Tartu Ülikooli üks ilusamaid traditsioone on vabade kunstide professuur, mis sai alguse aastal 1993. Maikuus lõpetas oma õpetamiskorra vabade kunstide professorina luuletaja, tõlkija ja mõtleja Hasso Krull. 2. juunil andis ta ametireha üle tekstiilikunstnik Reet Ausile, kes alustab õppetööd tuleval sügisel.

Vabade kunstide professori, silmapaistva Eesti loovisiku kutsub üheks õppeaastaks ülikooli loenguid pidama rektor. Oluline on rõhutada, et vabade kunstide professori loengud on avalikud kõigile huvilistele. 

Hasso Krull pidas loengusarjas „Tuleviku jumalad: ontoloogiline sõda ja häälestumise kunst“ neliteist loengut, mis olid pühendatud tulevikuühiskonna mõtestamisele. Loengute teemad – keel, armastus, kingitus, jutustus, müüt, natsionalism, askees jne ­– tõid Jakobi 2 ringauditooriumisse kireva kuulajaskonna.

Hasso Krull, teie professuur on nüüd läbi. Milline oli teie kogemus vabade kunstide professorina?

Kogemus on suur mõiste, see settib aegamööda. Lihtsam oleks öelda, millised olid elamused. Sel juhul vastaksin: meeldivad. Professuur kestab vaid ühe aasta, aga mõtlemine mitte – see areneb teises ajas, hõlmab terve eelneva elu ja jätkub ka hiljem. Loengukava koostasin teemadest, mis panevad mõtte liikuma, arvestades muidugi seda, millest üldse on võimalik tänapäeval loengus kõnelda. Proovisin lükata piiri nii kaugele, kui saab. Kuulajad olid kenad inimesed, tihti küsiti intelligentseid küsimusi. See rõõmustab alati.

Olete tuntud kui neoliberalismi suhtes kriitiline ja pigem pessimistlik mõtleja. Vabade kunstide professorina keskendusite nn ontoloogilisele sõjale inimese ja olemise vahel: inimene oma ahnuses ja käibivate ideoloogiate mõjul tahab üha enam tarbida, samal ajal kui loodus ägab. Kas võiksite oma mõttekäiku veidi avada: mis olukorras me praegu oleme ja miks? 

Oleme libeda peal. See kehtib terve meie tsivilisatsiooni kohta. Olen hakanud väsima suurtest sõnadest nagu globaalsus, ökoloogia või antropotseen. Tegelikult oleme lihtsalt suures ohus – kitsamalt meie, inimesed, ja laiemalt meie, elusolendid. Vaatame korraks hiljutist ajalugu: üleilmne majanduskriis, pagulaskriis, viiruselaine, sõda ... On selge, et asi läheb hullemaks, siin pole mingit piiri. Võimustruktuurid on üles ehitatud nõnda, et ohud püsivad ja suurenevad, nad ei ole mõeldud olukorra lahendamiseks. Probleemid sõnastatakse vigaselt või poolikult. Pessimism ei ole mingi usutunnistus, see on lihtsalt nägemine.

Aga mina pole determinist. Progressi ega ühesuunalisse ettemääratusse ma ei usu. Vastupidi, ma arvan, et võimalikkuse ruum on praegu väga avar. Väga palju loevad väikesed žestid, millest on kirjutanud kultuuriteoreetik Erin Manning: märkamatud liikumised, millest ei osata rääkida, millele meedia ei keskendu, aga mis kokkuvõttes moodustavad tohutu jõu. Peavoolu võib kritiseerida, seda peabki tegema, aga viimaks mureneb see hoopis teistel põhjustel. Meeleheitel pole mõtet, sellest halvem on ainult sõge usk, nagu võiks kõik hädad kõrvaldada mingi kõrgem jõud, mingi tehnoloogiline transtsendents.

Kuivõrd püütakse praegusaja filosoofias ületada inimese ja looduse vastandust?

Praegu on valitsev ontoloogiline häälestus naturalism. See põhinebki looduse ja kultuuri eristusel. Loodusteadustes on küll kultuuri püütud seletada loodusliku evolutsiooni kaudu ja vaimu kehaliste funktsioonide kaudu. See püüd põrkab aga alati mingi nähtamatu takistuse vastu, sest kui me ka suudame kana täielikult muna kaudu ära seletada, ei hakka muna ju sellepärast veel kaagutama! Inimese ja looduse metafüüsiline vastandus jääb alles, sest see oli seletuses eeldusena sees.

Seepärast ongi ilmunud vastuvool. Selle nõrgem vorm on minu meelest tasapinnaline ontoloogia (ingl flat ontology), või objektile orienteeritud ontoloogia, mis keeldub inimkesksetest eristustest ja vaatleb kõiki olevusi objektidena, mille olemine meie eest pageb, enesesse tõmbub. Kõige põnevam isik on siin Timothy Morton. Kuid vastuvoolul on ka tugevam vorm, relatsionaalne ontoloogia, kus objekti esmasus kaob ja asjad eksisteerivad üksnes suhetes teiste asjadega: need suhted loovadki olevuse, mitte vastupidi. Olemine ise ongi erinevus, olevused on ainulised ja inimene erineb teistest olevustest samavõrd kui teised olevused temast. Gilles Deleuze nimetas seda olemise ühehäälsuseks. Siit kulgebki minu meelest rada, mille kaudu saab lahkulöömisest vabaneda, ilma et erinevused silmist kaoksid.

Naturalismi tõeline vastandpoolus on animism: olevused on sisemiselt pigem inimkujulised, nende väljanägemine on ainult kest, millest oleneb käitumismuster. Animistlikku ontoloogiat on väga põhjalikult kirjeldanud antropoloog Philippe Descola, kelle peateos „Teispool loodust ja kultuuri“ äsja eesti keeles ilmus. Eesti pärimuses on animistlik aines väga tugev. Sellega on omajagu tegelenud meie folkloristid, aga folkloristikas üldiselt välditakse filosoofilisi arutlusi, piirduda tuleb kogumise ja korrastamisega. Meie pärimuse ulatuslikum mõtestamine seisab seega alles ees.

Rõhutasite ka, et koostöö ja vastastikune abistamine on nii looduses kui ka inimeste hulgas sama levinud kui võitlus, ainult et evolutsiooniteooria, mis on juba enam kui 150 aastat teadusliku maailmapildi aluseks olnud, on tugevasti võitluse poole kaldu. Kui vastastikune abistamine on inimesele olemuslik, siis miks näiteks eestlaste talgukultuur on oma ehedal kujul kadumas?

Evolutsiooniteooria on tänapäeval tõesti kallutatud. Seda on kallutatud jõuga, sest arengu ideest ei tulene kuidagi võitluse esmasus. Võiks isegi öelda, et tegu on evolutsiooni mõiste võltsimisega. Loodust kujutatakse nõnda, et see õigustaks praegust ühiskonda ja isegi geopoliitilisi vahekordi, luues illusiooni, et meie tsivilisatsioonis toimivad ikka edasi vääramatud loodusseadused, mis arenevad mingi oletatava täiuse poole. Võltsing on siin isegi kolmekordne: kõigepealt eraldatakse loodus inimeste ühiskonnast; siis projitseeritakse sellele loodusele praeguse ühiskonna põhimõtted; ja viimaks tehakse järeldus, et loodus ja ühiskond arenevad samas suunas, sest mõlema tingimuseks on võitlus. Tõepoolest hullumeelne hallutsinatsioon!

Ometi ei kao vastastikune abi kuhugi. Isegi mitte neoliberaalses olukorras, kus seda püütakse „indiviidi vabaduse“ ettekäändel kõigest väest elimineerida, lahutades indiviidi kogu muust maailmast, justkui oleks ta sõltumatu üksus. Pole aga olemas mingit indiviidi väljaspool suhteid teistega. Vastupidi, indiviid ise on nende suhete tagajärg, protsessuaalne efekt. Autonoomiat pole vaja mitte indiviidile, vaid kogukonnale, sest kogukond on erinevuste võrgustik, ning ainulisus saab toimida ainult seal, tänu vastastikusele abile. Nii on see ka tänapäeval. Isoleeritud indiviide pole olemas. Selles mõttes on individualism parasiitlik kontseptsioon, ta toitub sellestsamast olemisviisist, mida ta salgab ja tühjaks kurnab.

Talgud on vastastikuse abi ritualiseeritud vorm. Õigupoolest on see pidu, kus jagatakse kogemusi, oskusi, energiat ja sünergiat ning veel hulka muid hüvesid, alates söögist-joogist ja lõpetades pärimusega. Antropoloogias on seesugust jagamist nimetatud ka totaalseks kingiks või – Marcel Maussi järgi – potlatšiks. Neoliberaalne ühiskond on selliste jagamisvormide suhtes ülimalt vaenulik, isegi sotsiaalabi kujutatakse teatavat liiki väljapressimisena. Paraku on jagamine enamiku inimeste jaoks loomulik kalduvus.

Jagamist saab tõkestada ainult ühel viisil: inimestelt tuleb röövida nende oma aeg. Seepärast ongi tekkinud paradoksaalne olukord, kus kõigi tehnoloogiliste saavutuste kiuste on vaba aega järjest vähem, vohavad mõttetud töökohad, ekselitabelid ja muidugi nutiorjus. Inimesed kurnatakse tühjaks, isegi nende intiimsuhted peavad käima võrgustike kaudu, mille ekspluateerimise pealt lõikab kasu hoopis keegi teine. Vaba suhtlemine, mis varem kogukonda liitis, on nüüd digitaalse vampirismi objekt – keegi küll kasutab selle vilju, aga me ei tea täpselt, kes ja mis eesmärgil. Kuhu mahuksid siin vanaaegsed talgud? Nende jaoks pole enam jõudu, aega ega kohta.

Soome mõtleja Pentti Linkola, keda tema radikaalse lähenemise tõttu on ka ökofašistiks nimetatud, on nõudnud suuremat riiklikku või ühiskondlikku survet ja kontrolli, et inimese domineerimist Maal vähendada ja planeet päästa. Kuivõrd temaga nõustute, mis see väljapääs võiks olla?

Ökofašism on minu meelest tühi sõnakõlks. Arvan, et fašism on ennekõike demokraatiavastane pööre, mis näeb vägivallas transtsendentset jõudu ja seab selle omaette eesmärgiks. Nii on fašismi käsitlenud ajaloolane Federico Finchelstein oma raamatus „From Fascism to Populism in History“, mis ilmus 2017. Mina pole üheski ökoloogilises liikumises märganud vägivalla estetiseerimist, olgu see liikumine kuitahes radikaalne. 

Äärmusse jõutakse pigem ökoloogilise patsifismiga, täieliku vägivallatuse nõudega. Mis puutub demokraatiasse, siis see on tänapäeva poliitilise mõtlemise pimetähn: mitte keegi ei ole nõus demokraatiast loobuma ja mitte keegi ei ole demokraatiaga rahul. Ökoloogiline hoiak pole ses suhtes mingi erand. Mis siis demokraatial viga on? Asi on selles, et demokraatia on katusmõiste, mis varjab lugematut hulka tehnokraatlikke manipulatsioone, jõhkrat võimutarvitust. Sellega saab õigustada peaaegu kõike. Demokraatia on münt, mille teine külg on alati genotsiid. Selle kritiseerimine, isegi eitamine ei tähenda mitte fašismi, vaid alternatiivide otsingut.

Pentti Linkola oli väga tähelepanuväärne figuur. Mina näen tema vaadetes teatavat romantilist irooniat, isegi kui see polnud kavatsuslik. Planeedi kuumenemine, liikide kadumine ja mürgine reostus on ju saavutatud ainult progressi ja arengu imperatiivi tõttu, aga seda imperatiivi hoiavad käigus riiklik õigussüsteem, majanduslik surve ja jõustruktuurid. Mis siis saaks, kui pööraks selle mudeli ümber? Kui politsei ei pisargaasitaks mitte protestivaid aktiviste, vaid ökotsiidi peamisi teostajaid? See mõte on lustakas, eriti seepärast, et midagi niisugust ei juhtu kunagi. Poliitiline süsteem kannab oma pärandit endaga kaasas. Kas me ikka mäletame, mis sündis, kui Mihhail Gorbatšov üritas Nõukogude Liidu arengusuunda muuta, kasutades süsteemi ennast? Lühidalt, minu arvates Linkola tembutas. Muutus ei jää küll tulemata, aga see saabub hoopis teisi teid kaudu.

Tulles praeguse poliitilise olukorra juurde – Eestigi lehtedes arutati veel sel kevadel, kas praegune Venemaa ikka on fašistlik või on tegu lihtsalt impeeriumile omase laienemistungiga; justkui kardetakse sõna fašism. Kas f-sõna pelgamine on asjakohane?

Mina lähtun ikkagi Finchelsteini määratlusest, mis põhineb Benito Mussolini omaaegsetel avaldustel, kus fascismo oli positiivne lööksõna noorte mobiliseerimiseks. Mussolini jaoks oli just fašistlik vägivald see, mis andis liikumisele jumaliku, transtsendentse mõõtme. Ei ole vähematki kahtlust, et Putini režiim lähtub samast printsiibist. Sergei Medvedev on raamatus „Парк Крымского периода“ (2017) kirjeldanud patriootlik-militaarset hüsteeriat, kus emad lähevad võiduparaadile, maskeerides lapsevankrid soomukiteks; riigi rahaga korraldatakse rokkfestivale, kuhu tuuakse kohale ehtsad tankid, et ülistada relvajõude. Isegi õigeusu kirik on sellesse segatud ja õnnistab sõja pühadust. Vägivalda estetiseeritakse, sõda on eesmärk iseeneses ja peab varjutama kõiki režiimi kuritegusid, Venemaal valitsevat ebaõiglust, türanniat ja allakäiku. Kuidas seda veel teisiti nimetada? Kui fašismil on vähegi mõistelist sisu, siis just see ongi fašism.

Iseloomulik on ka Putini režiimi suhe demokraatiaga. Demokraatiat põlatakse, sest see on „läänelik väärtus“, mis Venemaale ei sobivat ja näitavat üksnes nõrkust. Samal ajal kasutatakse kõiki lääne demokraatia manipulatsioonivahendeid, et varjata röövellikke operatsioone ja telgitaguseid motiive. Ohtu nähakse ainult nendes demokraatlikes asutustes, mis pakuvad alternatiive: seepärast eelistab režiim oma opositsiooni ise rahastada, et see kontrolli all püsiks.

Miks radikaalset demokraatiat nii väga kardetakse? Pakun ühe hüpoteesi. Kuigi Venemaa on banditismi kodumaa, on seal ühtlasi peidus tohutu alternatiivide potentsiaal. Kui see käiku läheks, kaoks impeerium kaardilt ja ilmuks midagi täiesti uut. Praegu hoitakse seda potentsiaali paisu taga. Kui muud üle ei jää, tuleb alustada järjekordset sõda, et rahvast pimestada ja temas pulbitsev jõud mujale suunata.

Ühes oma loengus viitasite John Lennonile, kes laulis: „All you need is love.“ Miks armastus nii tähtis on?

John Lennon armastas paradokse. Laulud kõlavad sageli mahedalt, isegi naiivselt, aga on tegelikult täis pööraseid mõttekäike. „All you need is love“ on just selline. Kõigepealt mõjub see arusaamatult, absurdselt; seejärel tekib aga küsimus, mida siin armastuse all õieti mõeldakse. Seostasin seda arengupsühholoogiaga, kus Michael Tomasello järgi on tähtis mõiste üheksanda elukuu revolutsioon. Teataval momendil hakkab laps jälgima ema silmade liikumist: ta tahab teada, mida ema vaatab ja miks, tahab vaadata emaga koos. Mõne aja pärast suudab ta juba ise ema tähelepanu suunata, et midagi koos vaadata, et jagada oma tundeid. See ongi armastuse elementaarne mudel, millest saab alguse õppimisvõime, suhtlemisvõime ja viimaks kreatiivsus.

Looming algab tahtmisest midagi jagada, jagamise käigus aga sünnib midagi, mida varem ei olnud. Enamat pole vajagi. Loomislugu kätkeb virtuaalselt kõiki teisi lugusid, need peavad lihtsalt vallanduma. Suhe teisega on siin kõige olulisem, ja armastus on võtmeline, sest sellest saavad alguse kõik teised vormid. Armastus on erinevuse tajumine, erinevuse jaatamine – koos tohutu uudishimuga, teadatahtmisega. Tahetakse näha, kuidas teine asju näeb, ja samal ajal ikkagi teisest erineda, näidata oma nägemist. Nii viibitakse lakkamatus vahepealsuses, ja see annab võimaluse häälestuda sündmusele. Sündmus on see, mis ei ole veel valmis, aga mille toimumist juba tajutakse, isemoodi võbelusena. Armastus ongi esimene selline võbelus.

1988. aastal loodud Eesti Humanitaarinstituut (EHI) oli pöörane ettevõtmine, suur sõõm värsket õhku tollal veel Nõukogude Eesti haridusilmas. EHI toonane rektor Rein Raud on 80-ndate lõppu nimetanud loova hulluse ja suurte süsteemide lagunemise ajaks. Olite ise üks esimesi üliõpilasi ja pidasite EHI-s ka loenguid. Kuivõrd vajaks hariduse andmine raputust praegu, kui – psühholoog Jaan Valsineri tsiteerides – „üle maailma on üliõpilased hakanud küsima: kas ma tohin nii mõelda?“?

Hakkasin EHI-s õpetama 1989. aastal. Üliõpilaseks sain hiljem, tollal oli see võimalik. 90-ndate algus oli aeg, mida praegu on väga raske kirjeldada. Noortele on palju lihtsam rääkida 70-ndatest, sest võib leida analoogiaid praeguse ajaga: bürokraatia, surutis, ängistus, võimuaparaadi eemaldumine tegelikkusest, paigaltammumise tunne ... 90-ndate meeletu vabanemine, ühiskonna purunemine, lakkamatu ohutunne, tavatu fatalism, alustamine alati tühjalt kohalt, tundmatute võimaluste plahvatus, näriv puudus ja teadmatus, pidu katku ajal ... Ma ei oska seda praegu millegagi võrrelda. Lihtsalt igapäevane kogemus ületas tihti vastuvõtuvõime piiri, seda ei saanud endasse sulatada.

Aga EHI oli täiesti erakordne. Kohustuslikke õppeaineid polnud. Üliõpilasi oli igas vanuses. Kuulajate hulk sõltus õppejõu karismast, vahel ka skandaalsusest. Peod olid ühised, tihti said üliõpilastest hiljem sõbrad. Ja mis kõige tähtsam: mitte keegi ei teadnud, mis edasi saab. Kui mõnda praegusse ülikooli langeks tilgakegi seda eliksiiri, mida tollal tarvitati nagu joogivett, mõjuks see nagu maavärin. Võib-olla lendaks kõik tükkideks, aga võib-olla saaks hoopis uue hinguse, uue rütmi ja liikumise.

Ringleb kuuldus, et olite esimene EHI lõpetaja, kuid pole siiani oma diplomit numbriga 001 välja võtnud. Vastab see tõele? Kuivõrd plaanite edaspidi end akadeemilise tegevusega siduda?

Selline diplom on tõesti olemas. Võtsin ta korraks kaante vahelt välja, number on 00001. Kui vaja, võin ta ehk välja võtta teinegi kord, ega topelt ei kärise! Akadeemiline tegevus mulle sobib, ja kui vähegi võimalik, pühendun sellele meelsasti.

Hasso Krulli loengusarja saab järelvaadata UTTV-s.