Akadeemiline etikett ehk kirjutamata reeglid, kuidas ennast ülikooliseinte vahel üleval pidada, on aja jooksul mõnevõrra muutunud. Kas muutunud on ka vajadus etiketi järele?

Kõigepealt, kas teie või sina? Võrdsuse poole pürgivas maailmas pöördub üliõpilane heas usus mõnigi kord professori poole eesnimepidi ja sinatades. Professorid reageerivad erinevalt: on neid, kes peavad kohaseks hoida distantsi, ja ka neid, kes soosivad vahetumat suhtlust. Ja kes siis poleks auditooriumis telefoni näppinud või loengusse hilinenud? Aulaloengule jope seljas tulnuid on samuti nähtud. „Ja mis siis?“ võib ju küsida.

Nii kirjutamata kui ka kirjutatud reeglitel on siiski oma mõte, arvatakse paljudes ülikoolides üle maailma. Mõnes neist on akadeemiline etikett kodulehele üles riputatud, et kõik saaksid asjast ühtemoodi aru ja üliõpilaste elu oleks lihtsam.

Poola Maria Curie-Skłodowska Ülikooli etikett kõlab meilgi tuttavalt: ära hiline loengusse (siiski, kuni 15 minuti ehk akadeemilise veerandtunni jooksul on veel sobiv siseneda). Anna käega märku, kui soovid küsimust esitada. Ära aja loengu ajal juttu ega põrnitse telefoni. Enne loengu lõppu ei sobi asju kokku korjata. Ära puudu õppetöölt, see on kiireim tee hävinguni! Õppejõule kirjutades pöördu tema poole lugupidavalt (ei mingit „Hei, mul tekkis yx kysimus“); loe kiri enne saatmist läbi, et poleks vigu, ja lõpeta samuti viisakalt („Tänades“, „Lugupidamisega“ vms). Eksamile tulles pane selga korralikud rõivad.

Tundub elementaarne? Samal kodulehel rõhutatakse, et kuigi etiketist ja headest (teadus)tavadest kinnipidamise mõte on luua ülikoolis üleüldist head õhustikku, võib see otseselt mõjutada ka üliõpilase käekäiku, tema läbisaamist kaaslaste ning õppejõududega, ja ehk isegi tulevikku.

Enne ja nüüd

Akadeemiline etikett ja head tavad ei hõlma aga ainult pealispinda.

Emeriitprofessor Ene-Margit Tiit astus ülikooli 1952. aastal, mõni aasta pärast okupatsiooni algust ja sõja lõppu.

„Eks elu ole väga palju muutunud, aga samas on küllalt palju asju jäänud endiseks,“ arvab ta. „See, et noor inimene peab õppima, kui ta tahab elus midagi korda saata, on ikka samamoodi. Õpingute sisu ja vorm on muutunud, aga õppimine kui töö on endine. Et õpingute jooksul inimesed küpsevad ka sotsiaalsetes suhetes, luuakse kontakte ja saadakse selgeks inimestevahelised vahekorrad, kuulub samuti asja juurde.“

Akadeemiline etikett algab teretamisest. „Käisin oma Londonis õppinud pojapojaga Delta majas,“ kirjeldab Tiit. „Ta imestas, et fuajees vastu tulnud noored mind tervitasid – ja nad ei olnud isegi minu üliõpilased. Londonis pole kõikide professorite tervitamine igal pool endastmõistetav.“

Professor muheleb ja jätkab: „Kui mina ülikooli läksin, tõusti õppejõu sisenedes püsti. Enne sõda aga sahistati jalgadega – püsti tõusmine võis üsna tülikas olla, kui olid kitsad reavahed ja klobisevad klapplauad.“

Püstitõusmise komme lõppes Eesti Vabariigi taastulemisega, nagu hakkasid unustuse hõlma vajuma ka suulised eksamid.

„Peeter Tulviste, kes kogus anekdoote, ohkas, et sellega on nüüd kõik. Peale taasiseseisvumist kadusid ära poliitilised anekdoodid ja ülikoolist suulised eksamid, ja kadusid ka professori ja tudengi anekdoodid.“ Suuline eksam oli üks väheseid võimalusi üliõpilase ja professori vahetuks kohtumiseks. See oli nii tähtis, et sel puhul pandi selga paremad rõivad.

„Nõukogude aja alguses kehastas ülikool midagi, mis oli veel Eesti ajast alles, ja see oli justkui püha pärand. Nüüd on ülikool muutunud,“ mõtiskleb professor Tiit. „Kui pooled Eesti naistest vanuses 30–60 on kõrgharidusega, siis pole parata: ülikool on läinud argisemaks, ei ole enam midagi nii püha ja erilist. Aga muidugi see, et Eesti rahvas kuulub maailma haritumate rahvaste hulka, on igatepidi positiivne,“ ütleb Tiit talle omase huumoriga. „Võimalik, et see muutus põhjustabki akadeemilise etiketi ja igapäevase heakombestiku lähenemist.“

Kuidas kõigi nende muutustega kohanemine on läinud?

„Intelligentne inimene on kohanemisvõimeline,“ naeratab emeriitprofessor, „aga erilist kohanemist pole vaja olnud, sest muutused akadeemilises etiketis ei tähenda olulisi muutusi minu enese tegevuses.“

Kuivõrd on aga omavahel seotud akadeemiline etikett, head teadustavad ja eetika?

Etikett ja eetika

„Akadeemilisest etiketist rääkides tuleks alustadagi eetikast,“ ütleb rakubioloogia professor Toivo Maimets. „See on see, kuidas sa suhestud akadeemilise maailmaga.“

Eetika on Maimetsale südamelähedane: ta kuulub Tartu Ülikooli eetikakeskuse nõukogusse ja on kaheksa aastat osalenud UNESCO bioeetika komitees, kus juhtis inimkloonimise reguleerimise komisjoni. UNESCO kogemus on Maimetsale õpetanud tundlikes eetikaküsimustes konteksti mõistmise ja kompromisside leidmise kunsti.

„Teadustöös on mitu rangelt taunitavat tegevust: võltsimine, plagieerimine ja fabritseerimine. Lisaks on hallalad, kus mõnigi käitumisviis on kaheldava väärtusega,“ nendib ta. „Kõike ei saa dokumentides reguleerida, aga neist asjust tuleb rääkida.“

Maimets peab akadeemilises maailmas kõige aluseks huvi oma tegevuse vastu. „Tahaksin, et üliõpilane teaks õppima tulles, mida ta tahab. Kas teda huvitab, kuidas looduse mehhanismid toimivad, või ema käskis? Huvi oma ala vastu on esmatähtis,“ ütleb professor.

Seejärel tulevad ka motivatsioon ja ausus. „Teaduse tegemisel on tohutult palju kohti, kus saaks suli teha,“ märgib ta. „Aga kui sa jõuad järeldusele, et suli tegemine alal, millele soovid oma elu pühendada, ei ole väärikas, siis on kõik ülejäänu tehtav.“

Lihtsam on neil, kellel on hea lastetuba ja sarnane päritolukultuur. „Aeg-ajalt tekib hämming, kui erinevad võivad olla arusaamad eetikast, etiketist ja akadeemilisest maailmast. On toredaid üliõpilasi, aga on ka selliseid, kelle koht ei ole ülikoolis,“ nendib ta.

Professorile öeldakse Maimetsa sõnul üldjuhul teie kuni hetkeni, mil hakatakse koos töötama. „Vahel on eesmärgipärane distantsi üliõpilase ja õppejõu vahel vähendada. Kui bakatudeng tuleb laborisse tööle, ütlen talle, et nüüd võib sinatada. Teadustöö on loominguline – on oluline, et räägid, mõtled ja kritiseerid vabalt, sealhulgas professori mõtteid. Kui arvad, et professoril pole õigus, ütled oma läbimõeldud argumendid viisakas vormis välja. Kui sa seda oskust ei omanda, jäädki masinaoperaatoriks.“

Maimets rõhutab, et akadeemilise kultuuri kujundamine on üliõpilase juhendaja vastutusel.

„Mina kutsun näiteks kõik doktorandid ja magistrandid, kes laboris tööl on, oma aeda Ihastesse ööbikut kuulama. Sööme-joome, räägime elust, poliitikast – kõigest sellest üliõpilane õpib. Et hea teadlane olla, pead kõigepealt olema hea inimene, ja sellesse ma usun sügavalt. Seda heaks inimeseks olemist sa õpetad, “ ütleb professor Maimets.

Kampsun ja paljad õlad?

Kady Sõstar on ülikoolis protokolli peaspetsialist. Tema vastutada on traditsiooniliste pidulike ürituste korraldamine, näiteks rahvusülikooli aastapäeva aktus 1. detsembril ja Eesti Vabariigi sünnipäeva aktus (tavaliselt 24. veebruarile eelneval tööpäeval). Aktused juhatab sisse ja välja akadeemiline sekretär, viiendat aastat on sel ametipostil Tõnis Karki.

„Aktuste juurde kuuluvad kõned, muusika, lilled, lipud ... Eesti Vabariigi ja ülikooli lipu toovad pidulikult sisse üliõpilasseltside ja -korporatsioonide esindajad. Alustuseks lauldakse Eesti hümni ja lõpetuseks „Gaudeamust“ – mõlema sõnu peaks une pealt teadma iga ülikoolipere liige,“ ütleb ta.

Ametisse astuvad professorid peavad aulas inauguratsiooniloengu ning ülikooli aastapäeval promoveeritakse doktorid ja audoktorid. Kes on aktustel osalenud, see teab, millise akadeemilise vaimsuse, pidulikkuse ja kohati ka peene huumoriga need sündmused on laetud.

„Ürituste raamistik on akadeemiline, kuid sisus peab olema soojust, loomingulisust ja natuke huumorit,“ ütleb Sõstar. „Kas kõneleb keegi muhedalt või paneb muusik inimesed kaasa laulma. Oluline on, et oleks teatud kergus ja et saalis istujad end hästi tunneksid. Ja muusika on tingimata väga heal tasemel.“

Kui keegi teeb aktusel keelelise apsaka või juhtub mõni muu väike äpardus, suhtub akadeemiline publik sellesse mõistvalt ja heatahtlikult.

„Kord jäi üks audoktor, vanem härrasmees, tukkuma. Tema süles olnud medal kukkus karbist kõlinal maha, veeres mööda aula põrandat ja tegi seal mitu tiiru peale. See tekitas saalis sõbralikku elevust,“ meenutab Sõstar.

„Aulasse üleriietega ei tulda, need tuleb alati garderoobi jätta,“ ütleb ta. „On kirjutamata reegel, et aulas ei sööda ega jooda. Samuti ai ole aula koht usu- või poliitilise propaganda tegemiseks.“

Aulaaktuse kutsele on tavaliselt märgitud, milline rõivastus valida. Näiteks pole seal kohased kampsun ega paljad õlad. Tartu Ülikooli akadeemilistel üritustel ei ole kunagi kantud talaare, musti peakatteid ja muid välismaa ülikoolides tuntud atribuute, meie üritustele annavad pidulikkuse frakk ja kleit. „Ja alati on tore, kui inimestel on seljas rahvariided,“ ütleb Sõstar.

Juunikuus on linn tulvil paremates rõivastes ja lillekimpudega inimesi – algab lõpetamiste aeg. Viimastel aastatel on peahoone juures olnud suur ekraan ja nii saavad sõbrad-sugulased, kes kõik ei mahu aulasse ära, vaadata aktust vabas õhus suurelt ekraanilt. „Võimalus aktusi peahoone ees ekraanilt jälgida näitab ka linnarahvale, et ülikool on linna osa.“

Kas pigem vaba või formaalne suhtlus?

Kui vaba või formaalne on suhtlus ülikoolis tudengi meelest? Mida ütleb üliõpilasele sõnapaar akadeemiline etikett ja kuidas ta sellesse suhtub?

Johannes Sarapuu

eesti ja soome-ugri keeleteaduse kolmanda aasta üliõpilane

Esialgu eeldavad õppejõud ikkagi formaalsust ja tudengid hoiavad samuti distantsi. Kusjuures teietamine ei sõltu üldse vanusest ega tajutavast sotsiaalsest distantsist – tihtilugu on just vanemad õppejõud altid sina ütlema. Mulle tundub, et vabama-formaalsema skaala erineb instituuditi ja valdkonniti. Kui on väike ja kokkuhoidev instituut, siis näib üliõpilaste ja õppejõudude suhtlus päris vaba.

Oluline on vastastikune austus: tudeng võiks austada õppejõudu kui eksperti, kes on oma kohal põhjusega. Väga jäik suhtlus pole aga kummagi poole jaoks mugav.

Akadeemiline etikett on midagi enamat kui õppejõuga suhtlemise viis. Minu jaoks tähistab see sõnapaar eelkõige seda, kuidas inimene end akadeemilises keskkonnas üleval peab: et tudeng (aga ka õppejõud!) ei tegeleks loengu ajal kõrvaliste asjadega, ei segaks teisi ning käituks ka tulise seminaridiskussiooni ajal vestluskaaslasega austavalt. Need on lihtsad käitumisreeglid, mis kehtivad igal pool, kuid eriti ülikoolis.

Aurora Ruus

filosoofia magistriõppe üliõpilane

Vähem tudengeid kursusel tähendab sageli isiklikumat ja mitteformaalsemat suhtlemist õppejõuga. Vanema generatsiooni õppejõududega on teietamine endastmõistetav, ent nooremad pöörduvad sageli juba ise tudengite poole sina-vormis ning paluvad ka endale sina öelda.

Mulle endale on elementaarsest viisakusest ja harjumusest mugavam pöörduda õppejõu poole teievormis, aga tudengite hulgas paistab siiski järjest ülekaalukam õppejõudude sinatamine, nii kõnes kui ka kirjas.

Teisalt, kui õppejõud ise ütleb, et läheme sina peale üle, siis haaran sellest kinni – ehkki nii mõnigi kord on see ootamatu ning harjumine võtab aega. On ette tulnud sedagi, et sõnastan lauseid niimoodi ümber, et ei peaks ütlema ei sina ega teie, sest pole päris täpselt meeles, mis selle konkreetse õppejõuga sai kokku lepitud. Samas tekitab sinatamine omamoodi kollegiaalset tunnet, mis võib mõjuda motiveerivalt ja julgustavalt.

Akadeemiline etikett on kogum häid tavasid ja kombeid, millest lähtuda näiteks formaalse kirja kirjutamisel, väärtuskonfliktide lahendamisel, seoses võrdse kohtlemisega, pidulikel puhkudel riietumisel ja käitumisel jne. Ent see võiks kehtida ka mentaliteedi kohta laiemalt: kuidas haridusse suhtutakse, seda mõtestatakse ja hinnatakse. Ehkki see võib mõnelegi tudengile (vahel ehk isegi õigustatult) paista iganenud, leian siiski, et kirjutamata reeglid aitavad hoida akadeemilist vaimsust ning lugupidamist oma alma mater’i ja kõigi selle liikmete, eelkõige aga siiski hariduse enda suhtes.