Senati kui kõrgeima akadeemilise otsustuskogu töö algus ülikoolis oli põnev, mitmel juhul tõstatusid tõsised teemad, mis omakorda panid lahvatama tulised vaidlused, teisalt oli tegu väga muheda foorumiga, kus aeg-ajalt kostus isegi naerupahvakuid.

Maikuu keskpaigas peaksid selguma senati teise koosseisu liikmed, ent ära ei tasu unustada ka neid, kes selle tööga alustasid. Mõned neist meenutasid juhtumeid, mis istungitel aset leidsid ja mõlgutasid mõtteid, miks on senatit vaja.

Senati eesmärk

Mikrobioloogia instituudi juhataja ja meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor Irja Lutsar räägib, et senatis osalejate eesmärk on olla väljas Tartu ülikooli kui terviku, mitte ainult oma instituudi või teaduskonna eest. Üliõpilasesinduse esimees Martin Noorkõiv nõustub selle vaatega. «Senatis on vaja instituudi või siis teaduskonna kingadest välja astuda ja vaadata kogu pilti, mis on lauale pandud,» leiab ta. Senat on koht, kus akadeemilistel inimestel on võimalus arutada ülikooli puudutavaid teemasid.

Eksperimentaalpsühholoogia osakonna juhataja professor Jüri Allik on ülikooli nõukogu ja selle järeltulija senati liige olnud väikeste vaheaegadega üle 20 aasta. Tema sõnul oli ülikooli kõrgeima juhtorgani jagamine kaheks – nõukoguks ja senatiks – ajendatud ideedest, mis olid mõnda aega populaarsed avaliku sektori korraldamisel ja tuntud nime all «uus avalik haldus» (ingl new public management ehk NPM), mille mõte oli juhtida avalikku sektorit ja teiste seas ülikoole äriettevõttele sarnaselt. «Üks rektoritest arvas kunagi, et ülikoolil ja saapavabrikul pole suurt vahet. Kõik viimase aja ülikooli põhikirja muutused on kantud ideest, kuidas oleks rektoril lihtsam ülikooli juhtida,» arvab ta. Alliku sõnul pole tänu tugevale akadeemilisele vastuseisule puhas ärimudel teostunud ja tulemuseks on hübriid, mis tema hinnangul ei tee kellelegi heameelt.

Põhikirja kohaselt on senat kõrgeim akadeemiline otsustuskogu, kes vastutab ülikooli õppe-, teadus- ja arendustegevuse väga hea kvaliteedi eest. Allik aga arvab, et reaalselt ei otsusta senat enam ammu midagi. «Ülikoolis toimuv polevatki senati asi, kuna see kuulub kantsleri vastutusalasse ja professoritel pole isegi õigust selle vastu huvi tunda, eelarvest kõnelemata. Senati esimees võib senati liikmete peale karjuda ja süüdistada neid alusetult valetamises,» ütleb ta.

Tema sõnul jättis põhikiri ebamääraseks küsimuse, mida otsustab rektor ja mida senat, sellega andis senat vabatahtlikult ära veel ühe osa oma põhikirjaga määratud otsustusõigusest. «Kui NPM reformi mõte oligi piirata ülikooli akadeemilist demokraatiat, siis on see igal juhul õnnestunud. Õnneks ei ole keegi hakanud veel seletama, et suveräänne demokraatia ongi see õige demokraatia vorm,» räägib ta. Allik lisab, et kõigest hoolimata on praegusel ja loodetavasti tulevasel senatil oma roll. «Mõned läbimõtlemata ja halvad otsused on õnnestunud tagasi lükata. Vähemalt esialgu.»

Eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang arvab, et ülikool on oma juhtimismudelit vahetades üleminekuetapis. Põhjamaade ülikoolides on tsentraalsem juhtimine, mis annab ülikoolide nõukogudele suurema voli teha ülikooli arengut puudutavaid otsuseid. «Need otsused sünnivad koos ülikooli juhtkonnaga, see tähendab rektori, kantsleri ja nende meeskonnaga,» räägib ta. Klaas-Lang leiab, et dekaanid ja instituutide juhatajad on nende otsuste puhul nii elluviijad kui ka alusteabe andjad.

Klaas-Langi sõnul on senati puhul tegemist laiapõhjalise akadeemilise foorumiga, mis annab teemasid arutades ülikooli juhtidele soovitusi, samas peegeldab ka kavandatavate uuenduste võimalikku vastuvõttu. Ta räägib, et Helsingi ülikooli senat koguneb üks või kaks korda semestris. «Võib tõesti öelda, et Põhjamaade professorid tegelevad pigem oma teadustöö ja õpetamisega ning usaldavad ülikooli juhtkonda, teades, et otsused on kaalutud ja ülikooli kui terviku huvisid arvestavad,» ütleb ta. Sellise usaldusliku õhkkonna loomine võtab aga aastakümneid aega ja millal Tartu ülikool nii kaugele jõuab, ei oska Klaas-Lang ennustada.

Nii Irja Lutsar, Birute Klaas-Lang kui ka mikroobigeneetika professor Maia Kivisaar toovad välja, et senatis osalemine on andnud neile parema arusaama sellest, kuidas ülikool tervikuna toimib. «Ülikool koosneb väga erinevatest vald- ja teaduskondadest ning igaühel on oma spetsiifikast lähtuvad lahenduskäigud. Minu jaoks on olnud suureks üllatuseks, et ühele ja samale asjale võib teaduskonniti vaadata väga erinevalt,» kirjeldab Lutsar.

Birute Klaas-Lang leiab, et senat on läbilõige ülikoolist, kus on esindatud kõik valdkonnad nii õppejõudude kui ka üliõpilaste osas. «Ma loodan väga, et olen oma osalemisega kaasa aidanud humaniora valdkonna nähtavuse suurendamisele senatis. Väga positiivselt on üllatanud ka selle koosseisu üliõpilaste esindus senatis, kelle süvenemine arutluses olevatesse küsimustesse teeb nii mõnelegi senati «täiskasvanud» liikmele silmad ette,» ütleb ta.

Senati kriitika

Irja Lutsar ütleb, et iga algus on raske ja väga paljud asjad loksuvad paika aegamööda – see tõde ei läinud ka senatist mööda. Ta tunnistab, et siiamaani on raske aru saada, kas senat on juhtimisorgan või ametiühing. «Senatil ei ole olnudki aega arutada, millised on võimalused Tartu ülikooli arengule kõige paremini kaasa aidata, senatil pole mingeid vahendeid, ta saab ainult arvamust avaldada,» räägib Lutsar. Tema hinnangul peaks senat ülikooli juhtimisele kaasa aitama ja olema sealjuures vähem ametiühingu rollis. «Senat peab sekkuma siis, kui on selgelt näha, et ülikooli töötajatele tehakse liiga.»

Üliõpilasesinduse esimees Martin Noorkõiv toob kriitikana välja põneva asjaolu: nimelt istuti senatis tähestiku järjekorras, mis tähendas, et inimesed, kes soovinuks koos istuda ja omavahel rääkida, ei saanud seda alati teha. «Levivad jutud, et selline paigutus on taotuslik, sest kui need inimesed ei saa omavahel rääkida, siis räägivad nad ehk pigem ülikoolist kui tervikust, mitte ainult oma valdkonnast,» ütleb Noorkõiv. Samas võis selline paigutus üldist diskussiooni takistada, sest senatis ringi vaadates torkas talle silma, et paljud inimesed istusid oma arvutite taga ega pööranud toimuvale erilist tähelepanu. «Vähemalt näiliselt tundus see nii. On suur tõenäosus, et nad keskendusid peamiselt oma asjadele ja võtsid sõna, kui teema puudutas neid kuidagi konkreetsemalt,» räägib Noorkõiv.

Ta pakub välja, et olukord oleks ilmselt parem, kui ühe valdkonna inimesed saaksid enne senatit kokku ja arutaksid teemad omavahel läbi. Selleks ajaks, kui teema jõuab senatisse, on nad laiemalt sellele mõelnud ja teavad, mida teised sama valdkonna inimesed asjast arvavad.

Maia Kivisaar on senatis tõstatanud tõsiseid teemasid, sellega seoses on tal tekkinud küsimus, missuguste teemade lahkamisega peaks senat tegelema. «Kas lisaks TÜ põhikirjas sätestatud ülesannetele on kategoorias «muud küsimused» valdkondi, mille puhul senat ei peaks sekkuma? Ja kui sekkub, siis mida see endaga kaasa toob? Aga samas, kas me vastutame ka selle eest, kui ei reageeri?» küsib ta.

Kivisaar meenutab, et möödunud aasta jaanuarikuu istungi päevakorras oli punkt «Infotehnoloogia osakonna juhtimisega seotud probleemidest (informatsioon)». Talle jäi senati istungil mulje, et ta ei oleks pidanud seda teemat üles võtma, ent tuginedes Tartu ülikooli põhikirjale (§32 lõige 11 ning lõige 1) tegi ta seda siiski. IT osakonnas toimuv tekitas küsimusi üle terve ülikooli, teemat käsitleti juba ka ajakirjanduses. «Mitmed mu kolleegid nii ülikoolist kui ka väljast tundsid toimuva vastu huvi, et ehk olen ma midagi senatis olles kuulnud. Langetasin otsuse: kui seoses IT juhi vallandamisega on tekkinud nii palju küsimusi, tuleb juhtunut avalikult arutada ja miks mitte teha seda senatis,» räägib ta. Kivisaar leiab, et tekkinud probleeme tuleb lahata ja lahendada avalikult ülikooli sees. Vastasel juhul eskaleeruvad need ülikooli seinte vahelt väljapoole, näiteks meediasse, kus probleeme võidakse sageli tundmatuseni paisutada ja see räsib ülikooli mainet üpris tõsiselt. Olukord oli üpris keeruline, kuid senati liikmed said asjad omavahel selgeks räägitud.

Senatiülese nõukogu loomise üks idee oli tuua ülikool ühiskonnale lähemale. Alliku sõnul ei tea aga keegi, kuidas nimetatud lähedust täpselt hinnata, reaalne tulemus on see, et ülikooli autonoomiast on antud järjekordne tükk ministeeriumi ametnike meelevalda. Oli väike lootus, et loobudes osast autonoomiast, saab ülikool vastu palju suurema eelarve. «Tegelikult kompenseeritakse isegi tasulisest õppest loobumist vaid osaliselt ja selgelt mitte piisavalt. Kui selle taustal oleks toimunud teaduse rahastamise oluline kasv, oleks see veel kuidagi talutav,» ütleb Allik. Teadusametnikud aga kinnitavad järjepanu, et raha pole ega tule ka juurde.

Juhtumised senatis

Irja Lutsar tunnistab, et on olnud paar korda, mis on teda väga meeldivalt üllatanud. Neil kordadel on senat võtnud julge seisukoha väga raske teema asjus ja see on märkimisväärne, sest ühe laua taga istuvad koos inimesed, kes on suuresti mõjutatud oma instituudist või teaduskonnast. Raskel hetkel senat koondus ning kõik liikmed vaatasid üheskoos tulevikku. «Võib kohati tunduda, et senatiliikmed kisuvad tekki omapoole, kuid tegelikult langetatakse lõpuks siiski õiglane otsus,» ütleb ta.

Maia Kivisaare sõnul on viimased paar aastat olnud murranguline aeg kõigi jaoks, sest varasema suure ülikooli nõukogu asemele moodustati uus, ainult 11 liikmest koosnev ülikooli nõukogu ja 22 liikmest koosnev ülikooli senat. Rektori, nõukogu, senati ja ülikooli valitsuse pädevusse jäävat oli seetõttu vaja sätestada uues ülikooli põhikirjas, mis tuli arutlusele esimesel senati koosolekul. Kivisaar viis ennast ülikooli elu puudutavate regulatsioonidega kurssi, töötas senati istungiks põhjalikult läbi ülikooliseaduse, senise TÜ põhikirja ja TÜ põhikirja uue versiooni. «Märkasin, et põhikirjas on nii rektori kui ka eri juhtorganite  pädevustes hall tsoon nimetusega «muud ülikooli tegevust puudutavad küsimused»,» räägib ta. Kivisaarel oli seoses põhikirjaga plaanis esitada terve hulk küsimusi, kuid enne, kui põhikirja juurde jõuti, oli vaja kehtestada senati kodukord ning juba sellega venis arutelu niivõrd pikaks, et paljude senatiliikmete jaks sai juba enne teema käsitlust otsa.

Birute Klaas-Lang kinnitab, et senati koosolekud on reeglina tõepoolest väga pikad. Tema meelest pühendati esimestel istungitel väga palju aega pisidetailide arutamisele, aga ilmselt vajas vastvalitud koosseis nii-öelda kokkumängimise aega ja uue olukorraga harjumist. «Kord, et vajaduse korral tehakse lõunavaheaeg, jõustus minu mäletamist mööda küll alles käesoleval õppeaastal. Senati liikmed ei pea enam näljast nõrkema hommikust õhtuni ülikooli asju arutades ja tähtsaid otsuseid vastu võttes,» ütleb ta. Vesi on küll laual, kuid dekaanid, kes seina ääres istuvad, saavad juua vaid siis, kui nende pikk kohalolek mõnele senati liikmele meelde tuleb. «See viimane seik ajendas LOTE dekaani professor Peeter Burki igal istungil sõna võtma ja soovitama ka dekaanid veega varustada. Nüüdseks on ka hea kolleeg Peeter alla andnud ja kannatab vapralt,» ütleb Klaas-Lang.

Samas tunnistab ta, et senati päevakorda vaadates võis üsna eksimatult ennustada, mis küsimused tekitavad pika diskussiooni ja mis küsimustes ei pruugi otsust tullagi. «Viimasel juhul oli põhjuseks küsimuste kehv ettevalmistus, aga ka see, et ülikool pole lihtsalt otsustamiseks veel valmis. Need küsimused on olnud aastaid aktuaalsed, seotud ülikooli põhikirja ja struktuuriga, laiemalt muidugi ülikooli toimimisega tervikuna.»

Martin Noorkõiv meenutab, et senat oli eriti äge siis, kui tekkisid spontaansed arutelud teemadel, millest keegi varem ei rääkinud. Näiteks, kui teemaks tuli vastuvõtt ja akadeemiline tava, siis ütles keegi, et nemad teevad oma vastuvõtul just nii, sest see on akadeemiline tava. Läks natukene aega mööda ja keegi teine ütles, et nad teevad asja hoopis sedamoodi, sest see on akadeemiline tava. «Lõpuks võttis keegi sõna, et mitu korda on läbi käinud mõiste «akadeemiline tava» – tundub, et meil ei ole sellist asja. Paneme kõigi arusaamad lauale ja vaatame, mis see akadeemiline tava siis meie kõigi meelest on ja kas seal on ka mingisugust ühisosa.»

Noorkõiv leiab, et on TÜÜE-ga saavutanud senatis päris palju. Nad on ennekõike survestanud, et professorite tagasivalimisel küsitaks, kuidas on lood tudengite tagasisidega. «Alguses oli suhtumine tagasisidesse suhteliselt ükskõikne, mingil hetkel märkasime aga muutust. Kord tuli üks dekaan ette, rääkis professorist, tunnistas kohe, et tal on halb tagasiside, kuid lubas, et teda ei saadeta bakalaureuseastme tudengeid õpetama, samas kõik teavad, et ta on suurepärane teadlane.» TÜÜE jäi tervikuna siiski seisukohale, et ei ole mõistlik kehva tagasisidega professorit tagasi valida. Kandidaat kogus üheksa vastu- ja üksteist poolthäält. Noorkõiv oli siis esimest korda valimiskomisjonis, kus luges kahe teise inimesega koostöös hääli kokku. «Kui need kaks inimest lugesid, et vastuhääli oli üheksa, siis nende nägudel peegeldus segu hirmust-üllatusest-segadusest, sest professor jäi peaaegu tagasi valimata. Selline mõte või võimalus tundus olevat täiesti uudne.» Ta leiab, et ülikoolis on võimalik midagi muuta ja et halvasti õpetavad professorid võivadki ohtu sattuda.

Tagasivaade senati tööle ja ülesannetele

Volli Kalm
TÜ rektor

Senat on ülikooli akadeemilise elu küsimusi otsustav kogu ja tema koosseis (viis üliõpilaste esindajat ning neli töötajat igast õppe- ja teadusvaldkonnast) viitab eesmärgile, et senatis oleksid võrdselt esindatud kõik valdkonnad ning diskussioonides ja seisukohtades domineeriks üleülikooliline, või vähemalt valdkonnaülene vaade. Minu arvates on senat enamasti suutnud tegutseda ülikooli kui terviku huvisid silmas pidades ning otsusteni on jõutud konstruktiivses õhustikus. See näitab, et senat on nüüdseks oma ligi kahe ja poole aastase tegevuse käigus sisuliselt hästi tööle hakanud. Kõik see on siiski nõudnud teatud aja oma rolli ja kodukorraga harjumiseks, näiteks kuidas senati liiget huvitav küsimus senati päevakorda saab, või kuidas on seadus piiritlenud nõukogu ja senati otsustuspädevuse. Mõlema, nii nõukogu kui ka senati poolt vaadates on koostööle ja üksteisemõistmisele kasuks tulnud nende kogude ühisistungid. Pean oluliseks juba väljakujunenud tava, et nõukogu pädevuses olevates küsimustes (ülikooli eelarvepõhimõtted, eelarve kavand, arengukava projekt, majandusaasta aruanne) on toimunud eelnevad arutelud ka senatis.

Senati strateegiliselt kõige tähtsamad ülesanded on põhikirja vastuvõtmine, õppekavade avamine-sulgemine ning professorite, juhtivteadurite ja ülikooli asutuste juhtide valimine. Senati otsuste põhjal akadeemiliselt olulistele positsioonidele tööle võetud inimeste käes on ülikoolis suur osa allüksuste juhtimisest ning õppe- ja teadusrahade käsutamisest. Mul on jäänud mulje, et kohati ei ole senat täiel määral tajunud nende otsuste mõju ülikoolile. Professoreid ametisse valides määrab senat, kes ja kuidas hakkab õppe- ja teadustöö otsuseid ellu viima. Peale selle tundub mulle, et nüüd, kus senat on stardiaja juba üle elanud, oleks vaja rohkem tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas sisustada ja rakendada TÜ seadusega senati liikmeile pandud vastutust ülikooli õppe- ning teadus- ja arendustegevuse ja selle selle väga hea kvaliteedi eest.

Praegune senati koosseis lõpetab varsti, kuid uue koosseisu valimiseks esitatud kandidaatide põhjal on näha, et uues, sügisel alustavas senatis on mõistlikus vahekorras mõlemad –  on nii uusi liikmeid kui ka praegusi, kes jätkavad ja kannavad edasi järjepidevust.  Kui palju oli praeguse senati töös karjumist ja valetamist ning selle eest ka oma vanema kolleegi poolt noomida saamist, mäletavad senati liikmed ilmselt erinevalt. Ülikooli kõige suurem väärus ongi tema eripalgelised inimesed, seega on senat heas mõttes ülikooli väike, aga väga oluline peegeldus.

Tänan kõiki senati liikmeid ülikooli heaks tehtud töö eest! See on igal juhul tunnustust väärt, sest me kõik, olles isegi eri seisukohtadel, lähtusime sellest, mida arvasime olevat ülikoolile parim.