Üliõpilasesinduse algatusel toimus Facebookis online-intervjuu rektor Volli Kalmuga. Rektorile said küsimusi esitada kõik praegused ja endised üliõpilased, kes endast märku andsid. Uuriti nii Kalmu tööpäeva ja Tartu ülikooli kui ka kõrghariduse üldise tuleviku kohta. Samuti sai vastuse põletav küsimus, kas kiirem on rektori või õppeprorektori mootorratas.

Toome UT ajakirjas välja osa küsimustest ja vastustest. Ülejäänud intervjuu leiab üliõpilasesinduse Facebookist.

Kristel-Maria Kadajane: missugune on Teie jaoks ideaalne tööpäev?
Selline, kus jääb koosolekute või kohtumiste vahele aega mõelda asjade üle, ja siis kohtumistel tegelda mitte detailidega, vaid põhimõtteliselt oluliste küsimustega. Viimaseid ei saa olla kümneid. Lühidalt: mulle meeldib veidi vähem planeeritud päev.

Kertu Liis Krigul: millised iseloomuomadused ei sobiks Teie arvates rektorile?
Madal stressitaluvus ja võimetus keskenduda olulisele ei tule kindlasti kasuks. Aga see pole originaalne, kui mõelda mistahes juhtivale kohale ülikoolis või väljaspool.

Egert Puhm: kas üliõpilased peaksid Teile tänaval või koridoris «tere» ütlema ?
Mina ütlen tere neile, kelle ära tunnen. Kohati on mul piinlik, kui ei oska öelda tere kellelegi, kes on mind tõenäoliselt ära tundnud.

Kristel-Maria Kadajane: mis on senise rektoriametis oldud aja jooksul osutunud kõige suuremaks väljakutseks?
Skeptikute veenmine, et ülikool vajab tänapäevaselt paindlikku, samas suurema personaalse vastutuse, kohustuste ja õigustega juhtimiskorraldust (juhtimis- ja struktuurireformi eesmärk).

Leida Tamm: miks Te ei jaga kõikidele lõpetajatele isiklikult diplomeid?
Jagan magistri- ja doktoridiplomeid ja olen seda suutnud teha ligi sajaprotsendiliselt. Bakalaureusediplomeid annavad kätte dekaanid ja see on ka otstarbekas, sest lõpuaktusi on ühel ja samal ajal mitmeid korraga.

Martin Noorkõiv: 1. jaanuarist 2016. aastal koguneb uus rektoraat, kuhu hakkavad kuuluma ka neli valdkonna dekaani. Mida plaanite teha selleks, et uuest rektoraadist saaks koos töötav meeskond?
Kohtusin dekaanikandidaatidega ja rõhutasin, et ootus on selline, et nad lähtuksid kõiges ülikooliülestest huvidest ja alles siis oma valdkonna asjust. Kerge ei saa see olema, kuid kandidaadid on väärikad ja ma loodan sellele. Nende suhtes rakendub kindlatele kokkulepetele tuginev tulemusjuhtimise korraldus, mis saab meeskonnatööd arvesse võtta. Oluline on ka tehniline detail, et dekaane kui rektoraadiliikmeid saab puudumisel asendada rektoraadis vaid teine rektoraadi liige, näiteks teine dekaan.

Anne-Mai Liigand: kui Te paneksite koos Mart Noormaga oma tsiklid joonele, kes siis võidaks?
No nii, kohe lähen Mardiga tülli! Ütleme nii, et minu tsikkel (Honda Hornet 900) on oma konstruktsioonilt mõeldud võimaldama veidi kiiremat sõitu, kui Mardi Chopper. Aga usun, et oleme mõlemad mõistusega sõitjad.

Allan Aksiim: kas Teie hinnangul on TÜ praegune juhtimisstruktuur kestlik ja tõhus?
See kujuneb järjest kestlikumaks. Tõhusamaks nagunii ja see algab ülikooli 11-liikmelisest nõukogust. Ülikool vajab kiirelt muutuvas keskkonnas kiiret ja paindlikku juhtimist, mis on vaatamata olulisele arengule kohati endiselt liiga staatiline. Kuid areneme ka selles, eriti isikliku vastutuse suurenemises nii otsuste tegemises kui ka tegemata jätmises.

Lauri Kadajane: kuidas Teie arvates õnnestub TÜ-l oma mainet kõrgel hoida?
Lihtne öelda, kuid veidi keerulisem teha: olla nõudlik kõige suhtes, kes on hõivatud ülikooli põhitegevusega, st õppimise, õpetamise ja teadustööga. Loobuda nõrkadest ja nõrkustest, siis tuleb tunnustus väljaspoolt ülikooli ja see loob maine. Usun, et ülikool on praegu väga heas arengus ja meie maine tõuseb kindlasti veelgi. Parim kiitus on siiski mitte enese, vaid kõrvalseisjate oma. Nii on ka kriitikaga.

Mirt Kruusma ja Mari Kalma: sooviksime teada, kelle otsustega ja mis põhimõtteid järgides otsustatakse Tartu ülikooli pikaajaline arengukava? Näiteks, kui suurt rolli mängib rahvusülikooli mõiste TÜ-s? Kas Tartu ülikool peaks pürgima maailma tippülikoolide sekka? Ühesõnaga: mis on need põhimõtted ja kas need tagavad TÜ kestlikkuse?
Ülikooli arengukava kuni 2020. aastani on veebis kättesaadav, seda ma kordama ei hakka. 2020. aastal on ülikool esimese astme (bakalaureuse) osas endiselt eestikeelne, aga siin on praegusest rohkem välisõppejõude ja tudengeid. Oleme enam-vähem praeguse tudengite arvuga, aga väiksema töötajate hulgaga. Kuulume esimese 300 ülikooli hulka maailmas, oleme väga heal tasemel teadusega valitud fookusaladel, samas toimime edasi Eesti ainsa nn klassikalise (comprehensive) ülikoolina.

Keit Mõisavald: olukorras, kus maalikunsti ähvardab sulgemine, ei tunne humanitaarteaduste tudengid (ka õppejõud) end kindlalt. Paratamatult tekib ebakindlus, sest igaühe eriala võib olla järgmine. Millisena näete humanitaarteaduste tulevikku Tartu ülikoolis?
Saan ebakindlusest aru, kuid põhiline argument maalikunstiga jätkamise või üleandmise vahel kaalumiseks on sisseastujate vähene huvi. Seega on ülikooli arutelud maali ümber reaktsioon, mis tuleneb väga kalli ja isiklikult õpetatava eriala väga väikesest vastuvõtust. 
Lisan siinkohal, et TÜ rahvusülikoolina jätkab kõigis humanitaarvaldkondades ja siin on Eesti mõistes unikaalne võimalus humanitaarteadlastel töötada ja õppida koos reaal- ja loodusteadlastega (nt keeletehnoloogiad, arheoloogia jt). Mittehumanitaaridel on kõige laiemad võimalused end ka humanitaarainetes harida. Mõlemasuunalist võimalust saab laiemalt ära kasutada, üks sellise tee näide on kaunite kunstide professuuri tegevus. Humanitaaria ei pea oma tuleviku pärast kartma, kuigi on toimunud teatav erialade jaotus TÜ ja TLÜ vahel, näiteks Skandinaavia keeled ja kultuurid siin, Hiina keel seal jne.

Mirt Kruusma ja Mari Kalma: üha enam näib õppekavade moodustamist suunavat praktilisus ja funktsionaalsus. Kuidas Te näete humanitaarerialade rolli toimuvates muutustes? Missugune on humanitaarerialade väärtus ja kas Tartu ülikooli poliitika toetab seda väärtust? Missugune keskkond soodustab humanitaarteadmiste kasvu ning missugune pärsib?
Ka humanitaar töötab pärast ülikooli ja peab elu praktilise küljega hakkama saama ning õnneks saabki enamasti väga hästi. Ülikool annab õppimisvõimaluse, kui palju keegi seda kasutab, on inimese enda otsustada. Humanitaarerialad on proportsioonilt terve neljandik ülikoolist ja nende osa on garanteerida koos muude aladega Eesti intelligentsi igakülgne kestmine ja areng. Humanitaaria ei kao ülikoolist kunagi, pigem tema osa kasvab mittehumanitaaride haritlaseks saamisel. Humanitaaria rahvusteaduste osa jaoks on meil olemas lausa riigi sihtfinantseering. 

Kristina Viira: kuidas suhtute mõttele kaotada emakeelne kõrgharidus ja minna üle ingliskeelsele kõrgharidusele? Seda enam, et viimati hindasid välisüliõpilased TÜ õppeprogrammi hindega 9+?
Ma ei tea, kellel selline plaan oleks (Gunnar Oki raportis seda sel kujul püstitatuna pole!), aga seda rahvusülikoolis ei juhtu. Samas suurendame kindlasti ingliskeelsete õppekavade hulka. Näeme, kuidas eestlastest sisseastujad asuvad järjest rohkem õppima ingliskeelsetelegi kavadele, samuti õpivad välismaalased eesti keelt rohkem kui kunagi varem. Eesti ühiskond hindab neid, kes on omandanud kõrghariduse muus kui eesti keeles. Ühesõnaga: toimime avatud maailmas ja peame ise ka veel rohkem avanema. Samas säilitama õpetamise eesti keeles, et see ei känguks ainult nn köögikeeleks, vaid areneks edasi kultuurkeelena. Taani, Hollandi, Rootsi jmt suhteliselt väikese ja mitteingliskeelse maa kogemus näitab, et oma keelt saab säilitada isegi tingimustes, kus enamik magistriõppest, rääkimata doktorantuurist, on ingliskeelne.