Narvast kõneldakse pahatihti nagu kohast, mis mõtteliselt justkui ei kuulu täienisti Eesti riigi mõjuvälja. Milline paistab asi Narvast vaadatuna ja kuidas tunnevad end piirilinnas aastal 2024 rahvusülikooli inimesed?

Tartu Ülikooli Narva kolledži arengut mõjutavad tugevalt suured üle-eestilised reformid: eestikeelsele haridusele üleminek ja õiglane üleminek Ida-Virumaal. „Kolledž kasvab ja areneb praegu väga kiiresti,“ kinnitab Narva kolledži direktor Indrek Reimand.

Sotsialteaduste valdkonda kuuluvas Narva kolledžis on üle 60 töötaja, seitsme õppekava alusel õpib ligi 700 üliõpilast. Viimase kolme aastaga on õpetajakoolituse õppekohtade arv suurenenud pea kaks korda. Lisaks saab õppida noorsootööd, ettevõtlust, projektijuhtimist ja IT-süsteemide arendamist. 2025. aastal avatakse uus magistriõppekava „Tehisintellekti ja robootika rakendused“.

1. juulil täitub Tartu Ülikooli Narva kolledži asutamisest 25 aastat. Milline on see kolledži ühise ülesehitamise aeg olnud?

Universitas Tartuensise palvel rääkisid lugusid minevikust ja olevikust kolledži infotehnoloogia juht, IT-süsteemide administreerimise ja arendamise õpetaja Pavel Kodotšigov, vene kultuuri lektor Jelena Nõmm, õppekorralduse spetsialist Natalia Kravtšenko ja inglise keele lektor Nina Raud.

Pavel Kodotšigov: eesti keel sai selgeks

„Enne kolledži avamist 1999 jõudsin töötada umbes aasta jagu Narva Kõrgkoolis arvutiklassi laborandina.

Mäletan, et istusin oma kabinetis, oli tööpäeva lõpp ja uksest astus sisse pikk kõhn naine. See oli kolledži uus direktor Katri Raik. Ta ei istunud toolile, vaid monitori kõrvale lauale, jalad rippu. Mõtlesin endamisi, et kummaline käitumine direktoril! Nüüd saan aru, et ta tahtis luua kerget, pingevaba suhtlusolukorda.

Kuna tol ajal ei rääkinud mina eesti ega tema vene keelt, polnud meie vestlus pikk. Pooleldi eesti, pooleldi vene keeles räägitust sain aru, et Katri tahab mind tööle võtta ja minu tööülesannete hulka ei kuulu mitte ainult arvutilabori, vaid kogu hoone tehnika hooldus. Muidugi olin nõus.

Kolledž on Narvas ainus õppeasutus, mis pakub klassikalist kõrgharidust. Uuest majast on saanud linna vaatamisväärsus. Meil on näitused, konverentsid, avalikud loengud noortele ja täiskasvanutele. Narvakatel ja linna külalistel on võimalik kolledžisse vabalt tulla ja meie ruume rentida.

Kolledži tähtsaim piirkondlik roll on ehk eesti kultuuri ja keele edendamine. See on praegu veel ainus koht Narvas, kus eri rahvusest õpetajad, näiteks sakslane ja venelane, suhtlevad omavahel eesti keeles.

Mul on väga vedanud, et saan töötada ja õpetada Tartu Ülikooli Narva kolledžis. Õppetöö on siin peamiselt eesti või inglise keeles. Viimasel ajal olen hakanud ka eesti keeles õpetama – see on minu jaoks suur proovikivi, kuid olen uhke, et saan oma tööga anda eesti keele edendamisel Ida-Virumaal oma väikese panuse.

Kui meenutada mõnd humoorikat lugu, siis oli aeg, mil president Kersti Kaljulaid töötas ühe nädala meie kolledžihoones. Ühel päeval oli siin suur konverents ja majas palju rahvast. Märkasin tualettruumide uste taga järjekorras teiste seas ka presidenti seismas. Millises riigis veel on president oma rahvale nii lähedal?!

Üks mälestus veel: kui Katri Raik 1999. aastal toonasele ülikooli rektorile Jaak Aaviksoole kolledžihoonet tutvustas ja nad arvutiklassini jõudsid, tuli mul neile vastu minna. Katri ütles midagi ja pikk mees, kel oli rinnal suur auraha, surus mu kätt. Ta küsis minult midagi, aga ma ei saanud sõnagi aru. Oli piinlik ja Katri lausus ebamugavast olukorrast pääsemiseks: „Pavel ei oska eesti keelt.“ Aastaid hiljem juhtusin Aaviksooga uuesti kätt suruma – Tallinna Tehnikaülikoolis, kui sain kätte oma magistridiplomi. Seekord sain kõigest aru, mida ta mulle ütles.

Narva ja Ida-Virumaa probleemid on ühed ja samad: suurettevõtete sulgemine, töökohtade nappus ja noorte väljavool pealinna või välismaale, kust üldjuhul kahjuks kodukanti ei naasta. Usun, et terve piirkonna olukorda parandaks tööstusobjektide ja muu äritaristu sihipärane ehitamine.“

Jelena Nõmm: tuli saavutada autoriteet tudengite silmis

„Pean end väga õnnelikuks, et sain oma õppejõukarjääri alustada just kolledžis. Olin 1999. aastal noor ja energiat täis ning äsja asutatud kolledž oli samasugune. Paljutki alustati nullist, kuigi kolledž ei tekkinud muidugi tühja koha peale, vaid toetus senise Narva Kõrgkooli kogemustele.

Esimestel õppejõuaastatel tutvustasin ennast alati ees- ja isanimega. Ilmselt mitte ainult sellepärast, et see on vene kultuuris kombeks, vaid ka selleks, et tudengitele oma õppejõupositsiooni meenutada. Kord oli naljakas seik, kui ühel seminaril pöördusin üliõpilase poole eesnimepidi, tema aga parandas mind ja esitles ka ennast ees- ja isanimega. Ilmselt tundus talle ebaõiglane, et nii noor õpetaja nõuab mingit erikohtlemist. Sain aru, et autoriteet tuleb välja teenida!

Akadeemilised traditsioonid on kujunenud kolledžis minu silme all ja ma olen rõõmus, et olen saanud ka ise nende kujundamises osaleda. Alustasime üliõpilaste teadusklubiga, seejärel hakkasime korraldama rahvusvahelisi üliõpilaskonverentse, mis on saanud traditsiooniks. 2000. aastate alguses korraldasin kolledžis filmiklubi: kohtusime tudengitega, vaatasime filme ning arutlesime nende üle. Nüüd annan üliõpilastele vene kino kursust.

Kolledži esimesel tegevusaastal said alguse ka iga-aastased pedagoogikakonverentsid. Veidi hiljem hakkasime teadlasi kutsuma kolledži rahvusvahelistele teaduskonverentsidele. 2013. aastal sai alguse teadusseminaride sari Esto-Russica, mille seminarid toimuvad vaheldumisi Narva kolledžis ja Tartus slavistika osakonnas. Olen väga tänulik kolledži esimesele direktorile Katri Raigile, kes armastas luua häid traditsioone ja oli meie ettevõtmistes toeks.

Narva kolledžisse tullakse õppima üle Eesti. Siin on raske leida kooli või lasteaeda, kus ei töötaks meie vilistlasi – mõnes koolis moodustavad nad pea poole õpetajatest. Kolledžis töötavad entusiastid, kes ei edenda eesti keelt ja kultuuri moepärast, vaid seetõttu, et nad on oma kultuurimissioonist teadlikud. Iga uue üliõpilaste põlvkonnaga on auditooriumis rohkem inimesi, kes valdavad vabalt kaht keelt ja tunnevad end mõlemas kultuuris pädevana.

Mina annan kolledžis kursusi, mis on seotud vene kultuuri, kultuuridevahelise suhtlemise ja mitmekultuurilise haridusega, ning õpetan nii vene kui ka eesti keeles. Olen sündinud perekonnas, kus on juuri mõlemast rahvusest, ja olen alati tundnud eesti kultuuri kohalolu oma elus – see on saanud minu teiseks kultuuriks. Küllap see tunne andis mulle 2000. aastate keskel ka kindlustunde, et võin eesti keeles õpetada.

Loodan olla hea eeskuju üliõpilastele, kes valmistuvad Eestis õpetajakarjääriks. Teises keeles õpetamine on võimalik, see on saavutatav eesmärk. Palju keerulisem on luua meie ühiskonnas kultuuri, kus väärtustatakse sallivust ja vastastikust lugupidamist ning mõistetakse, et kultuuriline mitmekesisus on samuti väärtus. Narva kolledži rolli selles protsessis on raske üle hinnata.“

Natalia Kravtšenko: Narva mure on suur tööpuudus

„Kolledži esimesed päevad on mul meeles justkui lapse esimesed sammud: iga päev uued ülesanded ja ka uued lahendused.

Oli raske, ent väga huvitav. Senisest Narva Kõrgkoolist jätkas vaid 240 tudengit. Nad olid ehmunud ja segaduses. Neid tuli rahustada ja õpetada uute reeglite järgi toimetama, aga ka kolledži töötajad ise alles õppisid seda.

Tartu Ülikool tõi Narva uusi nähtusi: teaduskonverentsi, väärikate ülikooli, lastevanemate akadeemia. Ja need on linnaelanike seas väga populaarsed. Nüüd on Narva vanema põlvkonna esindajatel kord kuus võimalik kodused probleemid maha jätta ja tulla väärikate ülikooli, et kuulata loenguid kultuurist, kunstist, keelest.

Meie majas toimuvad kodanike kohtumised Eesti valitsuse liikmetega. Lapsevanemad võivad haridusreformi kohta küsimusi esitada otse haridusministrile, kes kolledži endise direktorina siinseid olusid hästi tunneb. Palju tuttavaid nägusid on pedagoogikakonverentsidel – need on meie lõpetajad, kes töötavad koolide ja lasteaedade õpetajate ja direktoritena üle Eesti.

Õppekorralduse spetsialistina ei õpeta ma aineid, vaid pigem õpetan üliõpilasi lugema ning mõistma seadust ja dokumente. Mõnikord piisab lihtsalt nõutavale dokumendile viitamisest, kuid vahel tuleb reegleid seletada igapäevaste näidete abil. Näiteks küsimus, miks ei saa semestri lõpus mõnesse ainesse registreerumist tühistada? Seletasin, et ka restoranis ei saa lõpuni söömata rooga tagastada, ikka peab selle eest maksma. Tudengitega suheldes õpin ka ise: kuulan neid ja õpin austama teistsugust seisukohta.

Narvas tuleb praegu lahendusi otsida kahele suurele probleemile. Üks neist on tööpuudus, teine üleminek eestikeelsele õppele. Kolledžihoones toimuvad regulaarselt töömessid ning koolidele ja lasteaedadele koolitatakse spetsialiste, kes on valmis eesti keeles õpetama. Lastevanemate koosolekutel selgitatakse eestikeelse õppe reformi tähtsust Eesti tuleviku ja meie laste jaoks.“

Nina Raud: kolledž on linna arengut mõjutanud

„Mu esimesed mälestused on arvatavasti kolledži raamatukogust ja inglise keele keskusest, kus oli juba kolledži algusaastatel suurepäraseid väljaandeid ja õppematerjale ning kus toimusid mu esimesed loengud.

Kolledži uue maja valmimine on Narva ajaloolisse vanalinna toonud elu ning samas mõjutanud ka omavalitsust rohkem ära tegema: korrastatud on Stockholmi väljakut, restaureeritud raekoda. Tartu Ülikooli tähtsus Narvas kasvab, seda kinnitab kas või meie esimese direktori Katri Raigi tulemine ülikooli esindajaks Ida-Virumaale.

Ülikool pakub siin akadeemilist bakalaureuse- ja magistriharidust nii Narvast kui ka mujalt pärit noortele, samuti täiendusõpet.

Kolledžil on määrav koht eestluse ja eesti kultuuri edendamisel just selle kandi inimeste seas, kas või loengusarjade kaudu. President Kersti Kaljulaid on tunnustanud kolledži tegevust eestluse arendajana ja üks meie töötaja on saanud selle eest presidendilt ka teenetemärgi.

Ida-Virumaa ja Narva probleem on hakkajate noorte lahkumine Tallinna ja kaugemale. Vähe on ettevõtlikke noori, kes sooviksid oma kodulinna ja maakonda muuta, kuid on lootust, et neid tuleb meile õppima järjest rohkem ja ehk jäävad nad ka pärast lõpetamist Ida-Virumaale.“