Töövari on argikeeles juba laialt kasutusel olev sõna ning kogu nn varjuks käimise käsitlus tänu sellele tuttav. Varje võtavad endale aga ka tudengid, kes saavad gümnaasiumiõpilastele ühe päeva abil selgitada, kuidas nende erialal ja ülikoolis üldse õppetöö käib.

Rääkisime õigusteaduse 2. kursuse üliõpilase Liina Hirve ja psühholoogia 2. aasta bakalaureusetudengi Karl Erik Piirimehega sellest, kuidas mõnest erialast huvitatud gümnasistid ja seda eriala õppivad üliõpilased saavad üksteise jaoks kasulikud olla.

Kust kuulsite võimalusest endale vari võtta?

Karl Erik: Nägin esimesel aastal, et üks mu kursaõde võttis endale tudengivarju, ja vaatasin, et see tundub päris äge. Olin ise oma erialavaliku teinud üsna raskelt ja valuliselt. Arvasin, et saan selle mõnele teisele keskkoolilõpetajale lihtsamaks teha ja talle seletada, mis on psühholoogia eripärad. Seni on mul ametlikult olnud kolm ja mitteametlikult veel kaks varju.

Liina: Ka minul tuli see mõte üsna juhuslikult. Nägin üleskutset üliõpilasesindajate grupis ja mõtlesin, et miks mitte seda ka ise proovida. Olen töövari olnud ja tundus, et tudengivarju võtmine on hea võimalus näidata, mida me õigusteaduses tegelikult õpime ja teeme.

Milleks endale varju võtmine tudengit kohustab?

Liina: Minu meelest on oluline ainult see, et varju päev võiks olla võimalikult põnev. Nii et leppige kokku päev, kus tal on tõesti ülikoolis midagi vaadata. Muidugi on viisakas õppejõududele enne teada anda, et varju kaasa võtad. Mina olen ka loengu või seminari alguses seda ütlema läinud ja kedagi ei ole vari seganud.

Karl Erik: Ainus formaalsus on see, et kui end varjutatavana kirja panna, tuleb saata oma nimi ja meil. Suurtes loengutes ei peagi kedagi ette hoiatama, sest see ei sega kedagi, seminarid on aga teine asi. Olen kuulnud, et varjud on ka eksamitel kaasas käinud, neile on nalja pärast eksamitöö ette antud ja pärast kohe ära kontrollitud.

Mis kogemused teil enda varjudega olnud on?

Karl Erik: Tudengivarjuks tulek on kindel plaan ja mitteasjalikud seda liigutust ei tee. Minu varjud on siiani olnud kõik erialaste huvidega, teinud ka erialased katsed ja vähemalt kaks on psühholoogiat õppima asunud: üks Tartus, teine Tallinnas. Nii et ma näen, et olen eriala valikul neile abiks olnud.

Liina: Minul käis eelmisel aastal kaks varju. Üks oli siis 10. klassis ja ütles, et tahab varakult alustades kõik huvipakkuvad erialad läbi käia. Teine oli abiturient ja nüüd on ta õigusteaduse rebane. Ma usun ka, et kui keegi juba varjuks tuleb, siis on ta pigem asjalik.

Karl Erik: Samas on asjalikkust ühe päeva järgi raske hinnata. Näiteks teisel kursusel on aineid, kus terminoloogia on juba päris keeruline. Ja eeldada, et gümnaasiumiõpilane suudab kõike ilma eelteadmisteta jälgida, on natuke liig. Selles mõttes on esimese kursuse tudengitel kergem oma varju tähelepanu loengus või seminaris hoida.

Liina: Jah, õiguses on ka teise kursuse ained keerulisemad. Tuleb võtta aega, et tudengivarjule mõned asjad enne või pärast ära seletada.

Kui oluline on see, et vari teeks ülikoolis terve kokkulepitud päeva kaasa?

Karl Erik: Varjutamise eesmärk ei ole ju neile tegelikku õppetööd ette lükata, vaid näidata neile põgusalt, kuidas millegi õppimine välja näeb. Üks loeng ei näita veel tervet eriala ära. Kui keegi läheb pärast esimest loengut minema, siis on näha, et ta on mingi otsuse juba teinud. Minemajalutamine võib olla ka märk sellest, et inimesele lihtsalt ei sobi poolteist tundi järjest loengus istuda. Siis ei ole ülikool sellisel kujul tema jaoks. Aga ilmselt on sellised väga harvad juhused.

Liina: Mina võtsin eelmisel aastal ühe varju jaoks just hästi pika päeva, kaheksast kuueni, sest ta tahtis üldist pilti näha. Inimestel on õigusteadusest tihti väga kitsas arusaam ja valisin sihilikult päeva, kus oli palju eri aineid. Ja see noormees ütles pärast, et see oli hea valik. Kindlasti oleneb päeva valik sellest, milles oma varjuga kokku lepid ja mida ta näha tahab.

Kui palju on teil enda varjudega hilisemat suhtlust olnud?

Liina: Rääkisin oma abituriendist varjuga pärast veel edasi, sest ta uuris lahtiseks jäänud teemade kohta lisa. Ja nüüd ülikoolis nähes suhtleme ikka vähemalt tere-tasemel edasi. Rebastel on ka hea tunne, kui vanemal kursusel on mõni tuttav nägu, keda tervitada saab.

Karl Erik: Mina olen enda varjudega suhelnud vähemalt enne sisseastumiseksameid, kus nad küsisid uuesti üle, millele tähelepanu võiks pöörata. Ja mõnega olen suhelnud pidevalt ka nüüd, kui nad on rebased.

Kas olete enne tudengivarjude võtmist ka sellise vormiga kokku puutunud?

Liina: Mina käisin gümnaasiumi ajal haridus- ja teadusministeeriumis. Meil oli retoorika kursusel praktika, kus pidime mitu täispikka tööpäeva kellegi juures olema. Varjutasin Ain Tõnissoni. Kellegi töö kõrvalt nägemine avas nii palju. Mulle seletati väga palju asju ära ja räägiti, mida ja kuidas tehakse. See oli väga hea kogemus ja ma arvan, et seepärast viitsin ma ka oma varjudega rohkem tegeleda. Noored inimesed on samamoodi karjäärivalikuid tegemas ja meie saame neis mingit selgust luua.

Karl Erik: Mina ei ole vist elu sees ühekski varjuks käinud. Küll on mul endal töövarje olnud. Olin kunagi helitehnik ja seal oli loogika sama: näitad, mida sa teed, ja aitad aru saada, kas see ka teisele sobiks. Helitehnik ei sõbrusta ainult muusikutega, seal on palju füüsilist tööd ja liikumist. Ka ülikoolis käies saame näidata, kuidas siin üldse on. See ei ole lihtsalt loengus istumine.

Kuidas on õppejõud varjudesse suhtunud?

Liina: Hästi erinevaid kohtumisi on olnud, aga vari toob kindlasti vaheldust ja muudab loengu toredamaks. Paar seminarijuhendajat on elevile läinud ja varju poole pöördunud. Ühel korral istusime terve rühmaga natuke rumalate nägudega, sest ei osanud tema küsimusele vastata. Kõik olid vait ja natuke oli juba piinlik ka. Juhendaja pöördus viimases hädas tudengivarju poole, et äkki mõtleb tema veel loogiliselt. Ja oligi nii. Tudengid mõtlesid üle, aga tegelikult oli tegu väga loogilise asjaga, millest vari kenasti aru sai.

Karl Erik: Minul on ka paar sellist kogemust, kus õppejõud on samamoodi poolnaljatades küsinud, et mida arvab inimene, keda psühholoogia veel ära rikkunud ei ole. Kunagi ei ole ükski õppejõud varjule «ei» öelnud, tagasiside on alati positiivne olnud. Üks mu vari oli geneetika loengus küsimustele vastates teistest niipalju aktiivsem, et õppejõud kutsus teda hoopis enda eriala õppima.

Liina: Ma usun, et see ongi loogiline. Õppejõududel on ju ka parem loengut anda, kui neil istuvad auditooriumis noored, keda see eriala tõesti huvitab. Ilmselgelt on see teretulnud nii õppejõule, teistele tudengitele kui ka ülikoolile tervikuna.

Kui palju teie tutvusringkonnas tudengivarjude võtjaid on?

Karl Erik: Meil on kursusel vähemalt kümmekond inimest, kes on võtnud ühe või pigem rohkem varje. Hakkasime sellega juba esimese aasta sügisel peale. Ja tore on näha, et neist varjudest on täna paljud tuttavad näod ülikooli peal.

Liina: Mina kahjuks nii positiivselt vastata ei saa. Kuigi meid on palju, tean oma kursusel ainult paari inimest veel, kellel on vari kaasas olnud. Ma loodan siiralt, et tegelikult ei ole ma lihtsalt neid tähele pannud. Või kui neid ongi vähe, siis loodan, et see olukord muutub. Õigusteadus on ju täpselt see eriala, kuhu õppima tulevad inimesed peaksid oma valikus tõesti kindlad olema.

Karl Erik: Psühholoogia eriala võib ka olla ahvatlev nende jaoks, kes pole selle peale piisavalt mõelnud. Meil ei ole õnneks palju neid, kes erialas pettuvad, sest sisse on raske saada ja ettevalmistus peab olema üsna tugev. Aga varjude võtmine on meil väga au sees. Kui kellelgi on vari, siis tahavad kõik temaga tutvuda, küsivad, miks talle psühholoogia meeldib või miks ta siin on. Päeva alguses võib vari küsimustele vastata värisedes ja punase näoga, aga päeva lõpus, kui varjutatav koju läheb, istub vari veel tudengitoas ja räägib teistega, mis loom see psühholoogia ikkagi on ja kuidas see välja näeb.

Liina: Töövarjudest räägitakse meil üsna palju, aga mulle tundub, et tudengivarju teema ei ole koolides nii tugevalt teadvustatud. Kindlasti on oluline, et see info jõuaks gümnasistideni ja nad kaaluksid tõsiselt varjuks tulekut.

Karl Erik: Ja kui tudengitele rohkem selgitada, et võtta vari ei ole midagi muud kui tavaline õppetöö – lihtsalt kõrval on keegi, kellele saad vahepeal seletada, mis toimub ja milline on sinu arusaam oma erialast –, siis ma usun, et ka varjutatavaid oleks rohkem.

Liina: Tudengivarjude programm aitab gümnasistid ja tudengid kokku viia. Igaühel ei ole kahjuks endale meeldival erialal kedagi juba ees õppimas. Need, kellel on tuttav üliõpilane olemas, võiksid julgelt nendega kas või niisama mõnel päeval kaasa minna. Ja tudengid võiksid ju ka ise oma noorematele tuttavatele, kes tahavad ülikooli tulla, öelda, et tulge kaasa ja vaadake, mis meil toimub. Sellega teeme oma ülikoolile ja kõrgharidusele kindlasti teene.