Tartu ülikooli teaduskooli Jaan Tallinna stipendiaadid kohtusid eelmise kuu alguses stipendiumi rahastajaga ning jagasid omavahel õppereisidelt saadud kogemusi.

Jaan Tallinn, kes aitas 2000. aastate alguses Skype’i tehnilist lahendust välja töötada, otsustas omanimelise stipendiumi fondi luua eelkõige eesmärgiga saata noori ja taibukaid tuntud ettevõtluse- ja intellektuaalkeskuse CFAR (Center for Applied Rationality) töötuppa. Tallinna sõnul on tegemist vinge kursusega, mis paneb oma eesmärke paremini sõnastama ja nende poole tõhusamalt püüdlema.

«Üks selle õppereisi ja CFAR-i töötoa suurimaid eesmärke on minu jaoks ka see, et noored oskaksid end teadlikult psühholoogiliselt kasvatada,» ütles Tallinn ja lisas, et õppereis annab noortele võimaluse oma mugavustsooni laiendada.

Tallinn usub, et inimese psühholoogiline mudel on selline, kus on olemas süsteem üks ja süsteem kaks. «Suurem osa ajust koosneb süsteem ühest. See on ka vanem süsteem, mis aitab džunglis hakkama saada ja kiskjate eest ära joosta ning võtta vastu otsuseid, kes on meeldiv inimene ja kes mitte.» Süsteem kaks aitab Tallinna sõnul aga olümpiaade võita ning see annab inimesele võimaluse näha vigu esimeses süsteemis.

«Olümpiaadidel hästi esinenud noortel on süsteem kaks tugev. CFAR-i kursus aitabki neil selles osas tööd teha, murda mugavustsoonist välja, panna süsteem üks proovile,» ütles Jaan Tallinn.

Arstiteadust õppiv Katrina Sepp, kes käis eelmise aasta kevadel CFAR-i kursusel, ütles, et kõige põnevam oligi kursusel see, kuidas oma mugavustsooni laiendada. «See ei seisnenud ainult mõttetöös, saime ka päriselt oma mugavustsooni laiendada ja areneda.»

Jaan Tallinna sõnul seisneb mugavustsooni laiendamine selles, kui inimene peab näiteks suure hulga rahva ees esinema. «Mõtleme küll enne seda välja, mida teeme ja planeerime ette. Mõni inimene näiteks ei taha suure rahvahulga ees esineda, kuid ta teab, et see pole tema jaoks ületamatu ja et tegemist on piiripealse olukorraga,» ütles Tallinn. Seesuguses situatsioonis üritabki süsteem üks inimesele öelda, et ta midagi ei teeks, misjärel üritab inimene süsteem kahega peale suruda, et ta ikkagi teeks seda, mida tegelikult teha ei taha.

Jaanuaris CFAR-i kursusel käinud geograafia eriala üliõpilane Uku Kaspar Uustalu ütles, et talle meeldis kursuse juures enim see, et loengud ja arutelud toimusid vabas õhkkonnas. «Need polnud üldse traditsioonilised tunnid, mõnikord istusime hoopis murul või toas vaiba peal, jõime teed jne. See inspireeris ja aitas mõtetel vabalt edasi areneda,» ütles Uustalu.

Küsimusele, miks sellisele koolitusele minna, vastasid noored, et kui selline võimalus antakse, siis miks mitte seda ära kasutada. «See on suurepärane võimalus iseenda arendamise mõttes ja pole ühtegi põhjust, miks sellele ei öelda,» lisas Katrina Sepp.