Novembri alguses avalikustatud uuringu «EU Kids Online» tulemused viitavad mõningatele probleemidele, millega tuleb Eesti ühiskonnal tahes-tahtmata silmitsi seista. Peale selle panevad tulemused mõtlema Eesti meediahariduse efektiivsusele.

Euroopa lapsed puutuvad võrreldes 2010. aastaga mõnevõrra rohkem kokku vihasõnumite, anoreksiat või enesevigastamist propageerivate veebilehtedega. Eesti laste puhul on peale nende probleemide murekohad ka küberkiusamine ja lastevanemate ajanappus. Samuti ei kasutata kuigi palju turvameetmeid ning nii vanemad kui ka lapsed ei pruugi olla kursis internetis varitsevate ohtudega.

Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor ja «EU Kids Online» Eesti projekti juht Veronika Kalmus ütles, et nii laste kui ka vanemate oskused varieeruvad suures ulatuses. «Seda sellepärast, et lapsevanemaid on väga erineva sotsiaalmajandusliku taustaga ja erinevas vanuses, nooremad vanemad on üldjuhul pädevamad, vanemad võivad seda olla vähem,» ütles Kalmus. Paljudes peredes võivad ka vanemad lapsed aidata internetiteemalistele küsimustele vastuseid leida.

Vanemate aeg ja kiusamine

Lastest, vanematest ja internetist rääkides on muret tekitav faktor ka aeg. «Ajaprobleem on Eesti lastevanematel väga suur, neil lihtsalt napib aega,» sõnas Kalmus ja selgitas, et tavaliselt töötavad kooliskäivate laste mõlemad vanemad ning nädalavahetus sisaldab kindlasti paljusid muid tegevusi, seetõttu ei pruugigi jaguda aega, et ka internetikasutusest rääkida. «Kooliskäivad lapsed on aga põhilised internetikasutajad ning sel teemal tuleks rohkem vestelda,» arvas projekti juht.

Uuringutulemused näitavad, et Rumeenia ja Eesti lastest on kiusamist kogenud enam kui 40 protsenti vastanutest ning see on kaks korda enam kui kõigi maade keskmine. Euroopa laste üldine tulemus näitab, et võrgukeskkonnas ja/või päriselus on kiusamist kogenud 19 protsenti vastanutest, üksnes võrgukeskkonnas on kiusatud kuut protsenti vastanutest.

«See on mõtlemapanev number just teiste riikide taustal, sest meil on see protsent ikka küllalt suur,» lausus Kalmus. Projekti juhi sõnul võib selle taga aga olla ka palju muud, lisaks online-tegevusele, sest Eestis on tema sõnul ka päriskiusamise protsent üsna suur. «Need kipuvadki korrelatsioonis olema ka teistes riikides.»

Kalmuse sõnul ei saa siinkohal kindlasti süüdistada liigset internetikasutust või väheseid toimetulekuoskusi veebis. «Selle taga on hoopis sügavamad põhjused ja lapsevanematel on siin tegelikult palju ära teha,» ütles Kalmus ja lisas, et tegemist on valdkonnaga, mille puhul vanemad arvavad sageli, et kõik on korras. Küllaltki vähe on neid lapsevanemaid, kes on kursis oma lapse küberkiusamisega. «Vanemad kipuvad arvama, et seda ei ole juhtunud, ent kui laste endi käest küsida, selgub paljudel juhtudel, et tegelikult siiski on.»

Kalmus ütles, et see näitab, et lapsed räägivad vanematele vähe sellest, mis internetis toimub. «Kuigi tegelikult on see just valdkond, kus vanemad saaksid mingil määral lapsi aidata, sõltumata oma tehnoloogilisest pädevusest, sest nad oskaksid tihtipeale nõu anda, kuidas kiusajaga käituda ja kuidas sellise olukorraga toime tulla.»

Mõnikord on tegemist suhteliselt süütu mängu või draamaga, nagu lapsed selle kohta ka ise ütlevad, kuid tihtipeale võib selle taga olla midagi tõsisemat, lisas Kalmus. Me ei tea kunagi, kuidas see lapsele mõjuda võib ja mis sellest edasi areneb. «Süütust naljast võib saada tõsisem konflikt. Ka niisugune, millest jääb online-i pikaks ajaks märk,» tõdes Kalmus.

Laialt levinud küberkiusamises ei saa Kalmuse arvates süüdistada internetti või selle liigset kasutust. «Ühiskonnas endas on midagi valesti, päriselu probleemid kanduvad virtuaalmaailma.»

Tartu ülikooli haridusuuenduskeskuse juhataja Kadri Uguri arvates ei saa samuti süüdistada küberkiusamises ainult internetti või selle kasutamist. «Kas probleem tuleneb tehnoloogiast või võtame me oma probleemid tehnoloogiasse kaasa?» mõtiskles Ugur ja lisas, et ka palju aega enne interneti sündi oli väga palju probleeme seoses kiusamise ja vägivallaga. «Nüüd on see internetti üle kandunud, selle vormid on muutnud ja kübervägivalla eest ei ole võimalik põgeneda, see jääb alles,» ütles juhataja.

Uguri sõnul võimendab tehnoloogia kahtlemata kiusamist, kuid tema arvates tuleks elementaarsete suhtlemis- ja toimetulekuoskustega tegeleda juba maast madalast. Samuti peab ta tähtsaks põlvkondade omavahelist suhtlemist, näiteks saaksid vanemad aidata lastel infot kriitilisemalt hinnata. «Klikkida oskavad lapsed muidugi paremini kui lapsevanemad, kuid leitud info kriitilise hindamise oskus on parem siiski vanematel.»

Vaba-aeg ja võimalused

30 protsenti 11–16aastastest Euroopa lastest tunnistas, et on ka ise «üsna» või «väga sageli» kasutanud internetti rohkem kui peaks. Näiteks on noor jätnud tähelepanuta sõbrad ja perekonna või koolitööd.

«Ülemäärasest kasutusest annab aimu näiteks see, kui noor on internetis surfamise tõttu olnud söömata või magamata, uuringus oli analoogilisi tunnuseid veel ning need kõik näitavad noore enese poolt tunnetatud probleeme,» rääkis Veronika Kalmus. Ka täiskasvanueas võib internetisõltuvusest saada probleem, sest see võib hakata mõjutama töö- ja peresuhteid.

Põhjuseid, miks lapsed internetimaailma sukelduvad ja online-mänge mängivad, on mitu. Kalmus toob välja, et lastel puuduvad sageli alternatiivsed vaba aja veetmise võimalused. «Noortele tuleks pakkuda rohkem igas mõttes kättesaadavaid ja huvitavaid tegevusi,» soovitas projekti juht.

Kalmus ütles, et tema arvates teadvustavad inimesed kindlasti internetiga seotud probleeme. «Näiteks on õpetajad muutunud aina murelikumaks, nähes kas või seda, kuivõrd algklasside lapsed kasutavad kooliekskursiooni ajal pidevalt oma kaasaskantavaid seadmeid, mille kõrval ekskursioon ise näib olevat teisejärguline.»

Samuti pöördub Kalmuse sõnul ülikooli poole aina enam nii õpetajaid kui ka lapsevanemaid, kes on huvitatud koolitustest ja loengutest internetiga seotud teemadel.

Lapsega tuleb rohkem rääkida

Samas nentis Kalmus, et võib-olla on erinevad e-lahendused ja üleüldine e-riigiks olemine muutnud meid muretuks. «Oleme hästi uhked ja positiivselt meelestatud oma edusammude üle teatud valdkondades, aga see võib ka natuke pimestada teiste valdkondade probleemkohtade puhul,» lausus Kalmus.

Uuring ütleb, et tehnilisi turvameetmeid kasutatakse Euroopas suhteliselt vähe: 28 protsenti küsitletud lapsevanematest blokeerivad või filtreerivad veebilehekülgi ning 24 protsenti vastanutest

monitoorib laste külastatud veebilehti. Kalmuse hinnangul pole aga monitoorimine ja tehniliste piirangute seadmine populaarne ei vanemate ega laste seas.

«Palju parema tulemuse annab lapsega rääkimine, teda tuleb õpetada, kui vaja. Mõnikord on väga oluline ka teatud asju online’is koos teha,» ütles Kalmus.

Projekti juhi sõnul on Eesti lapsed aktiivsed ning kasutavad palju ka interneti positiivseid võimalusi. «Meie lapsed on esirinnas ka selles osas, et digitaalsete oskuste tase on meil teiste riikidega võrreldes kõrge ning lapsed oskavad internetti positiivsetel eesmärkidel kasutada.» Positiivsete lahenduste all peab Kalmus silmas infootsingut, omaloomingulisi tegevusi, kodutööde tegemist ning ka noortevahelist koostööd internetis rühmatöid tehes.

Eesti meediaharidus ja selle olukord

Kalmuse arvates on nendes koolides, kus praegu õpetatakse meediaõpetuse ainet, olukord hea. «Kuid tõesti, mõned aastad tagasi keskendus meediaõpetus pigem traditsioonilisele meediale ehk eelkõige uudise kirjutamisele ja meediasisu kriitilisele vastuvõtmisele,» sõnas Kalmus.

Tema hinnangul liigub olukord paremuse poole. Koolides keskendutakse aina enam ka online-meedia tundmaõppimisele ja interneti positiivsele kasutamisele. «Ma olen veendunud, et meedia õpetamine liigub selles suunas, kuid samas ei ole meil väga head ülevaadet, mis kõikides Eesti koolides toimub.»

Nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekava üks läbiv teema on teabekeskkond. Põhikooli õppekavas on kirjas, et selle käsitlemine eesti keele aines hõlmab eri allikatest, sealhulgas internetist teabe hankimist, selle kriitilist hindamist ja kasutamist nii keeleteadmiste ja õppeteemakohaste teadmiste laiendamiseks kui ka tekstiloomes. Sama teema on kirjas ka gümnaasiumi õppekavas ning see on läbiv eesti keele aine kahel kursusel: meedia ja mõjutamine ning praktiline eesti keel II.

Uuringu II etapis osalenud haridusuuenduskeskuse juhataja Kadri Uguri hinnangul toimib gümnaasiumites eesti keele meedia ja mõjutamise kursus igal pool. «Küllalt suur protsent õpetajatest räägib selle kursuse raames ajakirjandusest, mitte meediast, aga kui suur protsent see on, seda ma ei tea,» lausus Ugur. Juhataja sõnul ei ole praegu kuigi selge, mis tundides reaalselt toimub. «Ma olen mõned fookusrühmad teinud ja ütleme nii, et praegu on meediaharidus koolides ikkagi natuke ebapiisav,» tõdes Ugur.

Uguri sõnul tuleb aga mõelda ka sellele, et lapsed hakkavad internetis ringi liikuma eri vanuses. «Juba nelja-aastaste laste vanemad lasevad neil internetis teatud asju teha, kui isegi mitte varem,» rääkis Ugur. Juhataja sõnul tähendab see aga seda, et interneti kasutusõpetus kui selline peab tulema kodust või alushariduse kaudu.

Ugur toonitas, et lapsi ei tohiks jätta tehnoloogiat üksinda avastama. «Täiskasvanud võiks mõelda ning anda lastele mõtteid ja ideid, kuidas internetis mõistlikult aega veeta, sest nende asjadeni ei pruugi lapsed ise jõuda.» Juhataja sõnul ei ole aga ka paljud koolid veel nutiseadmeid kasutama asunud. «Kui vaadata koolide kodukordasid, siis väga paljud koolid on ikkagi selles seisus, et nutitelefonide jms kasutamine on keelatud.»

Ta lisas, et keelamine tundub kindlasti mugav variant, kuid näiteks kas või rabas ekskursioonil käies tuleks nutitelefonide võimalust ära kasutada. Olukorras, kus õpilased kipuvad ekskursiooni ajal internetti minema, tuleks keelamise asemel hoopis lasta neil sealt midagi kasulikku otsida. Seega võiksid õpetajad kasutada nutiseadmeid tunni ja ekskursioonide raames.

Uuringu tulemustes tuuakse välja, et lapsevanemad soovivad saada internetiturvalisuse vallas infot pigem koolilt.

Kadri Ugur kommenteeris olukorda, et juhul kui lapsevanemad ootavad õpetajatelt rohkem informatsiooni, tuleb õpetajal seda ka anda. «Minu meelest ei ole õpetaja enam lihtsalt teadmiste vahendaja, vaid ikkagi see, kes aitab lapsel välja selgitada tema teabevajaduse, leida vajalikud allikad ja jõuda teadmiseni. Ja kui nüüd lapsevanem vajab abi, siis üldiselt peaks tänapäeva õpetajatel olema pädevus aidata neil jõuda vajaliku informatsioonini.»

Uguri arvates ei pea õpetaja ise tingimata konkreetset informatsiooni valdama, aga kui probleem on olemas, tuleks õpetajal ja vanemal sellele koos lahendus leida.