Veebruari lõpus andis TÜ majandusteaduskonna kutsel Tartus avalike loengute sarja Hiina mõttemaailma arengutest ja ärilisest käitumisest Singapuri strateegilise juhtimise ekspert Joseph C. P. Lau. Ta on Tartu ülikoolis esinenud regulaarselt alates 2003. aastast.

Millal ja kuidas sattusite Eestisse esimest korda? Kuidas selle aja jooksul meie riik teie arvates muutunud on?

Eesti firma Sadolin sattus 2000. aastate alguses Singapuri ühele koolitusele, mida juhuslikult andsin. Nad võimaldasid mul Eestisse tulla. Sadolini tegevjuht tundis professor Urmas Varblast ja nii sattusingi TÜ majandusteaduskonda loenguid andma.

Ma usun, et Eestil ja Singapuril on palju ühist. Te olete muu Euroopaga võrreldes üsna väikesed, teil on vähem inimesi ja vähem võimalusi ning varusid kui teistel riikidel. Meie oleme samasugused enda naabritega võrreldes. Nii et meie mudeleid võib ka teie puhul kasutada.

Mul on alates 2003. aastast vahele jäänud vaid üks aasta, mil ma Eestisse ei jõudnud, praegu olen siin 12. korda. Kui esimest korda Tartusse tulin, oli kesklinnas ainult üks kõrge hoone, mille ümber ärilises mõttes suurt midagi ei toimunud. Nüüd on siin aga hotellid, kaubanduskeskused ja elav bussijaam. Linnas ja ka ülikoolis on selle aja jooksul väga palju muutusi toimunud.

Kui palju sarnast on Eesti ja Singapuri majandusel?

Meil on erinev taust ja kui rääkida kõige põhilisemast, siis meil ei ole väga palju sarnast: teil on puitu, vett ja muud toormaterjali, Singapur on aga kaljusaar, meil on ainult inimesed.

Samas on ühist meie ettevõtlikkuses. Mõlemas riigis tegeldakse üha enam IT-valdkonna ja ettevõtlusega – tihti on need kaks omavahel tihedalt seotud. Ma ei tea, kuidas on Eestis, aga meil ei ole ettevõtet raske alustada. Samas nõuab äri ülesehitamine ja selle edukaks tegemine palju tööd.

Mida meil teineteiselt õppida on?

Eestis on näiteks väga hea iibepoliitika. Teil on võimalus vanemapalka ja -puhkust saada kaks aastat, meil aga ainult kolm kuud. Ja ma ei näe, kuidas saaksime seda probleemi lahendada, sama süsteem meil ilmselt ei toimiks.

Singapuril on aga kavalat majanduslikku mõtlemist. Meil ei ole mingeid maavarasid, meil ei olnud ka eksperte, kes neid tunneksid, aga ometi on meil praegu ligi 100 000 miljardi Singapuri dollari suuruse käibega elektrokemikaalide tööstus. Sama on lennukitööstusega. Nägime võimalust tuua välismaa firmad meile ja koolitasime selleks vajalikud spetsialistid välja. Õppida on siit seda, et miski pole võimatu.

Olete ekspert nii juhtimisalal kui ka hariduses. Kas oskate soovitada, kuidas ülikoole paremini juhtida?

Vastan sellele akadeemiliselt. Esiteks on vaja mõelda sellele, kus praegu olete ja millega tegelete. Kas lõpetajaid on piisavalt? Kuidas neil tööturul läheb? Järgmine küsimus on, kuhu jõuda tahate. Mis suunas liigub riik? Milliseid inimesi on selleks vaja? Kas selleks tuleks luua uusi kursuseid, õppekavu? Neile kahele teemale on lihtne vastuseid leida. Keeruline on aga selgusele jõuda, millist strateegiat soovitud tulemuste saavutamiseks kasutada. Millal ja kuidas muutusi teha? Ja see võtab aega.