kavale ja kasvavale teadlikkusele peaks see idee lähiaastatel jõudsalt levima.

Maarjavälja maastikuarhitektuurivõistluse täpsed tingimused avaldatakse aprillis riigihangete registris. Kui kõik läheb plaanipäraselt, saadakse uue õppeaasta alguses teada võistluse võitja, keda ootab 8000 euro suurune peapreemia. Edasi järgneb võistlusala projekteerimine ning ehitus algab tõenäoliselt 2024. aastal.

Võistluse jaoks lähteülesande koostamise sisendi andsid TÜ loodus- ja täppisteaduste valdkonna teadlased Aveliina Helm, Enn Lust, Heikki Junninen ja Maarja Öpik ning looduskaitseringi üliõpilased eesotsas Amaranta Põlluga. Võistluse lähtematerjalid koostasid Rutt Piir ja Epp Kesküla Erand Eesti Maastikuarhitektide Liidust.