Tartu Ülikooli tänavune vabade kunstide professor Kärt Summatavet räägib, et need, kes tahavad tulevikku disainida, peavad esialgu minema tagasi oma vaimsete juurte juurde. Tuleb mõelda, kes me oleme ja kuhu me teel oleme, arvab ta.

Andsite sügissemestril ainet „Inspiratsiooniallikad ja mälumaastikud: traditsioon, inspiratsioon, innovatsioon“. Kuidas läks?

Loengusaalid olid alati täis, aga väga suur hulk inimesi näeb loenguid tegelikult hoopis teisel ajal video vahendusel. Mul kui iga päev teaduse ja loometööga tegeleval professionaalil oli väga huvitav koostada viis uut loengut, mis igaüks oli omaette sõnaline ja visuaalne teos.

Osa tudengeid ütles, et aine andis neile julguse edasi uurida seda, millest nad on lapsest saati huvitunud. Teised rääkisid, et on juba tükk aega neil teemadel ise tegutsenud, loonud ja õpetanud, aga keegi ei ole neile suutnud anda võtit, kuidas kultuuripärandit kaasajal võiks mõtestada. Seminaride käigus selguski, et loengute ja kodutöö tulemusel said tudengid hulgaliselt kasulikke ideid. Ja nad said aru sügavamast tähendusest, miks on Eesti põhjamaine kultuur just selline.

Mis saab kevadsemestril?

Kõigepealt loobume stereotüüpsetest vaatenurkadest. Vaatame, kuidas põhjamaine rahvas, kes on mitu tuhat aastat siin väga karmides tingimustes põldu harinud, on õppinud kasutama nelja aastaaega äärmiselt nutikalt ning väga piiratud ressurssidega osanud elu- ja looduskeskkonda hoida. Samas ka midagi maailmakultuurile huvitavat ja kasulikku loonud, mida lõunamaistes oludes kasvanud inimestel isegi pähe ei tule. Kuidas meie seda tänapäeval näeme ja ära kasutada saame? Puhas loodus, vesi, söök, eluviis, puhtad mõtted, raiskamisest loobumine, taaskasutamine, kogukondlik ettevõtlus, nutikad start-up-lahendused – kuidas leida neid meie juba olemasolevatest nutikatest lahendustest ja vanast eluviisist? See on huvitav kõikidele, kes tahavad tulevikuga tegeleda ja mõelda, kuidas Eesti oma väiksuses, aga samal ajal oma erilisuses saab maailmakultuuris konkurentsivõimeliselt mitmes asjas esirinnas olla. Head näited on Skype või „Teeme ära!“. Need on läinud edukalt käima, aga me püüame mõelda veel kümme aastat ettepoole – kuidas luua mineviku tarkusest uut reaalsust, millest meil praegu veel aimugi ei ole. Ehk teisisõnu – kuidas disainida õnne?

Kuidas saab üldse õnne disainida?

Kõige esimene küsimus on, mis on õnn. Iga inimese ja kultuuri jaoks on õnne kontseptsioon justkui erinev. Minu kogemuse põhjal teatud süsteemse mõtlemise kaudu jõuame siiski, ükskõik millises maailma otsas, universaalsete väärtuste juurde, mis seovad kõiki kultuure, kõiki inimesi. Meil on mingid ühised vajadused ja unistused, kombed ja traditsioonid. Meid kõiki puudutavad sünd ja surm, aga ka täiskasvanuks saamine ja pulm.

Vajadused, mis jäävad sünni ja surma vahele, vajavad aga praegusel ajal suures osas ümber mõtestamist. 20. sajand tõi kaasa väga suured probleemid, mida peame meie ja peavad meie lapsed hakkama praegu lahendama. Nutikad lahendused on olemas meie enda rahva tarkuses. Tihti arvame, et progress tähendab seda, et vaatame ettepoole, ja me ei näe enam vanemaid kihistusi ega seda, milliseid lahendusi seal peitub. Õnne disainimisel tuleb leida üles need mõttejuured, kust edasi minna, ja leida innovatsiooni jaoks inspiratsiooni vanadest tarkustest.

Kas seepärast ongi vaja õppida oma juuri tundma?

Meie mõtteloo ja elutunnetuse vaimseid juuri. Vaimne kogemus on alati seotud argise looduskeskkonnas ja põhjamaises kliimas tegutsemisega. Meie aastaajad ja kõik need õpetused, millal vilja külvata ja lõigata, millal palki maja jaoks maha võtta jne – see kõik on välja töötatud vaatluste ja eksperimentide alusel. Ka uuem teadus kinnitab, et vana elukorraldus on olnud väga nutikalt läbi mõeldud ja olemuselt reaalsetele kogemustele toetuv teadmine.

Tänapäeval me justkui jookseme ajaga võidu. Meil ei ole aega mõelda, kes me inimestena oleme ja mida oma valdkonnas üldse teeme. Kuidas disainida õnne? Tuleb võtta aega ja küsida, mis on õnn. Tavaliselt koosneb õnn igaühe jaoks erinevatest väikestest detailidest. Suuremat pilti ei saa saavutada kiirelt, vaid seda peab pisikeste sammudena disainima. Tihti tegeleme disainierialal just nende vajaduste ettevalmistamise ja kujundamisega, mis tulevad käiku alles kümne aasta pärast ja mille kohta inimesed veel ei teagi, et need vajadused on neil kunagi olemas.

Kas õnne disainimine tähendab iseenda õnne otsimist või inimkonna teenimist?

Siin peitubki üks oluline võti. Tavaliselt inimesed mõtlevad esmalt iseenda peale, siis oma kultuuri peale ja alles siis jõuavad laiema pildi ning võrgustiku analüüsimiseni. Lõpuks taandub isiklik õnn sellele, et missioonitundega teiste heaks töötades saame ise õnne saavutada. Loome teistele ja seeläbi ka endale õnne võimalused.

Vanad rahvad üle maailma õpetavad seda, kuidas tagada kogukonna õnn, selleks et ise ka õnnelik olla. Näiteks, Austraalia metsapõlengud ei ole tekkinud paratamatusest, vaid ei ole kuulatud kohalike põliselanike vanu rahvatarkusi, mis ütlevad, kuidas neist põlengutest hoiduda.

Sügissemestri loengutel tõin välja, kuidas äratada kujutlusvõimet ja loovust, tuletades unustusehõlmast meelde vanemaid kultuurikihistusi. Vahel tundub, vertikaalne ehk vaimne tasand on kängu jäänud tehnoloogia- ja arvutikeskses maailmas, ja meie loomust piiravad liiga horisontaalsed eesmärgid. Mida rohkem on rõhk materiaalsete hüvede saavutamisel, seda suuremaks on muutunud inimeste nälg hingetoidu järele.

Viimase 30 aasta jooksul on jäänud unarusse ka mõte, kuidas meie Eestis saame olla mingites asjades teiste ees tõrvikukandjad. Eestil on väga suur innovatsioonipotentsiaal, aga pole veel päris selge, milline meie omapära ja tugevus on. Seda teemaderingi hakkamegi kevadel minu kursusel koos lahti harutama.

Milline mõttemaailma muutus on Eestis toimunud eelmisel sajandil?

20. sajandil on inimesed rikkunud nii meie elukeskkonda kui ka püüdnud seljataha jätta ja unustada minevikku, asendades vaimsed väärtused väga lühinägelike ja omakasupüüdlike materialistlike hüvedega. Kuid inimene vajab eluks ja arenguks ka vaimset ehk vertikaalset tasandit. On võetud kasutusele ka selliseid mõttemudeleid, mis paraku siinsetes oludes hästi ei tööta. Ei võetud aluseks ka seda juurestikku, kuhu hea idee siinsetes oludes võib kasvada ja millest kujuneb omanäoline innovatsioon.

Kui võrrelda soomlastega, siis kas nemad on oma juured kaasa võtnud?

Soomlased hindavad väga kõrgelt oma kultuuri. Praegu on nende üks põhilisi väiteid, et Soome rikkus ja innovatsioon põhinevad kultuuril, selle toetamisel ja väärtustamisel. Meil on vastupidi. Soomlased on järjepidevalt uurinud oma kultuuri sisu ja sümboleid ning võtnud need kaasa 21. sajandisse.

Need sümbolid olid kasutusel juba rahvusliku ärkamise ajal. Tekstid, mis 19. sajandil loodud ja kultuuriline kuvand, mis arenes 20. sajandi jooksul, andsid inspiratsiooni disainile, tööstusele ja majandusele. Loodi solidaarsed sotsiaalsed garantiid ja omamoodi süsteem, mis toetus vanale juurestikule uuel ajastul, jäädes ikka osaks Euroopa kultuurist.

Kuidas saab Eesti juhtida globaalseid muutusi?

Mida paremini me tunneme iseenda kultuuri ja oskame rääkida sellest huvitavaid lugusid ning jagame teistega oma kogemusi, seda paremini mõistame ja inspireerime ka teisi. Ühe väikese rahva traditsioon võib luua ka ise algtõukeid globaalsetele muutustele. Selline innovatsioon töötab nagu liblika tiivalöögi efekt. Meil on head digitaalsed vahendid, rahvusvahelised võrgustikud ja võimalused heade ideede levitamiseks ning üleilmseks katsetamiseks. Tuleviku võtmesõna ei ole konkurents, vaid koostöö. Tänapäeva ja tuleviku innovatsioon põhineb koostööl maailma eri paigus ning väga ootamatute osapoolte vahel.  Kahjuks näen Eestis üleolevat suhtumist kunsti, muusikasse, teatrisse, kirjandusse, isegi loodus-, humanitaar- ja sotsiaalteadlaste teadmistesse. Mõtteviis, et paneme tööstusele jalad alla, siis hakkame tegelema selle vaimse poole ülalhoidmisega ... see on kõige ehtsam Kalevipoja jalgade äraraiumine. Soomlased ei ole seda teinud, aga meie oleme juba teinud, kui rikuti lubadust anda teaduse rahastamiseks üks protsent SKT-st.

Soovin kursuse käigus tutvustada mõningaid loovusülesandeid, mis aitavad osalejatel nii oma loovust kui ka uuenduslikkust arendada digi-ajastu võtmes. Kui me praegu oma võimalustest aru saame ja ruttu vigade paranduse teeme, siis saame teatud trende eest vedada. See ongi üks eesmärkidest ja ka põhjus, miks kutsun kevadsemestril kursusele võimalikult erinevate erialade inimesi.

Milline on tulevikuinimene?

On kaks võimalust. Tulevikuinimene võib olla just selline, nagu oleme näinud paljudest sci-fi-teostest. See tähendab, kontrollitud, tema mõtted on loetud, tal ei ole oma algatusi, ta ei saa midagi loovat teha, ta peab süsteemikuulekalt täitma teatud kohustusi, olema nagu masin; olema lihtsalt tehisintellekti abiline.

Teine võimalus on see, et tulevikuinimene on erakordselt loov, kasutab osavalt võimalusi, mida pakuvad virtuaalkeskkond ja robootika. Inimene on saanud targemaks, paremaks, üllamaks ja tervislikumaks, suutnud ka oma planeedi lõhnad, hingamise, teised olendid, taimede elurikkuse mitte ainult säilitada, aga ka õitsele puhuda.

Kumba varianti teie usute?

Miskipärast usun ma, et Euroopa inimene, keda ma kõige paremini tunnen, ja uus, juba sündinud põlvkond, kes on väga vastutustundlik ning näeb maailma hoopis teistmoodi ega ole enam nii suur egoist, teeb palju rohkem tarku otsuseid. Mul on usku just noortesse. Kaalukauss võib aga kalduda nii ühele kui ka teisele poole.

Mis on olnud teie kõige suurem elamus Tartu Ülikoolis?

Suurima elamuse sain esimest korda TÜ kunsti kabinetti külastades – läksin sinna krokiid joonistama. 210 aastat vana kunstikabinett on kultuurinähtus ja auväärne teadusülikooli uhkus – visuaalse kirjaoskuse õppimise eksperimentaalne labor. Haritud inimese juurde kuuluvad muusika, kunst ja filosoofia, et aidata maailma mõista ja analüüsida ka loovust äratavate vahenditega. Et saada aru, et inimene on vaimne tegutseja, kes muudab maailma.