Meditsiiniteaduste valdkonnas aasta õppejõuks valitud funktsionaalse morfoloogia lektor Raivo Puhke tõdeb, et paljud üliõpilased käivad tööl, kasvatavad lapsi ja tegelevad veel paljude asjadega. Tema meelest tuleb nende aktiivsust igati toetada.

Milliseid oskusi ja teadmisi on teie arvates üliõpilastele kõige enam vaja, et lähima kümne aasta jooksul tööturul edu saavutada?

Kõrgkooli lõpetaja võtab endaga kaasa hulgaliselt oskusi ja teadmisi, mida võiksime nimetada üldpädevusteks. Ta oskab iseseisvalt mõelda, infot koguda, eristada olulist ja ebaolulist, püstitada eesmärke ja leida lahendusi. Kõik need peaksid olema erialaste oskuste ja teadmiste saavutamise vahenditeks.

Ülikoolis omandatud teaduspõhine maailmavaade ja analüütiline mõtlemine peaks aitama igas olukorras õige suuna leida, ka siis, kui aja jooksul maailma tarkused ja teadmised muutuvad.

Mida te teete selleks, et teie loengute ja seminaride sisu oleks kaasahaarav, informatiivne ja üliõpilaste vajadustele vastav?

Muidugi üritan ma olla kaasahaarav. Minu enda ülikooliaega sattus ka selliseid loenguid, mis olid piinavalt igavad nii õppejõule kui ka üliõpilasele. See oli piinlik ja ma ei soovi sellises olukorras ise olla ega teisi sinna panna. Mida ma siis teen? Püüan oma loenguid struktureerida, jaotada osadeks, olla konkreetsem, mitte sisustada lihtsalt aega. Sellega saan loengus käsitleda erinevaid teemakohaseid probleeme, mis moodustavad ühise terviku. Iga osa järel saame tempot maha tõmmata, küsimusi esitada, nalja visata. See eeldab tudengitelt kodus teema edasiarendamist.

Peale selle hoian tempot, esitan sagedasti küsimusi, otsin seoseid teiste ainetega. Kui loeng on ainult üks suur probleem, kipub tudeng kergesti rongilt maha libisema ja edasise aja igavleb. Ma ei lase neil loengus tukkuda ega süüa, ja nad teavad seda.

Kuidas kohandate oma loenguid ja seminare, et arvestada erisuguse õpistiili ja taustaga üliõpilaste vajadusi?

Ma aktsepteerin kõiki meetodeid, mida tudeng kasutab oma teadmiste edendamiseks. Mõistagi sean ma ette kindlad tähtajad ja tingimused, aga üritan jätta tudengitele võimaluse valikuteks, millisel moel ta need saavutab. Olen seda neile ka selgitanud: spordis ei hinnata mitte seda, kuidas sa oled treeninud, vaid seda, et saad kirja hea tulemuse. Samamoodi ei saa tudeng eksamil hinnet selle eest, kuidas ta on õppinud, vaid selle eest, millised teadmised ta on omandanud.

Üliõpilased kiitsid põhjalikkuse ja hea selgitusoskuse kõrval ka teie positiivsust ja head huumorimeelt. Kui palju võiks õppejõud üliõpilastega suheldes nalja kasutada?

Heas seltskonnas on kõike lihtsam teha, ka õppida. Sobilikul hetkel tehtud sobilik nali vähendab pingeid, loob sundimatu õhkkonna ja suurendab ühtekuuluvust. Naljaga kaasneb aga sama oht mis paljude heade asjadega, kui neid liiga palju saab.

Naljad ei tohi riivata kedagi isiklikult, riivata kellegi vaateid, sugu, rahvust jne. Olen seda ka arutelude juures rõhutanud, et kritiseerime mingit seisukohta, mitte persooni. See on muuseas tudengitele väga vabastav: nad julgevad rohkem oma mõtteid avaldada, ei karda rumalad näida ja paljud asjad saavad selgemaks.

Mis on kõige üllatavam või ootamatum asi, mida olete oma aine õpetamisest õppinud, ja kuidas see on mõjutanud teie enda tõekspidamisi või maailmavaadet?

Õpetamine on väga arendav. Esmalt peab sul olema teadmisi, mida jagada – ei saa ju rääkida asjast, mida sa ei valda. Veelgi keerulisem on see, kuidas neid teadmisi jagada. Maailm on pidevas muutumises, uutele õppijatele ei ole vanad tarkused ja õpetamismeetodid sobilikud. Me ei saa ankurdada end oma teadmistega kuskile kännu külge, ootuses, et küll õppijad tulevad mind kuulama kui vaja. Ei tule.

Paljud tudengid käivad tööl, kasvatavad lapsi, tegelevad veel saja asjaga. Ma ei saa ju karistada kedagi loengust puudumise eest sellepärast, et ta on tegus ja aktiivne. Peame ise midagi välja mõtlema, et need tublid, hakkajad inimesed ei loobuks õppimisest. Nende aktiivsust tuleb toetada, kasutada seda ka hariduse andmisel. See kõik on äärmiselt inspireeriv.

Kas teid on õpikeskkonna mõttes inspireerinud ka mõni raamat või film?

Mulle meeldib väga Sigatüüka kool oma ajaloo, salapära ja missiooniga. Mulle meeldivad need ajahambast puretud klassid, laborid ja raamatukogud, kus on õppinud paljude õpilaste vanemad ja vanavanemad, ning vanad, eriilmelised õpetajad, kelle elukogemus ja teadmised on mõõtmatud. Mulle meeldib see vaimsus ja lojaalsus, mis ühendab ja liidab sealset muinasjutulist seltskonda.