Heaolu mõõtmiseks on terve hulk indekseid, mille järgi riigid ritta pannakse. Kuidas läheb teistega võrreldes Eestil?

Kas on üldse objektiivseid mõõdikuid, et iseloomustada, kui sobiv on üks või teine riik inimestele elamiseks ja kui rahul on sealsed elanikud? Üksikuid näitajaid, olgu siis päikesepaisteliste päevade arvu aastas või sisemajanduse kogutoodangut, on juba kaua mõõdetud. Mõnekümne aasta eest hakati määratlema ja arvutama mitmesuguseid indekseid, mis iseloomustavad riike mitmekülgsemalt ja võimaldavad neid järjestada.

Viimastel aastatel on kasvanud ka õnne käsitlevate teadusuuringute arv, ühtlasi on kõigi levinumate keelte tekstikorpustes kiiresti suurenenud sõna õnn esinemissagedus ja vähenenud sõna majanduskasv kasutus. Ainuüksi 2021. aastal ilmus üle 4000 teadusartikli õnnest, rahulolust ja subjektiivsest heaolust.

Inimarengu indeks

Üks esimesi näitajaid, mida ÜRO hakkas kõigi maailma riikide järjestamiseks kasutama, oli inimarengu indeks, mille töötasid 1990. aastatel välja Mahbub ul Haq ja Nobeli preemia laureaat Amartya Sen. Selles indeksis võetakse arvesse kolme statistiliselt mõõdetavat komponenti: tervist iseloomustavat keskmist oodatavat eluiga, jõukust iseloomustavat sisemajanduse kogutoodangut ja haridustaset iseloomustavat õpinguaastate arvu (täiskasvanutel ja oodatavalt lastel).

Inimarengu indeksi alusel loodud „pingeridu“ ja nende muutumist jälgivad ühiskonnateadlased hoolikalt. Eestiski on regulaarselt analüüsitud nii inimarengu indeksi muutusi kui ka neid põhjustavaid tegureid. Praegusel ajal kuulub Eesti väga hea inimarenguga riikide hulka: tabelis esindatud 191 riigi hulgas oleme 31. kohal. Esikolmiku moodustavad Šveits, Norra ja Island.

Õnneindeks 

Kuigi on selge, et hea inimarenguindeksiga riigis on elu suhteliselt meeldiv, ei iseloomusta see inimeste subjektiivset rahulolu oma eluga, nende õnnelikkust. Õnneindeks töötati esimesena välja Himaalaja väikeriigis Bhutanis, kus 1972. aastal kuulutas kuningas Jigme Singye Wangchuck välja riikliku õnneprogrammi. Kuningas leidis, et valitsejal, kes pole võimeline oma rahvast õnnelikuks tegema, pole eksisteerimiseks õigust.

2011. aastal kutsus ÜRO Peaassamblee riikide juhte sotsiaalse ja majandusliku arengu, st elukvaliteedi mõõtmisel pöörama suuremat tähelepanu heaolule ja õnnelikkusele (19. juuli 2011. a resolutsioon 65/309). Alates 2012. aastast arvutavadki Briti Columbia Ülikooli Vancouveri majanduskool ja Columbia Ülikool õnneindeksit kõigi maailma riikide kohta, kasutades selleks valdavalt küsitlusandmeid sotsiaalse toetuse, tervise, ühiskonna hoiakute jm kohta. 2021. aastal oli esikohal Soome, Eesti koht selle tabeli 165 riigi seas oli 39.

Demokraatia indeks 

2005. aastal töötas Briti ettevõte Economist Intelligence Unit kõigi maailma riikide hindamiseks ja järjestamiseks välja demokraatia indeksi. Selles arvestatakse 60 põhiliselt andmebaasidest kogutud tunnuse alusel valimisprotsessi, valitsuse toimimist, poliitilist osalust, poliitilist kultuuri ja kodanikuvabadusi.

Demokraatia indeksi järgi jagatakse riigid nelja rühma: täielikult demokraatlikud, osaliselt demokraatlikud, hübriidsed ja autoritaarsed. Eesti kuulub huvitaval kombel osalise demokraatiaga riikide hulka – märgitud on puudujääke kodanikuvabadustes – ja me asume 27. kohal. Kõige demokraatlikum riik on selle arvestuse järgi Norra.

Inimvabaduse indeks 

Neljandaks mõõdetakse rahvusvaheliselt inimvabaduse indeksit, mille töötas välja Ameerika Ühendriikide mainekas mõttekoda Cato Instituut. Seda on alates 2014. aastast igal aastal välja arvutanud 165 riigi kohta.

Inimvabaduse indeks koosneb kahest komponendist: isikliku vabaduse ja majandusvabaduse hinnangust, kusjuures mõlemad hinnangud saadakse suure arvu mõõdetud üksiknäitajate summeerimisel. 2022. aasta andmetel on Eesti selle indeksi järjestuses Šveitsi ja Uus-Meremaa järel kolmandal kohal, edestades järelikult ka kõiki Põhjamaid.

Elukvaliteedi koondindeks

Kõiki neid indekseid arvutatakse igal aastal, kusjuures indeksite väärtuste muutumine iseloomustab arengusuundumusi niihästi riikides kui ka regiooniti. Inimarengu indeks on mitmekümne aasta jooksul üldiselt suurenenud, mis on ka ootuspärane, sest kõigi Maa elanike tervis, haridustase ja majandusolukord üldiselt paranevad. Indeksite üldise kasvu taustal huvitab uurijaid ka järjestuse muutumine – missugused riigid „pingeridades“ tõusevad, missugused jäävad tahapoole.

Ometi pakub huvi ka see, kuidas leida elukvaliteedi kohta riigis koondhinnang, mis arvestaks kõiki elukvaliteedi komponente. Niisuguse ülesande lahendamiseks pakub statistika mitut meetodit. Üks võimalus on lihtsalt arvutada kõigi indeksite keskmine väärtus ja järjestada riigid selle keskmise alusel. Teine võimalus on kasutada statistikas hästi tuntud faktoranalüüsi meetodit, mille kohaselt mõõdetud tunnuste komplekti asendab üks uus tunnus – esimene peakomponent. Igasuguse metoodika sobivust kinnitab see, kui mitmel viisil saadakse ligikaudu sama tulemus.

Maailma riikide tipp

Tabelis on järjekorda pandud 40 edukamat riiki 2021. või 2022. aastal arvutatud indeksite, nende summa ja peakomponendi järgi.

Tabel. 40 parima elukorralduse ja -kvaliteediga riiki maailmas järjestatuna indeksite, nende summa ja peakomponendi järgi

Indeksid on arvutatud 191 ÜRO riigi kohta, kusjuures mõne järjestuste lõppu jääva riigi puhul on puuduvad väärtused võrreldavuse eesmärgil asendatud. Kõigi riikide seast on välja jäänud mõned pisikesed, sh väikesaareriigid. Kahe viimase veeru hea kooskõla näitab koondindeksi sobivust.

Missugustes riikides on hea elu?

Tabelisse on kantud viiendik kõigist maailma riikidest – need on riigid, kus inimarengu ja demokraatia tase on kõrge ja kus inimesed on kõige vabamad ja õnnelikumad. Ka Eesti on nende seas. 40 õnnelikema riigi hulka kuulub riike kõigist maailmajagudest: Euroopast, Põhja- ja Lõuna Ameerikast, Aasiast ja Okeaaniast koos Austraaliaga. Aafrikat esindab Mauritiuse saareriik.

Ootuspäraselt asuvad parima elukorraldusega riigid Euroopas – esimese 40 hulka kuulub 27 Euroopa riiki. Tähelepanuväärne on Uus-Meremaa ja Austraalia väga kõrge koht. Ka Kanada ja USA elanike elukvaliteet on väga hea. Aasia ligi viiemiljardilisest rahvastikust on „kõrgliigasse“ pääsenud vaid Ida-Aasias asuvad Jaapan, Lõuna-Korea ja Singapur ning Lähis-Idas asuv Iisrael. Ladina-Ameerika riikidest on elutingimused parimad Uruguays, Tšiilis, Costa Ricas ja Panamas.

Mis on see, mis muudab mõnes riigis elu teistest kvaliteetsemaks? Kindlasti pole see ilmastik: heade riikide seas on nii karmi kliimaga Põhjamaad kui ka peaaegu ekvaatoril paiknev Singapur. Ilmselt pole ka riikide rahvarohkus ja võimsus määrava tähtsusega – „väljavalitute“ hulgas ei ole kaht suurima rahvaarvuga riiki Hiinat ja Indiat, kuid on nii pisikesi kui ka üsna suuri riike, kusjuures õnnelike hulka valitud riikide rahvaarvu mediaan on kaheksa-üheksa miljonit (nagu Austrias või Šveitsis).

Kindlasti on hea elukvaliteedi ja -korralduse jaoks vaja riigi piisavat jõukuse taset, kuid ka see tunnus pole määrav – esineljakümnesse pole asja rikastel Araabia naftariikidel Kataril ega Araabia Ühendemiraatidel, mis on isiku kohta saadava sissetuleku poolest esikümnes. Samal ajal kuuluvad 40 esimese hulka Costa Rica ja Panama, mis on sissetuleku poolest pigem keskpärased.

Riigi headust elamiseks ei määra usk, elanike rass ega nahavärvus. Kuigi suures osas n-ö headest riikidest on elanikeks eurooplased või nende järeltulijad, pole hele nahk edukuseks piisav: paljud Euroopa riigid, näiteks mitu Balkani maad ja endist Nõukogude Liidu vabariiki pole järjestuse tippu mahtunud. Näiteks Albaania ja Valgevene paiknevad üheksandas kümnes.

Edukate riikide klubist on välja jäänud kõik Aafrika mandririigid, samuti suur osa Lõuna-Ameerika riike. Üks näitaja, mis neid ühendab, on noorus: kolonialismist vabanemise järel on nad iseseisva riigina eksisteerinud veel vähe aega. Ilmselt vajab riik küpsemiseks aastakümneid, et kujuneks stabiilne ühiskond oma tavade ja väärtustega ning elanikkond leiaks üles oma tugevad küljed ja eeldused, mida arendama hakata. Kuid alati ei tarvitse nii juhtuda – riik võib sattuda hoopiski ebademokraatlikule arenguteele, mis tavaliselt elanikke õnnelikuks ei tee.

Õnnelikest õnnelikemad

Vaatame aga järjestuse tipus paiknevaid riike: need on meie naabrid Põhjamaad, lisaks Holland, Iirimaa ja Šveits ning hoopis teisest maailmanurgast Austraalia ja Uus-Meremaa. Pole lihtne näha nende edu põhjuseid – valdavalt ei ole ju tegemist endiste koloniaalmaadega, kelle jõukuse aluseks on asumaadelt riisutud rikkused, samuti pole tegu suurte vallutajatega.

Vaadates meile siiani eeskujuks olnud Põhjamaid, näeme, et neis karmi kliima ja enamasti võrdlemisi nappide loodusvaradega riikides on peamine ressurss olnud töökas, visa ja edasipüüdlik rahvas, kes on oma looduslikke eeldusi mõistlikult ja innovaatiliselt rakendanud ning ajaloo jooksul karastunud nii loodusjõudude kui ka võimsamate naabritega võideldes.

Nagu näha, kuulub Eesti summaarsete kvaliteedinäitajate alusel edukate ja õnnelike riikide esikahekümnesse ehk maailma riikide parimasse kümnendikku. Meist eespool asuvates riikides elab vaid 8% Maa rahvastikust. Peaaegu kõigi indeksite näidud on Eestis aasta-aastalt paranenud ja see muutus on olnud maailma keskmisest muutusest kiirem. Eriti hästi on Eestis olukord inimlike vabadustega – rahvas, kes on pikalt vabaduse puudumist talunud, oskab vabadust hinnata.

Siiski on meil puudujääke demokraatias – valitsemises ja poliitilises kultuuris –, jätkuvalt peab pikenema oodatav eluiga. Õnneindeksi väärtust, mis on moodustatud küsitlusandmete põhjal, alandab ilmselt meie inimeste kriitiline meel, arenguruumi on majanduses ja riigi korralduses. Ometi on näha, et kuigi Eesti on riigi arengu mõttes veel suhteliselt noor, sobime pingeridade tipus olevasse Põhjamaade seltskonda.