Uskumus, mõte, soov, tunne ja tahtmine on vaid mõni näide kõigile tuttavatest mõistetest, mille abil mõtestame enda ja üksteise tegusid ning vaimseid protsesse. Ent kas on olemas ka nendele mõistetele vastavad vaimunähtused – uskumused, mõtted, tahtmised – ning kuidas tuleks neid käsitada?

Kui keskenduda selle küsimuse pigem antirealistlikele vastustele, mida on vaimufilosoofias välja pakutud, siis jäävad sõelale interpretivism ja fiktsionalism. Mentaalse fiktsionalismi järgi sarnaneb mentalistlik kõnepruuk fiktsiooniga. Mõni fiktsionalismi versioon ei pea vaimuseisundite omistuste tõesust üldse esmatähtsaks, teistes fiktsionalismi variantides on sellised omistused tõesed üksnes rahvapsühholoogilise fiktsiooni raames.

Interpretivism aga kohtleb vaimuseisundeid mõisteliste konstruktsioonidena, mida kasutame oma käitumise tõlgendamiseks. Inauguratsiooniloeng ongi pühendatud interpretivismi ja fiktsionalismi võrdlemisele ning nende tugevate ja nõrkade külgede vaagimisele. Selle käigus puudutatakse tähtsaid küsimusi vaimuseisundite omistuste tõesuse ja funktsiooni kohta.

Bruno Mölder on saanud 1997. aastal Tartu Ülikoolist bakalaureusekraadi nii filosoofias kui ka psühholoogias ning 1999. aastal teadusmagistrikraadi filosoofias. Ta on täiendanud end filosoofia alal ka Suurbritannias Oxfordi Ülikoolis ja omandanud filosoofiamagistri kraadi Cambridge’i Ülikoolis. Doktorikraadi kaitses Bruno Mölder 2007. aastal Saksamaal Konstanzi Ülikoolis.

Alates 2004. aastast on ta töötanud Tartu Ülikoolis, sealhulgas 2011–2016 teoreetilise filosoofia vanemteaduri ning 2016–2019 teoreetilise filosoofia dotsendina. Alates 2019. aastast on Mölder vaimufilosoofia professor, lisaks on ta filosoofia osakonna juhataja ning filosoofia ja semiootika instituudi juhataja.

Bruno Mölderi peamised uurimisteemad on interpretivism vaimufilosoofias, subjektiivne aeg ning tavamõistusliku ja teadusliku vaimukäsituse vahekord. Peale teadustöö on ta tegelenud filosoofia populariseerimisega ja tõlkinud analüütilise filosoofia tekste.