Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas aasta õppejõuks valitud religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev ütleb, et üliõpilased annavad tihti päris head nõu, millega tasub arvestada.

Teid aasta õppejõu auhinnale üles seades kiitsid üliõpilased, et teie oletegi õpetamise hea tava kehastus. Milline oli teie enda tudengipõlve kogemus ning kuidas see on mõjutanud teie suhtumist üliõpilaste õpetamisse ja juhendamisse?

Ütlen ausalt, et tudengitelt saadud tunnustus liigutas mind väga. Samas oli selline iseloomustus minu jaoks väga üllatav – ma ise ei julgeks „õpetamise hea tava kehastust“ ühe inimese sisse ära mahutada, sest õppijate ootused ja vajadused on nii erinevad. Ise annaksin auhinna peaaegu igale oma kolleegile, olen neilt palju õppinud.

Õppisin pärast keskkooli lõpetamist rakendusmatemaatikat (praegune informaatika) ning hiljem usuteadust ja religioonipedagoogikat. Need kaks on väga erinevad õpikogemused, ja mitte eri valdkondade tõttu. Pigem mõjus see, et esimese puhul olid mu ootused sarnased keskkooli omadega. Teisel korral oli mul juba õpikogemusi mitmest kõrgemast õppeasutusest, sealhulgas Rootsist, ning oma osa oli ka sellel, et õppisin väikese lapse ja töö kõrvalt. See nõudis minult palju enam iseseisvust ja paremat ajaplaneerimist, õppejõududelt aga nõudis minuga toimetulek tavalisest enam paindlikkust.

Mõlemal juhul oli mul väga erinevaid õppejõude. Oli neid, kes olid meeldejäävad, erudeeritud ja säravad. Mina õppijana ei pruukinud nende loengutes seejuures ise kuigipalju areneda, aga teadmine, et oled saanud olla eesti mõttelugu kujundava inimese loengus või seminaris, oli iseenesest väärtuslik. Oli õppejõude, kelle kursustel tuli ise uurida ja aktiivne olla, ning see arendas ehk rohkemgi. Arvan, et ma ise olen pigem viimati nimetatu.

Kunagi sõnastasin endale ühe rusikareegli: hea tund pole see, kus sina särad, vaid kus õppijad säravad ja arenevad. Kui mina tudeng olin, oli neidki õppejõude, keda me väga kartsime või lausa vihkasime. Alati ei saanud aru, kas õppejõud räägib segaselt või olen mina rumal … Vahel on aga nii, et halb õpikogemus õpetab enamgi kui hea. Näiteks igav loeng aktiivõppemeetoditest mu pedagoogikaõpingute jooksul on sundinud mind iga kord oma õppetöös kriitiliselt mõtlema, et mul teooria ja praktika ikka ühte jalga käiksid. Kokkuvõttes arvan, et peab olema erilaadseid õppejõude – erinevus rikastab.

Mida te teete selleks, et teie loengute ja seminaride sisu oleks kaasahaarav, informatiivne ja üliõpilaste vajadustele vastav?

Esimene, millest lähtun, on see, mis aspekt mulle endale sisus pinget pakub. See võib olla seos mõne elulise olukorraga (eriti oluline on seos tegelikkusega õpetajate ettevalmistamisel) või ka küsimusepüstitus, mis asetab tavapärase arusaama uude valgusesse. 

Ainult oma sisetunde usaldamisest aga ei piisa. Nõnda on sellest esimesest palju olulisem teine lähtepunkt – nimelt tudeng. Ma lihtsalt küsin tudengitelt. Ja ma ei küsi ainult kursuse alguses ootusi ja lõpus ideid, mis järgmisel aastal võiks paremini olla, vaid minu loengud ja seminarid on enamasti dialoogilised: küsin vaheküsimusi, jälgin reaktsioone, annan valikuvõimalusi.

Kuidas te püsite kursis oma valdkonna uusimate suundumustega ja kuidas toote neid uusi teadmisi oma loengutesse ja seminaridesse?

Kui ma teen teadustööd ja käin rahvusvahelistel konverentsidel, teen alati märkmeid ka selle kohta, kuidas uusi teadmisi oma kursustesse liita. Ma ei loe ühtki kursust kaks korda samamoodi, ilma ühegi uue uuringu või viiteta. Panen ka tudengid värskeid uuringuid lugema ja nende üle arutama, kuigi jõukohase ning samas intrigeeriva ja arutelu tekitava uuringu leidmine ei pruugi alati lihtne olla.

Üliõpilased kiidavad teie põhjalikku ettevalmistustööd. Millist nõu annaksite uutele õppejõududele, kes tahavad õppida oma loenguid ja seminare paremini ette valmistama? Millised on kõige levinumad vead, mida vältida?

Tuleb ennast teadlikult arendada, vähemalt korra aastas käia mõnel õpetamisalasel koolitusel. Juba see, et oled vahepeal ise koolitatava rollis, arendab. Kipub miskipärast kiiresti ununema, kui kergesti läheb kuulaja mõte uitama või kui ahvatlev tal on loengu ajal vastata vastamist vajavatele kirjadele. Vahel aitavad järje peal hoida suhteliselt lihtsad metoodilised võtted.

Samas paneksin noorele kolleegile südamele, et ta ennast läbi ei põletaks – see on kõige kiirem tee stagneerumiseni, sest väsinuna tekib tõrge iga uuenduse suhtes. Peab küll pingutama, kuid siiski mõistma, et iga kursus on pidevas arenemisprotsessis. Midagi pole lahti, kui kõik pole algusest peale ideaalne. Vahel ütlen tudengitele otse välja, et ega ma ei tea, kas see on parim viis, aga proovime ja andku nemad siis mulle kindlasti teada, kuidas see nende vaatevinklist toimis. Tudengid annavad tihti päris head nõu, millega tasub arvestada. Siiski on oluline, et kui miski läheb selle katse tõttu halvasti, ei kannataks üliõpilased näiteks halvema hinde tõttu.

Kuidas mõjutas koroonapandeemia teie tööd õppejõuna ja milline on teie arvates selle pikaajaline mõju kõrgharidusele?

Huvitaval kombel mõjutas kaheti: tekkis lausa revolutsiooniline edasiminek e-õppevahendite kasutamise oskuses, aga samal ajal hakkasime palju enam hindama auditoorset tööd, mida ei olnud võimalik teha, aga hirmsasti igatsesime.

Ma arvan, et selle mõjul kolivad loengud, kus tegelikku suhtlust ei toimu, igaveseks veebi, et anda rohkem ruumi auditoorsetele kohtumistele seminaridel ja aruteludel. Iga kord, kui nüüd loengut ette valmistan, mõtlen selle peale, kas seda on mõistlikum teha reaalse kohtumisena või hoopis salvestada.

Kas õppejõuna on pidevalt muutuvate nõudmistega tehnoloogia ja innovatsiooni tingimustes pigem kerge või keeruline toime tulla?

Ma arvan, et see on möödapääsmatu ja vajalik. Eriti rumal oleks tehnoloogia arengut ja selle võimalusi eirata, selle peab enda heaks tööle rakendama. Teisalt ei saa päris kõigega ka kursis olla – alati tuleb teha valikuid, millega end kurssi viia ja millega mitte, millest on tegelikult ka kasu, mis aga on pigem ajaraiskamine. Mis seal salata, vahel läheb pisut aega, et mõista, mis on ajaraiskamine ja mis mitte.

Tehnoloogia areng ja sotsiaalmeedia on kaasa aidanud usulise ekstremismi ja radikaliseerumise kasvule. Kuidas saaks religiooniõpetus seda negatiivset mõju vähendada, uskudevahelise dialoogi ja mõistmise arengule kaasa aidata?

Tõsi, uuringutes on ilmnenud, et noored radikaliseeruvad pigem oma toas arvutiekraani taga kui usukogukondades. Tegelikult on sotsiaalmeedia kaasa aidanud ka dialoogile ja vastastikusele mõistmisele, pakkudes foorumeid eri uskudest inimestele ning ka väga kvaliteetset infot ja õppematerjale. Usaldusväärse info eristamine on kindlasti hariduse oluline ülesanne. Sama oluline on avatud ja salliva suhtumise kujundamine inimestesse, kellest kohe ei pruugi aru saada.

Kui lihtne või keeruline on religiooniõpetuses käsitleda selliseid küsimusi nagu sooline võrdõiguslikkus, inimõigused ja keskkonnasäästlikkus?

Religioonid on üks väga tänuväärne materjal just eriti selliste teemade üle arutamiseks – saavad ju religioonides kokku isiklik ja ühine, mõtlemine ja eluviis, ajalugu, tänapäev ja tulevikulootused. Tänu sellele on võimalik neid teemasid käsitleda väga mitmeplaaniliselt, seostades erineva ajalise ja kultuurilise kontekstiga. Religioonid kasutavad tihti allegooriaid, võrdpilte ja kujundlikku keelt, mis võimaldavad keerulistest teemadest mõelda nii loogiliselt kui ka loovalt.

Mis on kõige üllatavam või ootamatum asi, mida olete oma aine õpetamisest õppinud? Kuidas see on mõjutanud teie enda isiklikke tõekspidamisi või maailmavaadet?

Ühte asja on väga keeruline nimetada, sest ma kogen iga kursuse jooksul midagi üllatavat või põnevat. Kui ühe asja peab siiski välja tooma, siis ehk seda, et ma olen õppinud, et elu on vahel suurem kui meie plaanid ning seda ei tasu karta.

Kui saaksite õpetada religiooni ja popkultuuri hübriidkursust, siis milliseid filme, telesaateid või muusikat oma ainekavasse lisaksite?

Ma laseksin seda teha õppijatel – enne koos nendega läbi mõeldes, mille alusel valida. Jälgiksin, et oleks esindatud erinevad religioonid ja spirituaalsed suunad ning nii usulise pühendumuse väljendumine kui ka religiooni pila või kriitika (ja ka nende pingeväljas olevad väljendused), midagi kohalikku ja midagi laiast maailmast.