Tartu ülikooli etnoloogia magistrant Reena Purret ning soome-ugri keelte eriala vilistlane,  praegu dokumentaal- ja portreefotograafina töötav Annika Haas avasid oktoobri lõpus näituse «Meie, mustlased».

Purreti sõnul tuli näituse idee esmalt Eesti Rahva Muuseumist, kus loodi omakultuuride osakond, mis tegeleb vähemusrahvustega. Annika Haas on väga pikalt tegelenud vanausuliste kogukonnaga, kes hoiavad samuti suhteliselt omaette, ja tundis ka algusest peale ise projekti vastu suurt huvi. Algselt pidi ta olema ainult fotograaf, aga sujuvalt sai temast kaaskuraator.

Praegu Valga muuseumis olev näitus ühendab Haasa emotsionaalsed portreefotod ja Purreti üldistavad tekstid, lisaks on fotode juures ka katked kuraatorite läbiviidud intervjuudest. Kuraatorid loodavad anda pildi romade igapäevaelust, sotsiaalsest olukorrast ja ühiskondlikust positsioonist tänapäeva Eestis.

«Mind huvitab etnoloogia, seega loomulikult ka vähemuskultuur, eriti selline, millest eestlased tegelikult teavad niivõrd vähe. Romad hoiavad ju suhteliselt eraldi, võõraid eriti lähedale ei lasta, nende kohta liigub nii palju igasuguseid kuulujutte, kus kõik negatiivne on alati üle paisutatud,» rääkis Purret.

Esimese asjana torkab mustlaste ehk romade juures silma perekesksus. Kuigi nad on kiired kohanejad, on mustlaslastel teistega võrreldes raskem koolis käia – nad pole eraldatusega harjunud. Perekesksus on samas ka põhjus, miks paljude haridustee jääb lühikeseks. Poisid tahavad naist võtta ja peavad tööle hakkama. Tüdrukud tahavad mehele minna, mitte karjääri teha, ja hakkavad selleks varakult valmistuma.

Romad on ka väga avatud. Näituse jaoks materjale kogudes leidsid kuraatorid palju kontakte ka otse tänavalt. Pooleteise aasta jooksul keeldus vaid üks inimene nendega suhtlemast. Näitusel kasutatud tekstid põhinevad kahel viimasel aastal tehtud intervjuudel, mis kulgesid üllatavalt ladusalt ja soojas õhkkonnas: romad avasid lahkelt ukse, pakkusid teed ja süüa ning alles seejärel tundsid huvi, kuidas kontvõõraid aidata saab.

«Minu kogemus ütleb, et eestlastel on stereotüüp, et romad on räpased. Ma ei tea, kas see tuleb tõesti sõnast «mustlased» või sellest, et neid nähakse ainult teleri vahendusel. Välismaa romadel kipub tõesti nii olema, et sinna, kuhu laager üles lüüakse, tekib kohe ka prügimägi, aga Eestis see päris kindlasti nii ei ole,» ütles Purret.

Puhtus on romade jaoks väga olulisel kohal nii isiklikus kui ka avalikus sfääris. Ükskõik kui vaeseid peresid kuraatorid külastasid, olid need alati puhtad. Nii kodu kui ka inimene ise peab nende kultuuris olema puhas. Kui näiteks naine ei hoolitse oma välimuse eest, jätab ta räpaka mulje. Ja see ei tähenda ainult, et tal on raske kaaslast leida, vaid ta jätab halva mulje kogu perest.

Väljapanek valmis koostöös Valga Muuseumisõprade Seltsi, ERM-i omakultuuride osakonna ja Eesti romade kogukonnaga. Näitus jääb Valga muuseumis avatuks 30. novembrini ja läheb pärast seda Eestit mööda rändama.