Seni Eestis praktiseeritud teaduse rahastamise süsteem ei ole jätkusuutlik ei Tartu ülikooli ega Tallinna tehnikaülikooli teadusrahastuse teemal tehtud uuringute korraldajate sõnul, sest projektipõhisus võimendab ülikoolides eri probleeme ja tekitab teadlastele ebavajalikke pingeid.

Tartu ülikooli majandusteaduskonna vanemteaduri Kadri Ukrainski sõnul liigub Eesti praegu parema ja stabiilsema teaduse rahastamise süsteemi poole. «On tehtud ettepanek liikuda 50:50 süsteemi peale, ehk pool raha tuleks teadusesse baasfinantseeringust ja pool oleks projektipõhine,» ütles Ukrainski.

Vanemteaduri sõnul püütakse seesuguse süsteemiga teaduse rahastamist stabiliseerida, sest praegu sõltub teadusetegemine liialt palju projektide rahast ning nii mõnigi teadusgrupp võib selle tõttu rahastusest ilma jääda. «Kui baasfinantseeringu osa oleks suurem, saaksid teadusgrupid olla kindlad, et ka järgmiseks aastaks on raha olemas ning tööga on võimalik jätkata.»

Ka TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi riigi rahanduse ja valitsemise professori Ringa Raudla sõnul on teaduse rahastamiseks tehtud ettepaneku suund varasemast parem. «50 : 50 süsteem kõlaks juba normaalse Euroopa riigi moodi ning baasrahastuse suurenemine tagaks stabiilsuse ja võtaks ära hullumeelse ebakindluse,» rääkis Raudla.

Professori sõnul tähendab see, et teadusesse peab kusagilt raha juurde tulema. «See on mõnes mõttes ka poliitilise tahte küsimus: kas meie poliitikud tahavad Eesti teadust arendada või mitte. Kui jätkub selline süsteem nagu meil praegu on, siis hakkab see sügavalt õõnestama teaduse jätkusuutlikkust ja talentide siinhoidmist.»

Projektirahad domineerivad

Praegune süsteem on professor Raudla sõnul ekstreemne. «Meil on võrreldes teiste Euroopa riikidega üldse teaduses väga vähe raha ja see, et rohkem kui 80% rahast tuleb projektidest, teeb rahastamise ebastabiilseks. See on paljudele teadlastele eksistentsiaalne probleem,» ütles Raudla.

Professor tõi äärmuslikuma näitena välja investeeringud, mis on tehtud aparatuuri ja laboratooriumitesse. «Tulemusena on paljudes instituutides iseenesest meeletult head töövõimalused, kuid samas ei ole raha, et maksta palka noortele või ka praegu seal töötavatele inimestele,» sõnas Raudla ja lisas, et tehtud on tohutu investeering ja loodud suurepärane keskkond teaduse tegemiseks ning nüüd tuleb hakata inimestesse investeerima.

TÜ majandusteaduskonna vanemteadur Kadri Ukrainski korraldas Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) raames uuringut «Eesti teaduse rahastamise rahvusvaheline võrdlevanalüüs» ning selle uuringutulemuste taustal ütles temagi, et Eestis on projektirahastuse osakaal võrreldes teiste riikidega väga kõrge. «Projektirahastuse osakaal on umbes 2/3, see on Euroopas üks kõrgemaid. Meiega peaaegu samas olukorras on Sloveenia.»

Probleemid läbipaistvuse ja töökohtadega

TTÜ professor Ringa Raudla on üks TIPS-i uuringu «Detsentraliseeritud konkurentsipõhise teadusrahastuse mõju finantsjuhtimisele Eesti ülikoolides» korraldajatest. Uuringu tulemustes tuuakse näiteks välja, et teadusprojektide hankimise ja juhtimisega kaasnev töökoormus on piiranud teadlaste karjääri arengut, tekitanud probleeme kaudsete kulude katmisel ning muutnud teaduse rahastamise süsteemi ka mõnevõrra läbipaistmatuks.

Professor Ringa Raudla sõnul tekivad noorte jaoks probleemid eelkõige pärast ülikooli lõpetamist. «Siit ka küsimus: mis saab edasi? Eestis ei ole teadlastel kindlat karjäärimudelit.» Ei teadusgrupp, instituut ega ka ülikool oska öelda, missugune on eelarve kas või kolme aasta pärast.

«Kui noor on doktorantuuri lõpetanud ja meil algab mõni projekt, siis saame lõpetaja sinna tööle võtta. Kui aga ühtegi projekti parasjagu algamas ei ole, siis ei saa me ka tööd pakkuda. Eestis on töölesaamine mõnes mõttes õnnest sõltuv,» rääkis Raudla.

TÜ vanemteaduri Kadri Ukrainski arvates on noorte tippteadlaste Eestist äraminek ühelt poolt küll probleem, kuid sealsamas peab ta seda ka õigeks. «Näiteks sotsiaalteadustes on võrgustik väga oluline, kellega sa koostööd teed jne. Välismaal on noortel rohkem võimalusi ennast arendada.»

Samas peab Ukrainski üsna tõenäoliseks võimalust, et noored väsivad konkurentsist või neil tekivad lihtsalt teised väärtused, mistõttu tullakse Eestisse tagasi. «Tegelikult on neid palju, kes tagasi tulevad, ja sellises olukorras on väga hea, et nad ära käisid, uusi teadmisi ning kogemusi omandasid ja need Eestisse tõid,» arvas Ukrainski.

Süsteem sunnib skeemitama

TIPS-i uuringutulemustest, mille koostamisel Ringa Raudla osales, tuleb välja, et praegune teadusrahastuse süsteem paneb teadlasi ka n-ö skeeme välja mõtlema. «Süsteem ise sunnib skeemitama. Me ise tahaksime muidugi, et kõik oleks aus ja läbipaistev, kuid tihtipeale tuleb teadlasel väga palju mõelda ja eri probleeme lahendada, mida ei saa praeguse süsteemi juures läbipaistvalt teha,» ütles professor Raudla.

Uuringust selgub, et läbipaistvus kannatab näiteks kaasfinantseerimise näitamisel. Uuringuks intervjueeritud teadlased ütlesid, et projekti juurde on kaasfinantseeringu näitamiseks toodud õpetamisega tegelevaid inimesi, kes reaalselt projekti ei panusta, kuid kellele makstavat palka saab näidata kaasfinantseeringuna. «Seega tuuaksegi inimesed näiliselt projekti juurde ja näidatakse õppetöö eest makstavat raha kaasfinantseeringuna,» seletas professor.

Raudla sõnul ütlesid uuringu jaoks intervjueeritud teadlased ka seda, et projektide kirjutamisele ning nende administreerimisele kulub liiga palju aega. «Öeldi, et kohati läheb terve tööpäev administreerimiseks ja teadust tuleb teha õhtuti või nädalavahetuseti,» tõi Raudla näite.

Professori sõnul ei tööta teadlased mitte 40 tundi nädalas vaid vähemalt 60 tundi või rohkemgi. «Et teha teadust, õpetada ja hallata rahade voogu, hankida raha ja seda ka administreerida – seda on liiga palju,» sõnas Raudla.

Professori arvates püsib praegune teaduse rahastamise süsteem üleval tänu sisemiselt väga motiveeritud teadlastele. «Kui ma enda seisukohast räägin, siis praegu, kui ma olen noor, ma veel jaksan selle kõigega tegeleda, kuid kümne aasta pärast ei ole ma kindel, et tahan päris niimoodi tööd teha,» lausus Raudla mõtlikult ja lisas, et talle tundub ahvatlev n-ö Ameerika versioon, kus teadlane publitseerib seda, mida ta tahab, ning teeb teadust omas tempos.

Teaduse kvaliteet kannatab

Raudla sõnul tekitab administeerimisele kuluv aeg probleeme ka teaduse kvaliteedis. «Kui tippteadlane kulutab oma aega hangetele või raportitele, siis on see mõnes mõttes inimese raiskamine paberitöö peale, mis ei ole kohati üldse õigustatud,» ütles professor.

«Näiteks tuleb täita tööajatabeleid, mis ei näita reaalsust ja mida ei saa tegelikult keegi ka kunagi kontrollida. Mitte keegi ei tööta 40 tundi nädalas, vaid pigem 60–70 tundi,» rääkis Raudla ja lisas, et oluline on see, et lubatu saaks tehtud, mitte see, kui palju aega pühendati ühele või teisele ülesandele.

TÜ vanemteadur Kadri Ukrainski toob administreerimise juures välja aga hoopis selle, et projektipõhine rahastamine takistab mingite valdkondade strateegilist väljaarendamist. «Projekti saamine või mittesaamine ei lähe teatud vajadustega mõnikord kokku. Suur mure on sellega, kui inimesed on projekti raames teatud kuupäevani tööl ja see projekt hakkab lõppema, siis ma pean mingisuguse uue projekti leidma, et inimesed saaksid tööd jätkata. See tekitab pingeid,» ütles Ukrainski.

Vanemteadur soovitab lisaks baasfinantseeringu suurendamisele kehtestada süsteem, kus personaalset uurimistoetust ehk PUT-i saaksid taotleda ainult noored teadlased. «Praegu saavad seda taotleda nii alustajad kui ka tippteadlased. Vanemad teadlased on jõudnud endale koguda nii palju kapitali, mille pealt nad võiksid taotleda raha välismaistest keerulisematest projektidest,» seletas Ukrainski ja lisas, et nii saaksid noored võimaluse töötada end seesugusele tasemele, et ka neil oleks võimalus välismaistest projektidest raha taotleda.

Nii TTÜ professori Ringa Raudla kui ka TÜ vanemteaduri Kadri Ukrainski arvates on aga projektipõhine teaduse rahastamine teatud mõttes heagi. «Ma näen, et see hoiab teadlastel vaimu värskena, nad teevad tööd ja see süsteem sunnib ka pingutama,» lisas Ukrainski. Kuid vaatamata sellele, et projektipõhisel süsteemil on ka positiivne külg, peavad Raudla ja Ukrainski õigeks liikuda suurema baasfinantseeringu poole, et tagada Eesti teaduse kestlikkus.

Poolt ja vastu

Väitlemine on oskus argumenteerida kord ühe, kord teise seisukoha eest. Selles rubrgiigis Tartu Väitlusklubi liikmed seda teevadki.

Kas riik peaks suurendama teaduse rahastust?

POOLT:

2014. aasta kevadel võtsid valitsus ja riigikogu vastu Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia, mis aitaks tagada selle, et EL-i struktuuritoetuste abil loodud võimalusi rakendatakse täismahus, st rahastus oleks stabiilne. Praegu strateegiat ei täideta (ühe protsendi SKP asemel 0,81 protsenti SKP-st) ning Eesti teadus on sunnitud olukorras, kus loodetakse saada EL-i tõukefondidele minimaalne rahastus, mis omakorda tähendab seda, et Eesti teaduse arenguvõime on pärsitud ja ebastabiilne.

Miks see tähtis on? Sest Eesti riik ei tugine inimeste kvantideedile, vaid kvaliteedile. Intellekt on meie rahva nišš, olgu see IT, kunst või teadused. Meil pole inimesi, et luua efektiivne tööstusriik, samuti ei saa me suurt armeed moodustada, kuid meil on kaks Euroopa tippülikooli, mis on eesrindlaseks teaduste edendamisel – piiriks kõigest riigi prioriteedid. Väikene pingutus (0,19 protsenti SKP-st) võimaldaks maailma väikseimal kosmoseriigil tähtedeni küündida. 

Oliver Grauberg, TÜ õigusteaduse bakalaureusetudeng

VASTU:

Teadustöö rahastus võiks Eestis suureneda, kuid riigilt raha küsimise asemel peaksid teadusinstitutsioonid leidma täiendavaid finantsallikaid erasektorist. Ideaalis näeks see välja umbes nii, et kui Eesti Energia sooviks parandada põlevkivi kaevandamise tõhusust, käiks ta välja rahalise toetuse teadlastele, et seda küsimust lahendada.

Erasektorile tuginev rahastus suunaks teadlasi leidma igapäevaprobleemidele praktilisi lahendusi. Teisisõnu asutaks enam koostama analüüse ning uusi tehnoloogilisi lahendusi, mis on ühiskonnale reaalselt kasulikud. Paraneks ka teadlaste olukord, sest nad saaksid lisarahastuse ja nende töö vilju hakataks rohkem praktikas kasutama.

Lisaks oleks riigile kulukas teaduse rahastust suurendada ja Eesti niigi negatiivse bilansiga riigieelarve puhul tähendaks see raha teistest olulistest valdkondadest (nagu tervishoid, kultuur jne) äravõtmist.

Heiki Viisimaa, TÜ rahvusvaheliste suhete magistrant