Oktoobri lõpus avati Tartu linnamuuseumis näitus «Tartu – vabaduse saar?», mis annab ülevaate nõukogude okupatsiooni ajal Tartus töötanud, õppinud või muul moel Tartuga kontaktis olnud mittepõlisrahva hulgast pärit intelligentsist ja võimude survest hoolimata eksisteerinud vaba vaimuelu avaldustest.

Alates 1950. aastatest kujunes Tartust ning Tartu ülikoolist omalaadne keskus, mis tõmbas ligi demokraatlikult meelestatud intelligentsi. Tartu sarnanes väliselt euroopalikele ülikoolilinnadele ning seltskondlikus läbikäimises ja inimeste igapäevases suhtluses oli säilinud palju sellist, mis mujal nõukogulikus keskkonnas oli hävitatud. Tartu jäi mõnevõrra eemale parteiorganite tõhusast kontrollist ja akadeemilist elu ning teadustööd ei mõjutanud kompartei antisemiitlik poliitika.

Tartu teadlaste, haritlaste, üliõpilaste ja loomeintelligentsi, nagu ka inimõigustele keskendunud dissidentide ja mitmete rahvuslikult mõtlevate ja nõukogudevastaselt meelestatud mõttesuundade esindajate hulgas tekkisid sõpruskonnad ja suhtlusringid, kus võis vabamalt väljendada mõtteid ja vahetada informatsiooni.

Usalduslikele suhetele tuginedes levitati omakirjastuslikke trükiseid (samizdat) ning mitmesugust piiri taga ilmunud kirjandust (tamizdat), mille hoidmist ja levitamist loeti kriminaalkuriteoks. Niisugustesse ringidesse kuulumine oli paljude jaoks eluliselt oluline, kuna vabastas nüristava ideoloogilise surve alt ja aitas osa saada kultuurilisest traditsioonist ja vaimuelust, mis oli alternatiiviks totalitaarse ühiskonna inimväärikust ja vabadust maha suruvale sotsialistlikule õpetusele ja praktikale.

Ehkki ka Tartu üle laotus komparteilastest võimuesindajate, KGB ja vähemtähtsate, kuid püüdlike võimuteenrite valvas kontroll ning aeg-ajalt kohaldati repressioone, mis ulatusid ülikoolist väljaheitmisest või vallandamisest vabadusekaotuseni vangilaagris, oli vaimuelus siiski tuntav pidev püüdlus laiendada vabaduse piire ning hirm võimude ees ja kuulekus vähenes.

Tihedalt kunagise Tartu riikliku ülikooli tudengite ja õppejõududega seotud näitus on pühendatud Tartu rollile nõukogude vabamõtlejate kultuuris 1960.–1980. aastatel ning keskendub ka Tartus elanud ja tegutsenud teistest Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvatest liiduvabariikidest pärit vabamõtlejate ringkondadele, kes nõukogude luureteenistuse jälitamise eest Tartusse põgenesid.

Linnamuuseumi näituse avamisele järgnenud rahvusvahelisel ettekandepäeval kõnelesid mitmed tuntud, 1960.–1980. aastatel Tartus tegutsenud vabamõtlejad, samuti teema uurijad nii Eestist kui ka väljastpoolt. Ettekannetes käsitleti Tartu keskset rolli nõukogudevastaste vabamõtlejate koondamisel ning Juri Lotmani ja tema mõttekaaslaste osa selles.

Kuni järgmise aasta märtsikuuni avatuks jääval näitusel kujutatakse Tartu vaimuelu poole sajandi tagust atmosfääri välistudengite, professuuri, loomeintelligentsi elulugude, ajastule iseloomulike esemete, filmilõikude ja audiomaterjali kaudu.