Läbimõeldud ja õiglane tagasiside aitab üliõpilasel paremini aru saada aine sisust, parandada valestimõistmisi, täiendada käsilolevat tööd ja valida paremaid õppimisstrateegiaid. Hästi antud tagasiside võib innustada õppima ning mõjutada emotsioone, suhteid ja identiteeti.

Uuring õpetajakoolituse üliõpilaste ja õppejõudude arusaamadest tagasiside kohta kinnitas, et ülikoolis mõistetakse, kui tähtis on see õppimisprotsessis. Samas tõlgendati tagasisidet põhiliselt kui teavet, mis selgitab, kui kaugel ollakse eesmärgist, millised on töö või tegevuse positiivsed küljed ja mis vajaks veel arendamist.

Uuemate tagasiside uurimise suundumuste põhjal ei piisa aga õppimise toetamiseks ainult teabest. Oluline on hoopis see,kuidas üliõpilased saadud infot rakendavad ja milline on selle mõju edasisele õppimisele. Sellise protsessi keskmes on õppija ning tema aktiivne panus ja vastutus.

Õppejõu vaatenurgast tähendab õppimist toetava tagasisideprotsessi kavandamine ja üliõpilaste aktiivse osaluse võimaldamine mitme küsimuse läbimõtlemist. Mille kohta tagasisidet antakse? Mille üle tagasisidearuteludes mõtteid vahetatakse? Kes ja millal tagasisidet annab? Kuidas saab tagasisidet rakendada töö või tegevuse parandamiseks?

Andmine ja kasutamine

Kui loodusteadusliku hariduse teadur Regina Soobard otsustas oma aines rakendada õppimist toetavat tagasisidet, pidi ta tegema olulise muudatuse. Ta koostas uutmoodi õpiülesande, mis võimaldaks tagasisidet anda ja kasutada. Tegu oli iseseisva tööga, mida üliõpilased said õppejõu tagasiside põhjal sisuliselt täiendada. Tulemust võis kasutada eksamil ühe küsimuse vastusena.

Eesti keele tekstiõpetuse lektor Riina Reinsalu, kes õpetab üliõpilastele akadeemilist väljendusoskust, pidas õppimist toetava tagasiside puhul samuti oluliseks hästi läbimõeldud ülesande ja protsessi kavandamist. Tema aines on ülesanne kirjutada Vikipeedia artikkel, mille kohta üliõpilased saavad tagasisidet kolm korda: esmalt kaastudengitelt rühmas, seejärel täiendatud artikli kohta õppejõult ja viimaks Vikipeedia kogukonnalt.

Õppimist toetav tagasiside peakski tulema eri allikatest. Hea on läbi mõelda, mida saab peegeldada kaasüliõpilane ja mida õppejõud. Näiteks Reinsalu üliõpilased annavad esmalt rühmas tagasisidet üksteise artiklite põhipunktide ja ülesehituse kohta. See võimaldab õppejõul teises etapis tegeleda artikli teiste aspektidega.

„Mina saan hakata vaatama hoopis muid tasandeid, nagu hea- ja õigekeelsus. Ma ei käsitle mitte ainult seda, mis on õige ja vale, vaid ka seda, mis on ilus ja inetu. Mulle väga meeldib, et ma jõuan ka selle tasandini,“ ütleb Reinsalu.

Lisaks sellele, et tagasiside tuleb eri allikatest, saab seda anda ka mitmel viisil: kirjalikult või suuliselt, rühmas või individuaalselt. Tänuväärseid võimalusi pakub tehnoloogia, näiteks videotagasiside, mille ka Reinsalu enda jaoks avastas. Ta hakkas videot kasutama seepärast, et tal oli tunne, et kui ta kirjutab töö kohta kommentaare, keskendub ta liiga palju probleemsetele kohtadele. Videos jõuab öelda rohkem ja tõsta esile ka positiivset.

„Näiteks saan videos teksti parandamist mudeldada. Näitan ainult teksti, taustal loen ja teen parandusettepanekuid. Vahel katsetan videos, kuidas läheks teksti osad klappima, kui tõsta lause teise kohta. Või soovitan vaadata suure ja väikese algustähe reeglit õigekeelsussõnaraamatust ning teengi ise ÕS-i sealsamas lahti. Kuna see on salvestis, peab ka tudeng selle ise läbi tegema, et lõpptulemus samasuguseks saada,“ kirjeldab Reinsalu.

Võrdsus ja vastutus

Tagasisideprotsessi üks osa on sisuline dialoog, mis aitab kaasa saadud info mõistmisele ja sügavamale õppimisele. Kuidas aga sellist dialoogi tekitada? Üliõpilaste aktiivsust suurendab see, kui nad saavad ise sõnastada, mille kohta nad tagasisidet vajavad. Näiteks võivad nad esitada koos tööga kaaskirja või sõnastada ettekande või rühmaprojekti arutelul kõigepealt ise, mille kohta soovitusi või ettepanekuid vajatakse.

Dialoogi mõttes on tähtis, et tagasisidet saanud üliõpilased kirjeldaksid, mida neil sellest infost päriselt kasutada õnnestus. Nad võivad tehtud ettepanekuid ka tagasi lükata ja oma otsust põhjendada. Otsustamine, kas ja kuidas tagasisidet arvesse võtta, annab üliõpilastele õppimise käigus rohkem vastutust.

Eri uurimustes, kus käsitletakse emotsioonide osa tagasisideprotsessis, rõhutatakse, kui tähtis on usalduslik õhkkond. Selle loomise eest peaks hoolt kandma õppejõud. 

Hindele keskenduv üliõpilane võib varjata tekkinud probleeme või küsimusi, mille kohta ta võiks tagasisidest soovitusi saada. Tagasisidearutelude puhul, mis toimuvad enne hindamist, on hõlpsam luua sisukas ja usalduslik õhkkond. Usalduslikus õhkkonnas saab ta keskenduda õppimisele. Regina Soobard on märganud, et õppimist toetav tagasiside aitab sellist usalduslikku õhkkonda tekitada, ja tema sõnul võidab sellest ka õppejõud.

„Ma ei tundnud, et mina olen ühel pool lauda istuv õppejõud ja üliõpilased on teisel pool. Olime pigem kõik koos ja ka tudengid muutusid minuga julgemaks – tajusin, et nad tulid meelsamini kõigega kaasa. Nad nägid, et ma ei kritiseeri nende ideid, nagu ma olingi lubanud. Pärast seda olid nad avatumad ja väljendasid julgemini oma arvamust. Ka mul endal oli huvitav nendega nii suhelda,“ nendib Soobard.

Õppimisprotsessi jooksul antav tagasiside võib tunduda töö- ja ajamahukas. Kui aga kõik läbi mõelda ja teha seda semestri keskel, pole vaja kulutada semestri lõpul tohutult aega tööde kommentaaridele, mida üliõpilased enam õppetöös arvesse võtta ei saa. Seepärast tasub tagasisidestamise ajastus nii õppejõu kui ka üliõpilase seisukohalt hästi läbi mõelda.

Üliõpilased ootavad tagasisidet ja õppejõud tahavad seda anda. Kui seda teadlikult kavandada, on see kõigi jaoks mõnus ja tõhus.